Sõltumatu infolehekülg
uue lähenemisnurga alt
paljudes kogemuse ja uurimuse valdkondades.
Jeesuse Kristuse teed inimteadvuses ja maailma muutustes.
Sisukord: 1. osa: peatükid sammude kohta Evangeeliumides. 2. osa: peatükid Johannese ilmutuse kohta See on 4. osa: Vana Testament; ja teised religioonidViimased lingid
ilmuvad kui kodulehekülg on täielikult allalaaditud. Kodulehekülg ja viited kõigi osade täisversioonidele printimiseks |
Käesoleva lisalehekülje eesmärk on aidata paremini mõista Vana Testamenti ja religioonidevahelist dialoogi – kaasa arvatud sügavamad vaimulikud aspektid. Vana Testamendi raamatuid ei kirjeldata siin nii terviklikult kui Evangeeliume ja Apostlite tegusid (Nelipühi) meie põhitekstides.
Seosed Pühakirjade vahel
Jeesus Kristus ja tema õpilased viitasid sageli Pühakirjadele,
mida nende kuuljad teadsid. Siia kuulub Vana Testament. See sisaldab
maailma loomise lugu, juutide ajaloo raamatuid, seadusi, prohvetlikke sõnumeid,
apokriivasid, jne. Jeesus ja õpilased selgitasid, et nende töö ei olnud tühistada
Vana Testamendi sisu, kuid et nende põhieesmärk ei olnud ka Pühakirja tõlgendamine.
Küsimus on elus, mis on otseses ühenduses Jumalaga ja Kristusega. (Vt ka
"Eetiliste väärtuste põhialused" ja "ways-of-christ.net"
põhiteksti.) Võrreldes Vana Testamendiga on tulemuseks mitmeid uusi
vaatenurki.
Uues Testamendis on palju kaudseid viiteid tolle aja teistele religioossetele tõekspidamistele. Nt kõnetab Johannese evangeelium ilmselt sageli gnostitsistliku filosoofiaga tuttavaid inimesi, seletamaks neile nende oma "keeles", mille poolest kristlikud õpetused erinevad on. Lihtne näide sellest on väide "Tema on tõeline valgus..." Johannese ptk 1. Osades Pauluse kirjades jne on arvesse võetud inimeste teadmisi vanadest müsteeriumidest, mida mõnikord tunti paremini kui juudi traditsioone. Inimene, kellele need teised filosoofiad on tundmatud, ei pane seda ilmselt tähelegi. Need Uue Testamendi lõigud ei mõista mitte-juudi pühakirju täielikult hukka. Hukka mõistetakse üksnes teatud liiki degenereerunud kultused ja nende kuritarvitused, et inimesi selliste teede eest hoiatada. Vanem ja korrektsem evangeliseerimise (misjoneerimise) meetod oli rääkida inimestele viisil, millest nad aru said, selle asemel et oodata neilt, et nad unustaksid kogu oma tausta – mis tõenäoliselt nende psüühikat tõenäoliselt veelgi enam laastaks, vastupidiselt lunastusele, mis tervendab murtud kohad ja taastab inimeste terviklikkuse. Teise päritoluga inimestelt ei nõutud kõigi juudi traditsioonide omaksvõtmist – ja neid koheldi võrdselt. Sellele vaatamata tõusis selle küsimuse ümber õpilaste seas tülisid, mida esineb ka tänapäeval.
Sellises vormis oli Jeesuse töö tookord küll võimalik ainult jumalausu ja põhjaliku, ka muud maailma puudutavate muudatuste lootuste baasil nagu seda olid Iisraelis ennustanud prohvetid. Igatahes oleks sellest ajast võimalik, esitleda kristlikke õpetusi ka teiste religioossete traditsioonide baasil Vana Testamendi asemel. Näiteks tehti esimestel sajanditel sellesuunalisi katseid Zarahustra (zoroastrianismi) monoteistliku religiooni alusel. (...) Siinkohal hoidume me aga nendele katsetele hinnangut andmast.
Peale heebrea piibli on juudi religioon meile andnud palju muidki pühakirju, nagu nt Talmud Mischna’ jurisprudentsiga ja kommentaaridega (Gemara) – need loodi nii Paabeli kui Jeruusalemma versioonides. Samuti on olemas eri koolkondade põhilised pühakirjad, eriti kabalismi müstilised esoteerilised raamatud Zohar (Sohar) / Sepher Jezirah. Väidetavalt on nimetatud raamatud pärit 13. sajandist; samas aga võivad nad olla pärit veelgi vanematest traditsioonidest. Nad meenutavad isegi muistset Egiptust. Tänapäeval eksisteerib ka juudi müstitsism.
Jumala doktriinid
"Aabrahami
Jumalat" kogeti nii perekonna, hõimu ja rahva isikliku Jumalana kui ka
universumi Jumalana. See usk võttis alles aja jooksul omaks range monoteistliku
vormi nagu seda soodustasid pidevalt prohvetid.* Alguses nimetab Vana
Testament Jumalat "Elohim’iks" (see tähendab sõna-sõnalt
"jumaliku Looja Vaimud") – ja mitte geneetilise ülesehitusega
materiaalseteks tulnukateks või millekski sellesarnaseks, nagu mõned autorid tänapäeval
spekuleerivad. (Näib, et osaliselt problemaatilised mõjud on areenile ilmunud
hiljem.) Semiidikeelsetel sõnadel
„Elohim" ja „Allah" (islami Jumala nimetus) on kahtlemata üks ja
sama päritolu, samuti kanaanlaste sõnal
"El".
Nimi Jahweh/ Jehoova ilmub hiljem Vanas Testamendis. Kui Jumal erinevate epohhide ajal "lähemale" tuli, siis, nagu väidavad müstilised ja humaansed allikad nagu J. Lorber või R. Steiner, hakati Jumalat kogema kui Jehoovat. Tõlked aga kasutavad alati Jumala jaoks sama nime ning seega lähevad kaduma inimeste kogemused eri epohhidel. Tõeline Jumala kui Jehoova kogemine on mõnikord jäänud varju, ning isegi negatiivsed olendid on mõnikord võib-olla olnud lihtsalt eksitatud inimesed. Kui seda vaatenurka tähele pandaks, leiaksid oma lahenduse paljud tänapäeva segadusttekitavad teooriad. Paljudes religioonides on ilminguid, kus nt nõrga usuga inimesed, kes olid täis vihkamist, ei olnud valmis muutma oma arvamusi läbi prohvetite sõnade. Seega ei pruugi iga lugu Vanas Testamendis ilmtingimata viidata tõelisele "Jahweh’le" ja "YWHW’le", nagu seda kirjeldab Prof. J. J. Hurtak / USA. See aga ei tähenda, et iga Vanas Testamendis toodud intsidenti võiks hinnata lähtuvalt tänapäeva inimloogikast. Jumal teab paremini kui meie, mida ta teeb ja miks – ja mida ta tahab, et inimesed teeksid ja miks.
Messiaanlik usk ja Kristus
"Christos" on sõna prohveteeritud
"Meshiah" kohta, keda mainiti juba "Septuaginta’s",
mis on kreeka keelne tõlge heebrea piiblist, mille kirjutasid juudid juutide
jaoks (umbes) 3. või 2. sajandil enne Kristust. Seega ei ole see Pauluse
"väljamõeldis", nagu arvasid mõned kaasaegsed autorid. Surnumere
äärsetes koobastes (Kumranis) leitud kirjarullid näitavad, et jumalakartlikud
juudid aastakümnetel ja sajanditel enne Kristust olid oodanud messiaanlikku
rahuriiki, mida on kirjeldatud Jesaja 11; vt ka Jr. 31, 31-34. Kuid juba
tol ajal valitses eriarvamusi Messia olemuse ja loomuse osas – nagu Jeesuse õpilastel
oli raske aru saada, et uus "Kuningriik" ei kujutanud endast mitte
lihtsalt rahvuslikku ülestõusu roomlaste vastu, vaid vaimulikku arengut, mis
muudaks kõike – "Taeva kuningriiki". Vt
Kiri heebrealastele.
Sageli väidetakse, et Kumrani kogukond kuulus
esseenide ordusse, kolmandasse koolkonda tolleaegsete juutide seas peale
variseride ja saduseride. Õigem on öelda, et see oli sõltumatu kogukond, kes
oli lähedal esseenlikele õpetustele. Neil olid head kontaktid igasuguste
erinevate koolkondadega; mitte ainult rahumeelsete esseenidega, vaid ka
iseseisvate ja sõjakate "selootidega", ning variseridega
Jeruusalemmas (kes andsid neile templi varakambri indeksi; ilmselt peeti Kumrani
inimesi väga usaldusväärseteks, seda erinevatele arvamustele vaatamata.)
"Kogukonna põhikiri" 1QS sisaldas kirjeldusi oodatud Messiast. Nad
ootasid isegi kahte Messiat ehk Messia kahte sugupuud. (Vastavalt tolle
aja seadustele vastas Jeesus sellele kirjeldusele: Joosep oli Taaveti kojast ja
Maarja Aaroni preesterlikust sugupuust; seda vaatenurka mainis ka Carsten
Peter Thiede, kes Iisraeli antiikasjade valitsuse ülesandel kirjarullidega
töötab.)
Näib, et tolleaegne messiaanlik liikumine ei pannud tähele või ei pidanud tähtsaks
Micah 5,1 prohveteeringut, et Messias tuleb Petlemmast. Sellele
vaatamata mainib näiteks Matteus seda Jeesuse päritolu. Mõned nimetasid selle
tormakalt Matteuse "väljamõeldiseks", kuna Jeesuse kodu pidi olema
Naatsaretis, mis on kaugel eemal. Müstikust allikas Jakob Lorber – kellel 19.
sajandil ei olnud mingit põhjust sellised spekulatsioone kummutada –
kirjutab, et Jeesus oli pärit Petlemmast: mitte tänapäeva Petlemmast vaid
muistsest Petlemma nimelisest külast Naatsareti lähedal.
Prohvet Taanieli lõiku 9:25 seostatakse sageli Kristusega: 69 "nädalat" alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks - vt Nehemja 2:18; ligikaudu 445 e.m.a. – kuni (teise) "Võitu" surmani. Kui need "Nädalad" on tegelikult "aastanädalad" (võrdle "sabatiaastatega"), siis osutab see tõesti ajale Jeesuse ristilöömise paiku.
(...)
– olemas on aga ka messiaanlikud juudid, kes tunnustavad Jeesust enda
messiasena;
R. Steinerilt on pärit idee, mida religioosse(te)
organisatsiooni(de)na defineeritaval kristlusel on teoloogiliselt raske vastu võtta,
kuid mis pakub ilmselt rohkem huvi teistele kultuuridele. Nimelt, et Kristus kui
üksus, kes oli tuntud eelkristlike aegade kõrgetele mõttetarkadele, väljendades
end hindude Vishwas Karman’i, parseede Ahura Mazda, egiptlaste päikesesarnase
olendina nimega Osiris, kelti Belemis = Baldur’ina ja Apollona. Vaata ka peatükki
"Alguses oli Sõna" "Kristuse Teed" põhitekstis.
Samuti võite otsida üles Rudolf Steiner'i
Kristoloogia (Christology), muuhulgas loengute kogu: (kontrollige, kas juba
inglise keeles saadaval):"Spiritual beings in celestial bodies",
1912;"Preliminary stages for the mystery of Golgatha", 1913,
1914";"From Jesus to Christ", 1911;"Christology". *)
Hiljem, 2000 aastat tagasi, näeme me Kristuse füüsilist inkarnatsiooni maa peal kui teetähist maailma evolutsiooni pöördepunktis, võttes selle ja inimkonna enda peale ja kaasates nad taas omaenda ellu. Vanad kultused degenereerusid, kui kristlus hiljem pinnapealseks muutus, kuigi selles suunas oleks huvitav edasi uurida. Kristus näitas end kui miski, mis ei sobi kokku temale tihti omistatud eraldiasetseva religioosse kogukonna võimsa käemehe rolliga - olendina, kes lihtsalt esindab värskendatud inimkonda, kui Kolgata "uut Aadamat".
* Kasulike vihjete saamiseks Vana Testamendi uurimiseks oleks
oluline võtta arvesse inspireeritud ja nägemuslikke kirjutisi, mõistes nende
erilist olemust. Antud juhul peale Rudolf Steineri nt ka Anna Katharina
Emmerich, "Das Geheimnis (Die Geheimnisse) des Alten Bundes" (Saksa
keeles, võimalik, et ka inglise keeles).
Kesk-Aasia ujutuse ja Uue Testamendi aegade osas vt näiteks müstik Jakob
Lorberi raamatuid: www.lorber-verlag.de (paljud raamatud on tõlgitud ka inglise
keelde) ja Rudolf Steinerit. Kui me võtame vastu kristliku müstitsismi
teooria, siis võime täielikult unustada mõnede teiste autorite teooriad, mis
väidavad et Jeesus ei eksisteerinud kunagi kui reaalne isik või et ta polnud
midagi enamat kui rändjutlustaja.
Meie leheküljed teistest religioonidest on mõeldud selleks, et edendada mõistmist ja religioonidevahelist dialoogi. Kristluse osas on aluseks sõltumatud uuringud, sealhulgas vanamoeline vaimulik sügavus. Vana pärsia religiooni Zarathustra’t ei ole terviklikult kirjeldatud, toodud on aga mõned vaatenurgad, mis antud eesmärgi osas tähtsust omavad.
Zarathustra.
Tänapäeval hoiavad parseed oma pühakirja Zend Avesta’ga kinni algupärastest
zoroastrianismi õpetustest. Selle religiooni uurijad Indias avastasid, et
Vana-Kreeka ajalookirjutajal Herodotosel oli õigus, kui ta täheldas, et
(esimene) Zarathustra elas tuhandeid aastaid enne Kristust. (...)
Zarathustra kombineeris vaimuliku puhastuse positiivse suhtumisega füüsilisse
ellu (...). Peale selle leiti, et nende religioon ei tegelenud ainult valguse ja
pimeduse konfliktidega (...). Üks isiklik Jumal, kelle nimi on siin Ahura
Mazda, oli üle kosmiliste jõudude. Ahura Mazdalt palutakse abi läbi erinevate
ingellike olendite – seega ei tähenda nende olendite olemasolu seda, et
tegemist oleks polüteistliku usuga. Jumala impersonaalse külje nimi oli
"Ahu".
Aadress, kust on saadaval kõige vaimulikumad uurimustulemused nimetatud
religiooni osas: Mazdayasnie Monasterie, Mustafa Bldg., Sir Pherozeshah Mehta
Rd., Bombay 400001, India. ( www.indiayellowpages.com/zoroastrian ;
mazocol@hotmail.com ). Nad osutavad samuti sellele, et Lääne
Zarathustra uurijate raamatud väljendavad sageli nende mõtteid selle kultuuri
kohta. (...) Muidugi on ka see religioon enamjaolt kaotanud oma algse vaimuliku
"sügavuse", mis tuleb tänapäeval taasavastada – nagu ka teised
religioonid. (...)
Mõned islami teoloogid Iraanis aktsepteerivad parseesid samuti kui "Pühakirja rahvast" nagu juute ja kristlasi; mis tähendab, et nad on "uskmatud", kuid usuvad sama Jumalat, kellele nende prohvetid seda Jumalat sageli meelde tuletasid. (...)
Nende vaimse teekonna eetika.
Eetilised väärtused sarnanevad teiste maailmareligioonide omadega: head mõtted,
head sõnad ja head teod. (...).
Kristlaste puhul aitab Jeesus Kristus usklikel Jumalaga
taas kokku saada.
Zoroastrianlased aktsepteerivad tavaliselt, et teistel
rahvastel on teised religioonid, seepärast ei ürita nad inimesi nende oma
usust ära meelitada.
Religioonidevaheline dialoog.
Koraan*) ja teised "Pühakirja religioonid".
"Islam" tähendab "alistumist (Jumala
tahtele alistumist)", ning ka "andumust
(Jumalale)"
Islami pühakiri, Koraan (quran), arvatakse pärinevat jumalikust inspiratsioonist, mis anti prohvet Muhamedile edasi jumala või vastavalt, ingel Gibrili poolt, keda tunti ristiusus tihti ka peaingel Gaabrielina. Kindlasti tuleb Püha Koraani võtta kui islami tähtsaimat pühakirja. Teistel traditsioonidel („Sunna"; sõnasõnalt: „traditsioon") koos prohveti ütluste/pärimustega (hadithid) on tähtsus Koraani interpretatsioonil. Isegi prohvet on oma olemuses inimene, mitte jumal. Arvestada tuleb sellega, et selliseid moslemeid, kes ei ole oma pühakirjaga eriti hästi tuttavad, on sama palju kui Piiblit mitte eriti hästi tundvaid kristlasi.
Kristlaste ja juutide kohta ütleb Koraan mõnikord otse: "Teie, pühakirja rahvas..." (raamatu rahvas, suura 4,171*) ja "Teie, Iisraeli lapsed". Seega võib neil olla huvi selle vastu, mis on kirjutatud sellesse pühasse raamatusse – kuigi enamus neist sellega ei tegele. Usuteadus uurib igal juhul kõikide religioonide pühakirju ning tegeleb muu seas ka nende interpretatsiooni arenguga ajaloo vältel. Igal juhul tuleb pühakirju uurida respektiga. Osa islamiusulistest Koraani kommentaatoritest kirjutas, et on olemas Koraani algvorm - seda hoiab jumal kindlas kohas - ning see on kättesaadav ainult puhastele inglitele ning puhastele inimsoost prohvetitele; teine osa interpreteeris, et maa peal oleva Koraani lugeja peab olema puhas.
Prohvet olevat saadetud „teatud ajaks" (või „vahepealse aja"
jaoks; teine tõlge: "pärast vahepealset aega"), kui prohveteid oodatakse (Suura 5,19*). Koraan teeb vahet
usklike, vastavalt prohvet Muhamedi õpetusele, "pühakirja rahvaste"
ja "uskmatute" vahel. "Pühakirja rahvad" on eelkõige
juudid ja kristlased, kelle usk põhineb moslemite kõrval samadel
traditsioonidel; mõnikord ka zoroastrianlased (suura 22,17*). Koraan
tunnustab "prohvetite" ketti, kes kõik õpetavad Ühest Jumalast,
Viimsest Kohtupäevast pärast surma ja palvetavad oma rahva ja oma ajastu pärast
(nt suura 6.83-92; suura 7, suura 4,136*). Seni kuni nende
religioonide esindajad usuvad neid ühiseid põhitõdesid, ei nimeta Koraan ise
neid Uskmatuteks (nt suura 5,48* jt). Islami
esimestel sajanditel ei püütud kristlasi ja juute islami usku konverteerida -
vastavalt Koraani õpetustele, „Usus ei ole sundi", vt suura 2,256*).
Aabrahami vaadeldakse kui ühte „hanifeedest", kes ise oma usu Jumalasse
leidsid.
Islami Jumala nimel "Allah", - islami-eelsest
vana-araabia keelest „al-ilah" - on sama päritolu kui semiidi sõnal
"Elohim", üks heebrea-keelsetest Jumala nimedest Moosese raamatutes.
„Uskumatutena" - umbes sõna: „varjajad" tähenduses - kehtisid prohvet Muhammedi ajal ranges mõistes kõik polüteistid st ebajumalakummardajad, kelle vastu ta võitles Araabias ning kelle eest juba Piibel kristlasi ja juute oli hoiatanud. Kaugemas mõttes kehtivad islamis uskumatutena ka need, kes ei usu ühte Jumalasse ja Viimsesse Kohtupäeva. Mõnikord kasutatakse seda mõistet ekslikult üldiselt kõikide mittemoslemite kohta, mõnikord isegi teise moslemite lahu kohta.
Jeesus Kristus Koraanis.
Jeesust mainitakse lisaks Piiblile ka Koraanis (7. saj
pKr). Sealjuures esineb nii ühtelangevusi kui ka erinevusi. Olgu siinkohal märgitud, et Koraan tunnustab Jeesust kui prohvetit ja jumala
saadikut ning kui Jumala "Sõna" selle lähemalt defineerimata tähenduses
ning kui "Jumala Vaimu" (suura 4,171*), "loodud nagu
Aadam" (suurad 2, 3, 5* ...). See on enam kui aktsepteerivad mõned
kaasaegsed kristlikud teoloogid, kes näevad Jeesust kui pelgalt ühiskondlikku
reformaatorit! Koraan ei aktsepteeri vaid Jeesust kui Jumala poega –
kristlased Muhamedi päevil kujutasid seda ette väga füüsiliselt –
hilisemas Kolmainsuse kontekstis. Kristlasi, kes oleks suutnud seda, mida selle
all algselt mõisteti, väljaspool olijatele autentselt selgitada, oli tol ajal
väga vähe (nt suura 6,101*). „Roomlastele"
1:4 öeldakse, et pühaduse vaimu poolest on Jeesus "määratud"
Jumala Pojaks - st mitte "sündinud".
Kristlased võiksid veel nõustuda islami veendumusega, et Jumal ei ole sündinud
ja et ta ei ole „sünnitanud" Jeesust vaid on tema „loonud".
Veelgi enam, kreeka termin „logos" – mida kasutati Piiblis algselt
Jeesuse Kristuse jumaliku päritolu ja missiooni jaoks – tõlgiti
evangeeliumitesse ka kui "Sõna", mida kasutatakse Jeesuse jaoks
Koraanis. Kas on võimalik, et Koraani inspiratsioon sisaldab - nagu nt Piiblis
- saladusi, mida ei moslemid ega kristlased veel täiel määral mõistnud ei
ole ning millest on tulnud kasutut tülitsemist terminite üle? Samuti, kui
kristlased esitlevad oma õpetusi sõnadega, mida võib mõista kui polüteistlikku
religiooni, siis see ei ole vastavuses Jeesuse enda õpetustega: "Paluge
Isa (Jumalat) minu nimel (tähendab, viidates Jeesusele)" (Johannese
evangeelium 15:16). Jeesuse elus keerleb kõik ühe Jumala ümber, kellega
ta oli tihedalt seotud ning kelle juurde ta inimesi juhatab.
Mõiste "Logos" (kreeka keeles, Johannese evangeeliumis 1 "Jumala Sõna", siin seotud Kristusega) esineb Paret'i saksakeelses Koraani tõlkes sõltumatult Jeesusest. Teistes Koraani väljaannetes tõlgendatakse seda kui Jumala "puudutus" või Jumala "käsk" (suura 13,2; suura 13,11*).
Koraan ütleb, et Jeesus "loodi nagu Aadam" Jumala poolt põrmust (suura 3,59*) ning kirjeldab "Jumala Saadikut", saadetud Jumala Vaimust, kes vahendas Miriamile (Maarjale) teate Jeesuse sünnist neitsist (suura 19,17-22*). Kristlikus variandis kuulutab ingel Jeesuse sündi Pühast Vaimust. Koraanis mainitakse ka veel, et Jeesusele anti jõudu Pühast Vaimust / pühaduse vaimust. (suura 5,110*).
Koraani järgi andis Jeesus juba noorest peast teada, et ta tõuseb surnuist
üles (suura 19,33*); samas aga võib see tähendada tema tagasitulekut
"Viimsel Päeval" (Viimsel Kohtupäeval, koos usklike ülestõusmisega),
mida Koraanis sageli mainitakse (vt alljärgnevat, suura 4,159*). Koraan
ütleb, et Jeesus võeti Taevasse elavana (suura 4,157-159*, suura 3,55*).
Moslemid ja kristlased on eri arvamusel selles, kas Jeesus
löödi risti, suri ja võitis surma ära enne oma ülesvõtmist Taevasse –
nagu ütlevad kristlased – või et Jumal võttis ta elavana ning ilma risti löömiseta
Taevasse – nagu usuvad moslemid. Samas aga usuvad mõlemad, et ta ei olnud
"surnud" oma ülesvõtmise ajal vaid hoopis pidas vahetult enne seda
rahvale jutlust.
Juba suurades 3,55* ja 5,48* on öeldud, "...ma teen ta puhtaks" ja "...te tulete kõik tagasi minu juurde ja mina (Jumal) otsustan, mille suhtes teil olid (maises elus) lahkarvamused". Seega võiksid kristlased ja moslemid tülitsemise asemel rahulikult mõnede allesjäänud saladuste lahendusi oodata.
Koraanis on samuti juttu Usklike Ülestõusmisest Suure Kohtupäeva ajal (suura
36,77-83; suura 69,13-37, suurad 75 ja 99* jt). Jeesus
tuleb siis tagasi ja Pühakirja uskujad saavad olema tunnistajad (suura 4,159;
vrd suura 16,89*). Need, ka mittemoslemid, kes usuvad Jumalat ja Suurt
Kohtupäeva ja teevad head, ei pea Kohtupäeva kartma (suura 2,62; suura
4,123-124; suura 7,170*). Kohus on Koraanis nagu ka Piiblis selgesõnaliselt
Jumala asi, ja mitte inimeste asi, ükskõik kas need on kristlased, moslemid või
juudid.
(Sellised võrdlused religioonide vahel ei ole tehtud
selleks, et Koraani sõltumatust kahelda.)
Islami ja kristluse eetilised printsiibid.
Omavahel on tihedalt seotud ka nende kolme "Abrahami religiooni" eetilised
printsiibid. Käsud on olemas, kuigi mitte samamoodi üles kirjutatud, ka
islamis, sealh. nt suura 17,22-39; suura 5,38-40; suura 2,188; suura 4,135;
suura 2,195; ja suura 17,70* (inimväärikus). Näiteks keelab Koraan
rangelt ja eranditult süütute inimeste tapmise (suura 5,27-32*). Termin
"Džihaad" ("Jihad") - tähendab ainult "võitlust";
mõiste "Püha Sõda" ei pärine Koraanist, vaid prohvet Muhamedi ütlustest
ja islami käsu koolkondadest***): "Suureks Džihaad’iks"
nimetatakse sisemist – mentaalset ja moraalset – tööd omaenda
jumalavastaste kirede vastu, millele omistatakse suurem tähtsus kui kõikidele
välistele konfliktidele. (Vrd nt Jeesuse õpetusega: "võta esmalt palk
enda silmast..." - Paljude väliste konfliktide jaoks kaoks siis alus.)
"Sõna Džihaad" tähendab oma usu rahumeelset väljaütlemist.
"Käe Džihaad" on uskliku aktiivne, juhendav eeskuju. "Mõõga Džihaad",
mille nimetuseks on samuti "väike Džihaad" on lubatud üksnes rünnaku
alla sattunud usklike kaitsmiseks ning on lubatud ainult "ilma üleastumisteta"
(vrd Koraan suura 2,190*). Mõningast "keevalisust" kontaktis
teiste religioonidega võib aga leida juba Koraanist (suura 48,29*; suura
47,4*); sedalaadi "ägedad" lõigud on võrreldavad
teistsuguste kohtadega, mis seda omakorda piiravad, (nagu "Usus ei ole
sundi", suura 2, 256).
Ulatuslikud on traditsionaalsed reeglid, mis puudutavad nt suhteid eri
sugupoolte vahel, k.a. mitte-moslemiga abielu keelustamine jne.
Islami usutalituste hulka kuulub: "Konstateering, et ei ole ühtegi
Jumalat peale Jumala (Allahi), ja et Muhamed on Jumala prohvet;
et ettenähtud palved sooritatakse igapäevaselt (suura 2,177*);
et tuleb kinni pidada iga-aastasest paastust Ramadani kuul (suura 2,185*);
et vähemalt kord elus tuleb teha palverännak (suura 2,196*);
ja et tuleks maksta Zakkat (maksu sotsiaalseteks vajadusteks) (suura 2,177*)".
Tänapäeva islamis puudub keskne organ, mis otsustab usulis-eetiliste küsimuste üle. Siiski aktsepteeriks ühiskond arvatavasti seisukohti, mida jagab enamik tunnustatud õpetlasi.
*) Selle artikli jaoks kasutati muuhulgas Rudi Paret’i saksakeelset Koraani tõlget (Der Koran, Übersetzung von Rudi Paret", Kohlhammer-Verlag"), mille tõlge vastab teaduslikele nõuetele ning eristab selgelt sõnasõnaliste tõlgete ja keeleliseks arusaamiseks toodud lisade vahel. Siin kasutati islami ruumis enimkasutatavat egiptuse salmide nummerdust. Teistes tõlgetes võib leida kahte erinevat salmide nummerdust; sellisel juhul leiate siin toodud konteksti enne või pärast mainitud suura numbrit. Koraani tõlkimisega seotud raskused ei ole olulised ülalmainitud lõikude osas. Koraani lõikude tähendust võrreldi ka Adel Theodor Khoury saksakeelse Koraani tõlkega ("Der Koran, übersetzt und kommentiert von Adel Theodor Khoury, 2007"), kelle tõlge leidis tunnustust ka islami õpetlaste juures (nt Dr. Inamullah Khan, varasem Islami Maailmakongressi peasekretär), ning mille kommentaar arvestab islami koolkondade traditsioonilist interpretatsiooni.
**) Ka keskaegsed "kristlikud ristisõjad" ei põhinenud Piiblil, vaid inimlikel tegudel ning neil on halb reputatsioon nt enamike kristlaste seas.
****) (Vrd selle kohta islamis koraani suurat 164, värssi 125.)
Siinkohal käsitleme me ühiseid seisukohti ja erinevusi budistlike koolkondade ja selliste kristlike koolkondade vahel, kes on teadlikud omaenese vaimulikust sügavusest. Sel põhjusel ei kirjelda me põhjalikult Buda (500 e.m.a.) elu ja õpetusi. * Olulisi punkte aga arutame hoolikalt ja täpselt.
"Mitte midagi" ja Mina.
Buda algupäraste õpetuste – millel siiani rajaneb "hinayana" budism – tuumaks on enese vabastamine üha enam ja enam kõigest, mis ei ole osaks meie olemusest. Meelte ja mõistuse ihasid, millest tuleneb kannatus, tuleb tunnistada "mina" ("anatta") juurde mittekuuluvaks, need kaovad lõpuks ja viivad Nirvaana seisundini. Seda on võimalik saavutada oma elu kohandamise ja treeningu, sh meditatsiooni jne abil. Eriti hilisem "mahayana" budismi koolkond – mis tegi samuti edusamme, nagu näiteks empaatia kõigi olenditega maailmast eemaletõmbumise asemel – on vääriti mõistnud seda "mina eitamise" kontseptsiooni. Nad tõlgendasid seda nii, nagu pärast madalate egoistlike omaduste maha jätmist ei jääks alles mingit "mina". Seega kaldub ka nirvaana nende tõlgenduses olema "mitte midagi". Samas aga kõneles ka Buda ise oma kõrgematest kogemustest (üheksas aste): "Ja ma ... nägin (samuti) läbi ‘Mitte Pertseptsiooni ega ka Mittepertseptsiooni’ ala haletsusväärsusest. Aja jooksul sai see mulle täiesti selgeks, ja (ma) tungisin Pertseptsiooni ja Tundmise kaotamise õnnesse. Mul on sellest küllalt... Ja seega alates sellest ajast ma saavutan - pärast ‘Mitte Pertseptsiooni ega Mittepertseptsiooni’ täielikku elimineerimist – ‘Pertseptsiooni ja Tundmise Kaotamise’ ja viibin selles; ja pärast seda kui ma selle kõik targalt ära tundsin, osutusid need mõjud ammendatuks" (Anguttara Nikaya Suttam 9, Nr.41 ...).
Siinkohal on võimalik näha, et Jeesus Kristus inspireerib inimesi samuti oma
omadusi puhastama ning alustama iseendast, selle asemel et otsekohe teisi
kritiseerima asuda (vt Kristuse teed põhiteksti). Ta ei samasta end
ega oma õpilasi maailmaga ega ilmaliku tegevusega, vaid väidab neid mitte
olevat sellest maailmast; kuid – selgemini kui algses budismis – elavana ja
töötavana selles maailmas (Johannes 17), muutes maailma nagu pärm.
Igal juhul on Jeesuse ja Buda ütlustes elu küsimuste osas nii palju sarnasusi,
et mõned mõtlesid aastakümneid, et Jeesus õpetas budismi. See aga pole õige.
Nende sarnasuste selgitamiseks ei ole meil vaja välist
traditsiooni, nagu seda kujutavad endale ette mõned moodsad uurijad, - isegi mõnede
võimalike kontaktide olemasolul.
Samahästi võiks väita, et ta õpetas mõnda muud vanadest religioonidest.
Meie põhitekst selgitab näiteks, et sellised sarnasused ('osalised
kokkulangevused') on tingitud vaimulikest reaalsustest, mida võivad ära tunda
kõik kes neile juurdepääsu omavad, ilma üksteist kopeerimata. ***** (...)
Võrrelduna materialistliku ja egoistliku ühiskonnaga on see üks religioonide
tugevaid külgi, mida nad piisavalt ära ei kasuta. Sarnasused ja kontaktid
religioonide vahel ei muuda aga fakti, et neil on omaenda kergelt erinevad teed.
Kristlikest müstikutest
on meister Eckhart kõige lähemal idamaisele isikupäratule vaatenurgale. Budistlikest suundadest võiksid võib-olla Nichireni õpetused ühiseks sillaks olla. Teistest india tarkadest on Sri Aurobindo - ja tema partneri, "Ema" - suund euroopa isiklikule või olemuslikule vaatenurgale kõige lähemal: ta läbis Nirvaana ning tundis - arvatavasti sarnaselt nii mõnelegi kristlikule müstikule - ära, et "Nirvaana" kogemisviisi taga peitub hoopis midagi muud kui "Mitte midagi". Ta räägib "Ülimast" ja tahab selle Ülima teatud aspekte tuua alla maa peale. On inimesi, kellele just Sri Aurobindo oli sillaks leidmaks jälle teed kristlusesse - igal juhul selle tegeliku tuumani, milles on tegemist nt täiesti reaalse "Kristuse järeltulijaga" kuni selle jõuni, mis väljendus Jeesuse juures tema ülestõusmisel."Viimane Reaalsus" ja küsimus Jumala kohta
Judaismis, kristluses ja islamis on puhastumisele kuuluvad
omadused lisaks muule seotud pattudega Jumala suhtes. Ühest küljest
puudutab see religioossete eetikareeglite järgimist; täpsemini, küsimus on kõigi
selliste omaduste äravõitmises, mis meid Jumalast lahutavad. Tavaliselt
valitseb veendumus – tõenäoliselt ka enamike budistide endi hulgas – et
budismis ei ole Jumalat. Seepärast viitavad religioonide ühised eetilised
deklaratsioonid üksnes "Viimasele Reaalsusele" teispool füüsilist
elu, mida kõik religioonid aktsepteerivad, mida iganes see siis igas
religioonis tähendab. Samas ei ole see päris täpne. Buda ei konstateerinud
kunagi, et Jumalat ei ole, kuid omal ajal piirdus ta sellega, et jagas oma
arusaamu inimliku tee kohta. Buda vastas hindu preestrite küsimustele Brahma,
hindude loova jumaluse kohta: "Ma tunnen Brahmat ja Brahma maailma hästi,
ja ma tunnen ka teed mis viib Brahma maailma ja kuidas Brahma jõudis selle
maailmani" - (Digha Nikaya, 13, kõne – viidates vaimulikele
kogemustele, mitte lihtsalt hindude raamatute tundmisele). Hindude
Brahmat ei saa lihtsalt võrdsustada Isaga, keda õpetas Jeesus Kristus. Pigem
on Brahma üks Jumala mõnede omaduste kehastustest, mis aja jooksul eri
kultuurides üles kerkisid. Igal juhul ei ole Brahma negatiivsete jõudude nimi.
Ta kõneleb kõige, isegi hindu jumaluste algupärast. Nii
et millest ta räägib? (Ilmselt olid Buddha jaoks algupära ja eesmärk tõendamatud.
Ometigi ei ole tõendamatu Nirvaana või kõrgeim reaalsus „eimiski". See
ületab lihtsalt inimliku ettekujutusvõime. Märkus: kristlus, judaism ja islam
teavad samamoodi, et Jumalast pildi tegemisest ei ole kasu – see on isegi
keelatud. Vaata ka meie lehekülje „Religioon kui inimese "taasühinemine"
Jumalaga" märget 2) arheotüüpide kohta. (...)
Evangeeliumid ja Johannese ilmutus kirjeldavad "Isa" loodu alustaja ja ka selle lõpliku täitumisena (Alfa ja Oomega). Ta on kõrgemal loodust ja selle omadustest ja selleni ei olnud enne Kristust võimalik jõuda. Jakob Boehme sarnased kristlikud müstikud väitsid lähtuvalt omaenda autentsetest kogemustest, et see Jumal ei ole üksnes kõrgemal füüsilise loodu loomisest, vaid ka kõrgemal teispoolsusest ja "esimesest, taevalisest loodust". ** Enamike teaduslike raamatute püüded võrrelda religioone, kaasamata seejuures sügavaid vaimulikke kogemusi omavaid inimesi, ei aita eriti kedagi. *** Ilma selleta ei ole isegi võimalik leida keelt, mida mõlemad pooled mõistaksid.
Budistlik tee viib "nirvaanani" teisel pool
teispoolsust – miski mis on enamike budistide jaoks sama ‘kaugel’ kui Müstline
Ühendus Jumalaga on ‘kauge’ asi enamike kristlaste jaoks.**** Sellele
vaatamata õpetab budism ka seda, et "Bodhisattva",
"reinkarnatsioonidest vabastatu" võib vabatahtlikult alla tulla ülejäänud
inimkonda aitama.
Kristus tõusis Isa juurde ("Ja haud oli tühi..."; & Ülestõusmine
& Taevasse võtmine), lubades tulla tagasi. Tänu Kristusele ja tema teele
on tänapäeval saanud võimalikuks tulek kõigest kõrgemal asetsevast
jumalikust sfäärist alla füüsilisele tasandile.
Ka siinkohal võiks veel mainida Rudolf Steinerit, kelle arvates olevat Buda toonud tarkuseõpetused armastuse kohta, samas kui Kristus seejärel armastuse väe tõi, mis lõppude lõpuks viib kõik jumaliku täiuslikkuse juurde tagasi - või õigem oleks öelda edasi. "Paluge Isa minu nimel" - st temaga kooskõlas, temast läbi, jõuab kristlik tee üheni. Siin vaadeldakse Budat teatud viisil kui teerajajat.
Kes tegelikkust ära tunda tahab, võib omaenda teed käia ning ise küsida Kristuse või Buda käest!
Buda "Kalama Sutra’s": "Ära lase ennast juhtida..., kuulujuttude poolt, ...traditsioonide poolt, ... parasjagu valitsevate arvamuste poolt, ...pühade kirjade meelevalla poolt, ...palja arutlemise ja loogiliste järelduste poolt, väljamõeldud teooriate ja eelisarvamuste poolt, ...kujutluste poolt isiklikust kasust,...isanda meelevalla poolt. Kui sa aga ise aru saad...". (Tõeline usk sarnaneb pigem äratundmise & veendumuse kui intellektuaalse kontseptsiooniga.)
*) Buda enda poolt edasi antud õpetusi võib leida K.E.Neumann’i ulatuslikest tõlgetest ,"Die Reden des Buddha: mittlere Sammlung" (Buda kõned: keskmine kogumik; German; tõenäoliselt tõlgitud ka inglise keelde); samuti "längere Sammlung" (pikast kogumikust).
**) Teosoofilise sõnakasutusega harjunud inimeste jaoks mainime, et teosoofiliste terminitega täpselt väljendudes on Nirvaana ehk Atman allpool jumalikke tasandeid "paranirvaana" ja "sõnaline mahaparanirvaana".
***) Kristlik müstik Õpetaja Ekkehart kirjeldas oma kogemusi kui nirvaana kogemust – ilma seda sõna kasutamata -, kuid erinevus oli, et tema jaoks oli see seotud kohtumisega Jumalaga.
****) Tagasipöördumine Jumala juurde teelt kaasa võetud sisuga maailma kaudu kujutab endast ühest küljest tagasipöördumist millegi juurde, mis oli kogu aeg juba olemas. Teisest küljest on see aga midagi, mis lisatakse, mida enne ei olnud, nagu kaks kongruentset kolmnurka. Seda paradoksi on võimalik mõista üksnes sügavama müstilise kogemuse kaudu.
*****) Need võivad olla ka filosoofilised aspektid. Mahaajana budismis kirjeldas Nagarjuna oma üldistes Prajnaparamita kommentaarides, et midagi võib näha tõena, mittetõena, tõena ja mittetõena, ei tõe ega veel mitte tõena, see tähendab neljakordselt puhta dualistliku kas / või asemel. Kuna klassikalisest mõistusest selle täielikuks mõistmiseks ei piisa, võis see nagu zen-budismi paradokssete ütluste (vt üles) juures viia selleni, et inimesel õnnestus ületada seda dualistlikku mõistmist ("inspiratsiooni" üks vorm) ja saada nii ülevaade kõrgemalolevast vaatenurgast. Euroopa filosoofias eksisteerib lisaks vanale dualistlikule kas / või mõtlemisele teine tee teadmise laienemisele: Hegeli dialektika teesist ja antiteesist hõlmab sellest tuleneva sünteesi. Sellisel viisil on võimalik mõistust ise treenida vastu võtma vastuoludest ja arvatatavatest vastuoludest kõrgemal seisvat vaatenurka ning seega avatumaks muutuma Jumala vaimu kõrgemale tõele. Meie kristlik projekt arendas sõltumata sellest midagi sarnast, millega on iga kord võimalik teha võrdlus erinevatest vaatevinklitest, et jõuda arusaadava, ühtesobiva tervikliku arusaamani (arvatavate vastuolude ületamine).
Meie teisi religioone puudutavad lisalehed on kantud eesmärgist edendada mõistmist ja religioonidevahelist dialoogi. Siinkohal puudutame me sarnasusi ja erinevusi hindu koolkondade ja selliste kristlike koolkondade vahel, kes on teadlikud omaenda vaimulikust sügavusest. Tegemist ei ole katsega hindu religiooni ulatuslikult uurida. Olulisi punkte arutame aga hoolikalt ja täpselt.
Jeesus Kristus.
Jooga** ja kristlus.
Võttes arvesse ütlust "Olge (saage) täiuslikuks,
nagu teie taevane Isa on täiuslik" (Matteus 5,48), on kõige
huvitavam küsimus igas religioonis, kuhu see praktikas viib. Hinduismi
kontekstis tähendab see mitut liiki joogat, eesmärgiga jõuda hinge jumaliku täiuslikkuseni,
rakendades kontrolli inimese välise ja sisemise loomuse üle.
Selles kontekstis on ka euroopalikke
vaimuliku õppimise teid, mis võivad kaasata närvi- ja teadvuskeskusi, mis
joogas kannavad nime "chakras" (...). Neid tendentse ei saa
automaatselt mittekristlikeks nimetada, nagu kirikud arvasid. Sellised ideed
olid tuntud juba keskaegsetele kristlikele teosoofidele (Johann
Georg Gichtel),
ja neid võib nüüd tegelikkuses eksisteerivatena kogeda – täpselt nagu
akupunktsiooni punktid ei ole automaatselt "taoistlikud", kuna neid
punkte ja jooni on nüüd võimalik elektriliselt mõõta ja histoloogiliselt
vaadelda. (Väljavõte "Pühast innukusest" põhitekstis). Saksa
keeles on olemas raamat: Albrecht Frenz "Christlicher Yoga" (Kristlik
jooga), milles eeldatakse, et kristlus ja jooga sobivad kokku.
Kristlaste jaoks saab aga otsustavaks suhtumine: kas
harjutusi nähakse kui enese ettevalmistamist Jumala mõjude jaoks või
arvatakse ekslikult, et täiuslikkust Jumalas saab saavutada tehnikate abil
(keha ja hingamise harjutused, mantrate laulmine = helide vägi, keskendumine,
meditatsioon, ...)?
Veel üks kristlasi eristav joon: kui joogas esinevad nt sellised
kontseptsioonid nagu "Kristuse vägi", kas siis vaadeldakse Kristuse
tervendavat väge kui osa temast, mis tuleb ülalt ja mõjutab inimest tervikuna
– või kogetakse seda vaid kui isoleeritud kosmilist jõudu? Kui inimene ei häälesta
end otse Kristusele, kuidas võib ta siis teada, kas tema kogemused on ikka
Kristusega seotud?(Osaliselt meie põhiteksti peatükist "Imede küsimus").
*
Teistest allikatest kohandatud meetodite asemel on olemas ka algupäraseid
kristlikke viise, aga ikkagi tehakse nende kallal tööd, et neid kaasajaga
kohandada. Nt võiks Athose mäe (Kreeka) õigeusu munkade vana tava
("kyrie-eleison", "Issand halasta") nimetada kristlikuks
hingamise ja mantra meetodiks, kui seda india terminites defineerida (vt
"Vaikus kõrbes" põhitekstis)*. Samuti esineb
evangeeliumides spetsiifiline kristlik mediteerimise meetod, mis on üheks meie
põhiteksti alustest ja mida kirjeldab lisalehekülg "...Kristlik
mediteerimine" *.
**)India sõna jooga – sõna sõnalt "ikkesse panema" – tähendab algupäraga ühenduse otsimist, nagu ladinakeelne sõna "re-ligion". Hindu meetodid ihu, mõistuse ja vaimu treenimiseks.
Kristlikku ja hindu tüüpi müstitsism.
Selles kontekstis on huvitav täheldada, et olemas on ka uusi mõttekoolkondi, millised enam ei ole nõus üldise arusaamaga keha loomulikust, kohustuslikust surelikkusest, nagu ka Kristus: (...) Nt india filosoof ja joogi Aurobindo ja tema vaimne kaaslane, "Ema" Mira Alfassa liikusid oma uuringutes samas suunas.... (Väljavõte põhiteksti peatükist "Ülestõusmine"). *
Õpetused "karmast" ja Jumal.
Hindud nimetaksid kristlikke ühiskondlike ja
heategevuslike tegude teed "karma joogaks" (saatuse/ettemääratuse
puhastamise jooga) või "bhakti joogaks" (armastuse jooga).
Tunnetamist (sealhulgas meditatiivset tegevust) võiks võrrelda " jnana
joogaga".
Inimene võib tõesti kogeda, et elu võib võtta
enam orgaanilise terviku kuju, kui ta võtab omaks suhtumise, kus jumal teda
Jeesuse läbi elus juhatab. Kui inimesel on selline suhtumine, et saatuse
seaduspärased toimivad mehaaniliselt – hindu kontseptsioonides
"karma" tasakaalust lähtuvalt – võibki elu rohkem nende
printsiipide järgi minna. Ka Kristus kõneleb asjade "viimase
pennini" klaarimisest, aga ta ei ütle, et see peaks ikka veel toimuma
"silm silma vastu ja hammas hamba vastu" (nagu Piibli Vana Testament
seda kujutas). Kõrgeim prioriteet omistatakse üksikisiku uuele ülesandele –
Jumal võtab käsile üksnes need võimalused, mis lahendamise korral inimese ja
tema keskkonna jaoks viljakakas võivad osutuda. Minevikuga tegemist tegemine ei
ole enam eesmärk omaette ega kujuta endast ka arengu motiivi. Täna on võimalik
täheldada abi "ülalt" inimese erinevate võimaluste kombinatsiooni
osas. (Väljavõte põhiteksti peatükist "Ristilöömine"; samuti
on olemas lisalehekülg, mis puudutab "õpetusi karma ja reinkarnatsiooni
kohta"). *
Eetilised väärtused.
Kõige sarnasemad on maailma religioonid oma
eetiliste printsiipide osas ja see on valdkond, kus dialoog on osutunud kõige
edukamaks. Nt on klassikalise Patanjali jooga edukuse esimene eeltingimus
"yama": mitte kahjustada ühtegi elusolendit mõtte, sõna ega teoga;
mitte olla ahne; tõearmastus; seksuaalne puhtus; mitte lihtsalt elada
annetustest (olla sõltumatu). Teine staadium on "niyama": seesmine ja
väline puhastumine, tagasihoidlikkus, vähenõudlikkus, askeetlikkus;
suuremeelsus, ohvrimeelsus; jumaluse uurimine ja ülistamine, tulisus ja usk.
Joogid õpetavad, et isegi Bhagavad Gita raamatu "lahinguväli" on
puhastav lahing iseenese sees. Siin on ilmsed paralleelid 10 käsu ja Jeesuse õpetusega.
Projekti "World Ethos" toetasid hindud, kristlased ja paljud
teised religioonid.
Pühakirjad.
Kõige vanemaks religioosseks aluseks on Vedad,
mille autorlus omistatakse "kuldse ajastu" "Rishi’dele".
Hiljem, kui näiteks lisati Mahabharata eepos, kus leiavad kirjeldamist
eelajaloolised sündmused – mida sageli peetakse müütideks – on nende
hulgas ka sõdu, mistõttu ajastu, millest see teos pärineb, ei ole enam nii
"kuldne". Järgmiseks tuli Upanishadide tarkusekirjandus. Bhagavad
Gita on hindude üks tähtsamaid pühasid
raamatuid, mis ühendab vanemate Vedade traditsioonid Upanishadide filosoofia ja
jooga tarkusega ning seisab ühenduses Mahabharataga. Selles õpetusloos kehtib
selle kangelane Krishna ülima
jumaluse inimliku kehastusena - avatarina, vt ülevalt.
Meie teisi religioone puudutavad lisalehed on kantud eesmärgist edendada mõistmist ja religioonidevahelist dialoogi. Siinkohal puudutame me sarnasusi ja erinevusi traditsionaalse taoismi, konfutsianismi ja selliste kristlike õpetuste vahel, millised on teadlikud omaenda vaimulikust sügavusest. Tegemist ei ole katsega vanu hiina religioone ulatuslikult kirjeldada. Olulisi punkte arutame aga hoolikalt ja täpselt.
Traditsioonilises hiina vaimsuses saavad kokku mitmed sarnased allikad:
1. Algupärane õpetus kõrgeimast printsiibist.
Algupärane õpetus kõrgeimast printsiibist, Tao, "mille kohta midagi ei
saa öelda", on samuti algne ühtsus enne polaarsuste Yin ja Yang*
eraldumist ja seejärel "5 elemendi"* eraldumist. Nimetatud algne ühtsus
ongi see, mis on universumi ilmingute taga.
Kristlikud misjonärid, nt jesuiidid leidsid, et see kõrgeim printsiip vastas
Jumalale, kuigi frantsiskaani ja benediktiini mungad ja lõpuks ka paavst
sellega ei nõustunud. Ühest küljest ei vasta "Tao" uuele kogemusele
Jumalaga kui Isaga, kellega igaüks isiklikult võib kontaktis olla, nagu õpetas
Jeesus. Teisest küljest on võimalik, et see on vanem viis Jumala otsimiseks ja
kogemiseks, nagu see muistses Hiinas võimalik oli.
*) Yin on laienev, "naiselik" printsiip – nt sümpaatilises närvis; Yang on ahendav, "mehelik" printsiip . nt parasümpaatilises närvis, kusjuures mõlemad toimivad koos. "Maa, vee, puu, tule ja metalli 5 elementi" vastavad "maa, vee, õhu, tule = kuumuse 4 elemendile ehk omadusele", nagu seda õpetasid vana euroopa alkeemia ja esoteerilised koolkonnad. (Oli ka kristlastest alkeemikuid.) Hiina 5. element, nn "metall", kandis Euroopas mõnikord nimetust "prima Materia" ("algaine" ladina keeles) – võrdle seda kaasaegse elementaarosakeste füüsikaga – vanad india teosoofilised ja antroposoofilised allikad nimetavad seda "eetriks" ja omistavad sellele mitu tasandit, mida see väidetavalt sisaldab, millest lõpuks tuleneb 7 koondolekut. Tänapäeval ei seostaks keegi neid vanu ideid religiooniga selle kitsamas tähenduses. Samas aga ei olnud see lihtsalt spekulatiivne filosoofia; see on muistset tüüpi arenenud kosmoloogia, mis on oma olemuselt peaaegu loodusteaduslik – pole vahet, et tänapäeva meetodid on erinevad.
See ei muuda fakti, et vanade hiina ja hilisemate tao õpetajate tavad on oma olemuselt vaimsemad. Üles võeti vanad arusaamad "elementidest" ja jõududest ihus, kuna holistlikus mõttes ei saa teel suurema vaimse täiuslikkuse poole ilmselt mööda minna füüsilisest ebatäiuslikkusest. See on vaimsuse stiil, mis erinevalt mõnedest teistest idamaistest vaimsetest traditsioonidest ei plaani maast eemale tõmbuda. Täiuslikkuse kui sellise poole püüdlemine ei oleks vastuolus kristliku õpetusega lunastusest. Sageli on unustatud, mida Jeesus ütles, "Olge täiuslikud (saage täiuslikuks), nagu teie taevane Isa on täiuslik" (Matteus 5,48). Samas aga on meetodid erinevad. Algkristlased teadsid, et on võimalik ennast aktiivselt ette valmistada ja Jumala mõjule avada. Samas aga teadsid kristlased kogu aeg ka seda, et Jumala halastust ei ole võimalik selliste tegevuste läbi esile manada: ka Jumal on vaba.
Taeva, hiina "T'ien", maa ja inimese vahel – mis kõik pärinesid samast algsest ühtsusest – nägid hiina õpetajad kõikjal sarnasusi (‘vastavusi’). (Euroopa keskaja kõrgkoolide "7 vaba kunsti" sisaldasid sarnaseid õpetusi. Seega olid kõik püüdlused suunatud inimelu harmoonia saavutamise poole "Taevaga" – kui ilmsiks saanud maailma "kõrgeima jõuga" – ja maaga. Seegi peegeldab nimetatud püüdluse religioosset olemust, lisaks vaimsele olemusele. Re-ligion (ladina keelest) tähendab taasühinemist kõige algupäraga. Samas aga on kristlikust vaatepunktist kõige algupäraks ja lõpetuseks Looja ning ühenduslüliks on Jeesus Kristus, aidates meil Jumalaga ühendust saada.
Aja jooksul hakkasid inimesed kummardama mitmeid "eri jumalaid": Taevast, mulla jumalaid, kohalikke vaime ja pühakuid. Selliste religioonide puhul kasutatav termin "polüteism" ei kanna endas erilist tähendust, kuna "jumalad" olid algselt ühe kõrgeima printsiibi omadused, nagu ka mõnede teiste religioonide puhul leida võib. (Eri küsimus on pühakute kummardamine – aga see tuleb tuttav ette mõnede kristlike kirikute puhul.)
Kõigi maailma nähtuste jagamine yin'i ja yang'i poolustesse võimaldab inimese mõistusel nendest polaarsustest kinnihoidmist; vastavate püüdluste korral on võimalik sellest aga üle saada ning jõuda müstilise teadvuse tasemeni.
2. Taoism.
Siiani kirjeldatu kujutab endast ühist alust Lao-tse ja Con-fu-tse
(Konfuutsiuse) hilisemate koolkondade jaoks – ajaloolaste arvates elasid
nad umbes aastal 500 enne Kristust.
Taoism (Lao-Tse: muuhulgas raamat "Tao-te-ching") õpetas
"Tegutsema mitte midagi tegemise meditatiivse suhtumisega" (Woo-Wai).
See tähendab, midagi ei tehta inimese egoistliku ja intellektuaalse osa poolt,
vaid inimese hea tuuma loomulike instinktide poolt – olles loodusega
harmoonias. Sellise suhtumise tulemuseks oleks mingit liiki altruistlik ja
tagasihoidlik looduslik eetika.
Nimetatud hea tuum ei ole automaatselt identne Jeesuse Kristusega, kes võib võtta
kuju inimeses ja seal tegutseda (Johannes 15: "...Jääge minusse ja
mina jään teisse"). Tänapäeva teoloogid ei saa aga eitada, et eri usku
inimestel on hea tuum – enamike religioonide sarnane eetika näitab, et
"Hea" on kõikjal kõlapinda leidnud. Isegi Püha Vaim "puhub
seal kus tema tahab" (Johannes 3).
Taoistid olid alati praktikud, mitte teoreetikud. Taoism
kasutab:
- Asketismi. Seda esineb kõigis religioonides. Samuti on aga olemas tavad
seksuaalsuse sublimatsiooni ehk transformatsiooni jaoks (nt Mantak Chia,
"Tao Yoga" ja "Tao Yoga of love". Vanad idamaised teed
alustavad sageli "altpoolt ülespoole", erinevalt tänapäeva
Euroopa/Lääne peamiselt "ülalt allapoole" teedest, mis tähendab:
"lähtuvalt teadlikkusest".
- Ihu, hingamise ja keskendumise harjutused eluenergia või "Chi" äratamiseks
ja suunamiseks. Pärast akupunktuuri ja elektro-akupunktuuri teaduslikku
uurimist on selle eluenergia olemasolu tõestatud. Tähtsust ei oma see, et need
teadlased ei ole veel suutnud mõista selle nähtuse täpset loomust.
Akupunktuuri "meridiaanide" olemasolu on nüüdseks tõestatud ka
kudedes – "tühjade kanalitena". Seega see elujõud ei olegi
"taoistlik", nagu mõned kristlased arvasid, vaid lihtsalt inimlik.
Vanas Kreekas ja varakristlikul ajastul nimetati seda "Pneuma’ks",
see kreekakeelne sõna tähendab nii hingeõhku kui elujõudu – elu hingust,
mille Jumal inimesse puhus – ja mida kasutati ka Püha Vaimu kohta. Aga Püha
Vaim on Jeesuse Kristuse kontekstis. Seega, kui keegi end Jeesusele Kristusele
ei häälesta, kuidas peaks ta siis teadma, et ta kogeb Püha Vaimu, kelle
tulekust Jeesus teada andis?
- Veelgi enam, taoistlike meetodite hulka – nagu ka india jooga – kuulub ka
meditatiivne süvenemine Algupärasse, elu piirangutest kaugemale minek. Rolli mängib
ka alkeemikute surematuse otsimine.
3. Konfutsianism.
Sarnaselt sellele soovitab ka Con-fu-tse (Konfuutsius) inimestel end kohandada
"kosmilise eetikaseadusega". Taoistide üsna individualistliku tee
asemel otsis ta moraali haridussüsteemi kogu ühiskonna jaoks. Konfutsianistid
töötasid hea inimalge teadliku arendamise ja täiustamise kallal –
harjumuste ja teiste eeskujuks võtmise abil:
Kui inimene õpib armastust ja austust jne, peaks tulemuseks olema eetiline ühiskond.
- Nt on mõrvamine, varastamine, prostitutsioon ja kujudega kultused Hiinas
muistsetest aegadest alates keelatud olnud.
- Nagu enamik maailmareligioone, õpetas Con-fu-tse "... heategevust. Ära
tee, mida sa ei taha et sulle tehtaks" ("Tee teistele, mida sa tahad
et teised sulle teeksid")
- See hõlmab enesekontrolli, inimlikkust, headust;
- vastavalt sellele eetilised omadused: heatahtlikkus, seaduskuulekus, kohased
aupaklikud kombed (samuti esivanemate suhtes), suuremeelsus, tarkus, ausus;
- kaksik-omadused vastavalt raamatule Shu-djing: sõbralik ja väärikas, tasane
ja kindel, sirgjooneline ja viisakas, korralik ja aupaklik, kuulekas ja julge,
aus ja alandlik, järeleandlik ja mõõdukas, tugev ja usaldusväärne, vapper
ja õiglane.
- Nad püüdlesid rahuloleva suhtumise poole, kõrgemal vihast, kurbusest ja lõbutsemisest.
Vanades õpetustes peitub ajatuid väärtusi, samuti väärtusi mis kujunesid välja
impeeriumi ajal.
4. Seega oli neil kahel hiina koolkonnal ühiseid, aga ka
vastuolulisi punkte. Vaatamata sellele täiendasid nad teineteise õpetusi. Sama
võib öelda ka nende hilisema kogemuse kohta budismiga, mis tuli Indiast koos
oma õpetusega, mis oli suunatud maiste kannatuste äravõitmisele.
Tänapäeva templid Hiinas, nt Hong Kongis võivad jätta mulje mingisugusest
lihtsast oraaklite ja riituste otsimisest elu õnne tagamiseks. See on nii
lihtsalt selle tõttu, et kõik inimesed ei ole tuttavad algupärase vaimse sügavusega
– nagu ka enamiku teiste religioonide puhul.
Hiina traditsioonide osas tuleks mainida mõningaid meetodeid, mis ei ole
otseselt religioossed: oraakliraamat I Ching; hiina horoskoobid; "Feng
shui" – hiina geomantsia (Geomancy) ja "Baubiologie " versioon
(hoonete tervislik ehitamine), ning eelmainitud traditsionaalne hiina meditsiin.
Huvitava tunnistuse kristlaste ja taoistide varajasest kohtumisest annab Martin Palmeri raamat "Jeesuse suutrad", Ansata: täna enam mitte-eksisteeriv kristlik kirik Hiinas tegi 8. sajandil kristluse põhielemendid mõistetavaks taoistlikule ühiskonnale. (Kui siin mainitakse teiste autorite raamatuid, et tähenda see automaatselt, et toetaksime täies ulatuses nende sisu.)
Meie teisi religioone puudutavad lisalehed on kantud eesmärgist edendada religioonidevahelist dialoogi. Kristluse poolelt on aluseks sõltumatu uurimistöö, mis puudutab muistset vaimulikku sügavust ja kaasaegseid teadvuse-uuringuid. Vana jaapani Shinto religiooni (Kami no michi) ei kirjelda me ulatuslikult, kuid lähtuvalt meie eesmärgist toome ära mõned vaatenurgad.
Jaapani Shinto kultus näiteks on algselt üks loodususunditest,
mis on kõikjal maailmas üksteisega seotud ja mis on vanemad kui tuntud
maailmareligioonid nagu budism ja kristlus.
Loodususundid pärinevad ajast mil inimeste teadvus erines suuremalt jaolt tänapäeval
domineerivast intellektist. Jean Gebser, raamatu "Ursprung und
Gegenwart" autor (Saksa keeles) nimetaks seda teadlikkuse tasandit
"müütiliseks teadvuseks". Teadvuse uurija Julian Jaynes, raamatu
"The origin of consciousness..." autor (inglise, saksa keeles)
nimetaks seda "kahekojaliseks mõistuseks", otsesema
kommunikatsiooniga mõlema ajupoolkera vahel.*) Parem poolkera tegi võimalikuks
igasuguste ilmingute holistliku tajumise, näiteks tajuda loodust kui
"olendeid". Vasak poolkera tõlgendas seda, nii et inimesed kuulsid
nende "hääli". Sellisest teadvusest pärinevad ka kõik euroopa müüdid
loodusjõudude vaimude ja muinasjutukangelastega ja siin ei ole tegemist pelgalt
fantaasiaga. See vanem tajumise liik kadus koos kirjutamise ja lugemise
levikuga, mis vahetas välja suulised traditsioonid. Euroopa ja Lähis-Ida
antiigis oli see 500 aasta paiku enne Kristust sotsiaalset tähtsust omava nähtusena
peaaegu kadunud.** Kuna müütilise ajastu esiisad sageli samuti kummardasid
kohalikke või suguharude vaime, esivanemaid või jumalaid, siis osutus
kultuuride varajane segunemine samuti üheks põhjuseks, miks eelnev teadlikkus
enam eksimatult ei toiminud. Vead ise – mis seda liiki taju kasulikkust
kahandasid – kiirendasid seda protsessi.
Neid teadlikkuse astmeid ei oleks korrektne hinnata nii, nagu oleks uuem
intellekt enam väärtuslik ja et vanema asjade tajumise viisi tulemused oleksid
tänapäeval kasutud. Nimetatud protsessi läbi tuli tõesti esile uusi võimeid,
kuid kaduma läks teisi võimeid, mida paljas intellekt asendada ei saa. Sellele
vaatamata on võimalik hoida alles uus analüütiline mõtlemine ning teadlikult
uuendada vanemaid, kadumaläinud kujutlusvõimelise sünteesi võimed, näiteks
mediteerimise abil. Seega võib esile tulla integreeritud teadlikkust, mis
harmoneerib mõlemat aju poolkera. Tänapäeval on paljud probleemid lähenemas
intellekti võimete piirile. Ökoloogiliste probleemide tegelikku komplekssust
on ilmselt võimatu mõista ja lahendada pelgalt intellekti tasandil: Dörner
(Saksamaa) kõneles "multifaktoriaalsest teadvusest", mis on
vajalik ökoloogiliste probleemide õigeaegseks mõistmiseks ja lahendamiseks,
kuid tema poolt testitud üliõpilastel puudus selline teadlikkus praktiliselt täielikult.
Tegelikult võib ka tänapäeva inimkond saada impulsse sellistest
eelintellektuaalsetest traditsioonidest – olemata võimeline selle müütilise
teadlikkuse vanemat tüüpi lihtsalt üle võtma. Seega on muinasjutud laste
jaoks siiani väärtuslikud: see aitab vältida parema ajupoolkera funktsioonide
varajast atrofeerumist.
Varajases kristluses mängisid "Püha Vaimu annid" olulist rolli (muuhulgas Johannese 16; 1 Kr 12, 7-11; Apostlite teod 2, 17-20. Vt ka põhiteksti peatükki "Esimese Nelipühi (Whitsun) sündmus...") Püha Vaim on jumalik jõud, kes võimaldab inimese loovusel laieneda endast kaugemale. Kuigi Vaim ei ole lihtsalt pelk parema ajupoolkera tegevus, kasutab ta ka sada. Püha Vaim on aga seotud Jeesuse Kristusega. Kuigi Jeesus ütles oma õpilastele: "Tuul (Vaim) puhub seal, kus ta tahab" – kui inimene ei häälesta ennast Jeesusele Kristusele, kuidas võib ta siis teada, et ta kogeb Püha Vaimu, kelle tulekust Jeesus teada andis?
Kui mõnede teiste rahvaste loomismüüdid algavad taeva ja maa (ja allmaailma) loomisega, siis jaapani loomismüüt võtab seda kindla peale. Siis ilmuvad sellesse pilti spontaanselt jumalad, kes asuvad elama kõigis 3 maailmas; maa peal elavad ka inimesed, allmaailmas on samuti palju surnuid ja deemoneid. Jaapani jumalate sfääri lisati ka auväärsed esivanemad. (...)
Kummardamine leiab aset kodus või "pühapaikades" (templites), läbi defineeritud palvete (tänuandmine ja palvesoovid) ning loomulike asjade või sümbolite ohverdamise läbi. (...)
Loodususundites mängivad tavaliselt keskset rolli šamaanid, kellel on eriteadmisi ja meediumivõimeid - Shinto kultust juhivad aga preestrid.
Eetilised õpetused: Näiteks
oli Shintos olemas pattude nimekiri; läbi kontaktide teiste religioonidega
arendati välja eetilised põhimõtted, mis sarnanevad kõikide
maailmareligioonide omadega.
(…)
*) Jaynes ise andis mõista, et aju vanad, loomulikud
funktsioonid seletaksid piisavalt kogemusi jumalike või looduslike jõududega.
Meie leiud näitasid, et see ei ole korrektne. Tema leiud ei anna vastust küsimusele,
kes tajutavad olendid "on". Ajust ei ole võimalik leida ei
"jumalaid" ega Jumalat. See on eriline reaalsuse tasand ja aju võib
seda üksnes ühel või teisel viisil tõlgendada. Eelnevalt mainitud müütiline
tajumise viis ei olnud nt võimeline kunstlikult produtseerima fantaasiaid
sellistest olenditest, nagu selleks on võimeline kaasaegne teadvus. Samuti
peegeldavad vaimsed unenäod või meditatsiooni-kogemused mõnikord asju, mis
tugevalt erinevad igapäevaelu lihtsatest muljetest.
**) Euroopas näiteks kuulus eepos Homerose koostamise aeg müütilisse
ajastusse ning hilisem kreeka filosoofide aeg peegeldab juba intellektuaalset
teadlikkust.
Tagasi selle osa sisukorra nimekirja juurde
Uued lülitused inglise
ja saksa keeltes.
Vana-Ameerika religioonid: maiade kalender
Kreeka religiooni hindamisest
Märkused vana-rooma religiooni kohta
Vana germaani religioon
Keldi religioon
Varajane Slaavi religioon
Varajane Balti religioon
Varajane Baski religioon
Varajane Soome religioon
1. osa juurde: Evangeeliumid / 2. osa juurde: Johannese ilmutus / 3. osa juurde: teemad, elu küsimused.
Edasiste kaastöödega Kodulehele.
Viide teistele keeltele ja õigustele.
Saksa- ja ingliskeelset teksti värskendatakse jooksvalt. Me ei saa tagada tõlgete 100 % korrektsust teistes keeltes peale inglise ja saksa keele. Teil on lubatud printida koopiaid sellelt koduleheküljelt ning jagada neid huvitatud isikutele sisu muutmata. Ways of Christ põhiteksti vastavatele peatükkidele on lisatud lühikesi Piibli tsitaate – mis on võetud erinevatest tõlgetest . Samas ei asenda selliste iseloomulike väljavõtete lugemine täielikult Evangeeliumi(de) tervete peatükkide uurimist ja nende üle mõtisklemist. |