Vana Testament, juudi religioon ja Jeesus Kristus ....
väljavõtetega põhitekstist ja lisadest.

Käesoleva lisalehekülje eesmärk on aidata paremini mõista Vana Testamenti ja religioonidevahelist dialoogi – kaasa arvatud sügavamad vaimulikud aspektid. Vana Testamendi raamatuid ei kirjeldata siin nii terviklikult kui Evangeeliume ja Apostlite tegusid (Nelipühi) meie põhitekstides.

Seosed Pühakirjade vahel
Jeesus Kristus ja tema õpilased viitasid sageli Pühakirjadele, mida nende kuuljad teadsid. Siia kuulub Vana Testament. See sisaldab maailma loomise lugu, juutide ajaloo raamatuid, seadusi, prohvetlikke sõnumeid, apokriivasid, jne. Jeesus ja õpilased selgitasid, et nende töö ei olnud tühistada Vana Testamendi sisu, kuid et nende põhieesmärk ei olnud ka Pühakirja tõlgendamine. Küsimus on elus, mis on otseses ühenduses Jumalaga ja Kristusega. (Vt ka "Eetiliste väärtuste põhialused" ja "ways-of-christ.net" põhiteksti.) Võrreldes Vana Testamendiga on tulemuseks mitmeid uusi vaatenurki.

Uues Testamendis on palju kaudseid viiteid tolle aja teistele religioossetele tõekspidamistele. Nt kõnetab Johannese evangeelium ilmselt sageli gnostitsistliku filosoofiaga tuttavaid inimesi, seletamaks neile nende oma "keeles", mille poolest kristlikud õpetused erinevad on. Lihtne näide sellest on väide "Tema on tõeline valgus..." Johannese ptk 1. Osades Pauluse kirjades jne on arvesse võetud inimeste teadmisi vanadest müsteeriumidest, mida mõnikord tunti paremini kui juudi traditsioone. Inimene, kellele need teised filosoofiad on tundmatud, ei pane seda ilmselt tähelegi. Need Uue Testamendi lõigud ei mõista mitte-juudi pühakirju täielikult hukka. Hukka mõistetakse üksnes teatud liiki degenereerunud kultused ja nende kuritarvitused, et inimesi selliste teede eest hoiatada. Vanem ja korrektsem evangeliseerimise (misjoneerimise) meetod oli rääkida inimestele viisil, millest nad aru said, selle asemel et oodata neilt, et nad unustaksid kogu oma tausta – mis tõenäoliselt nende psüühikat tõenäoliselt veelgi enam laastaks, vastupidiselt lunastusele, mis tervendab murtud kohad ja taastab inimeste terviklikkuse. Teise päritoluga inimestelt ei nõutud kõigi juudi traditsioonide omaksvõtmist – ja neid koheldi võrdselt. Sellele vaatamata tõusis selle küsimuse ümber õpilaste seas tülisid, mida esineb ka tänapäeval.

Kristlikke õpetusi oleks tegelikult tõesti võimalik esitleda teiste religioossete traditsioonide baasil Vana Testamendi asemel. Näiteks tehti esimestel sajanditel sellesuunalisi katseid Zarahustra (zoroastrianismi) monoteistliku religiooni alusel. (...) Siinkohal hoidume me aga nendele katsetele hinnangut andmast.

Peale heebrea piibli on juudi religioon meile andnud palju muidki pühakirju, nagu nt Talmud Mischna’ jurisprudentsiga ja kommentaaridega (Gemara) – need loodi nii Paabeli kui Jeruusalemma versioonides. Samuti on olemas eri koolkondade põhilised pühakirjad, eriti kabalismi müstilised esoteerilised raamatud Zohar (Sohar) / Sepher Jezirah. Väidetavalt on nimetatud raamatud pärit 13. sajandist; samas aga võivad nad olla pärit veelgi vanematest traditsioonidest. Nad meenutavad isegi muistset Egiptust. Tänapäeval eksisteerib ka juudi müstitsism.

Jumala doktriinid
Alguses nimetab Vana Testament Jumalat "Elohim’iks" (see tähendab sõna-sõnalt "jumaliku Looja Vaimud") – ja mitte geneetilise ülesehitusega materiaalseteks tulnukateks või millekski sellesarnaseks, nagu mõned autorid tänapäeval spekuleerivad. (Näib, et osaliselt problemaatilised mõjud on areenile ilmunud hiljem.) Sõnadel "Elohim" ja "Allah" (islami usust) on sama lingvistlik algupära.

Nimi Jahweh/Jehoova ilmub hiljem Vanas Testamendis. Kui Jumal erinevate epohhide ajal "lähemale" tuli, siis, nagu väidavad müstilised ja humaansed allikad nagu J. Lorber või R. Steiner, hakati Jumalat kogema kui Jehoovat. Tõlked aga kasutavad alati Jumala jaoks sama nime ning seega lähevad kaduma inimeste kogemused eri epohhidel. Tõeline Jumala kui Jehoova kogemine on mõnikord jäänud varju, ning isegi negatiivsed olendid on mõnikord võib-olla olnud lihtsalt eksitatud inimesed. Kui seda vaatenurka tähele pandaks, leiaksid oma lahenduse paljud tänapäeva segadusttekitavad teooriad. Paljudes religioonides on ilminguid, kus nt nõrga usuga inimesed, kes olid täis vihkamist, ei olnud valmis muutma oma arvamusi läbi prohvetite sõnade. Seega ei pruugi iga lugu Vanas Testamendis ilmtingimata viidata tõelisele "Jahweh’le" ja "YWHW’le", nagu seda kirjeldab Prof. J. J. Hurtak / USA. See aga ei tähenda, et iga Vanas Testamendis toodud intsidenti võiks hinnata lähtuvalt tänapäeva inimloogikast. Jumal teab paremini kui meie, mida ta teeb ja miks – ja mida ta tahab, et inimesed teeksid ja miks.

Messiaanlik usk ja Kristus
"Christos" on sõna prohveteeritud "Meshiah" kohta, keda mainiti juba "Septuaginta’s", mis on kreeka keelne tõlge heebrea piiblist, mille kirjutasid juudid juutide jaoks (umbes) 3. või 2. sajandil enne Kristust. Seega ei ole see Pauluse "väljamõeldis", nagu arvasid mõned kaasaegsed autorid. Surnumere äärsetes koobastes (Kumranis) leitud kirjarullid näitavad, et jumalakartlikud juudid aastakümnetel ja sajanditel enne Kristust olid oodanud messiaanlikku rahuriiki, mida on kirjeldatud Jesaja 11; vt ka Jr. 31, 31-34. Kuid juba tol ajal valitses eriarvamusi Messia olemuse ja loomuse osas – nagu Jeesuse õpilastel oli raske aru saada, et uus "Kuningriik" ei kujutanud endast mitte lihtsalt rahvuslikku ülestõusu roomlaste vastu, vaid vaimulikku arengut, mis muudaks kõike – "Taeva kuningriiki". Vt Kiri heebrealastele.

Sageli väidetakse, et Kumrani kogukond kuulus esseenide ordusse, kolmandasse koolkonda tolleaegsete juutide seas peale variseride ja saduseride. Õigem on öelda, et see oli sõltumatu kogukond, kes oli lähedal esseenlikele õpetustele. Neil olid head kontaktid igasuguste erinevate koolkondadega; mitte ainult rahumeelsete esseenidega, vaid ka iseseisvate ja sõjakate "selootidega", ning variseridega Jeruusalemmas (kes andsid neile templi varakambri indeksi; ilmselt peeti Kumrani inimesi väga usaldusväärseteks, seda erinevatele arvamustele vaatamata.) "Kogukonna põhikiri" 1QS sisaldas kirjeldusi oodatud Messiast. Nad ootasid isegi kahte Messiat ehk Messia kahte sugupuud. (Vastavalt tolle aja seadustele vastas Jeesus sellele kirjeldusele: Joosep oli Taaveti kojast ja Maarja Aaroni preesterlikust sugupuust; seda vaatenurka mainis ka Carsten Peter Thiede, kes Iisraeli antiikasjade valitsuse ülesandel kirjarullidega töötab.)
Näib, et tolleaegne messiaanlik liikumine ei pannud tähele või ei pidanud tähtsaks Micah 5,1 prohveteeringut, et Messias tuleb Petlemmast. Sellele vaatamata mainib näiteks Matteus seda Jeesuse päritolu. Mõned nimetasid selle tormakalt Matteuse "väljamõeldiseks", kuna Jeesuse kodu pidi olema Naatsaretis, mis on kaugel eemal. Müstikust allikas Jakob Lorber – kellel 19. sajandil ei olnud mingit põhjust sellised spekulatsioone kummutada – kirjutab, et Jeesus oli pärit Petlemmast: mitte tänapäeva Petlemmast vaid muistsest Petlemma nimelisest külast Naatsareti lähedal.

Prohvet Taanieli lõiku 9:25 seostatakse sageli Kristusega: 69 "nädalat" alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks - vt Nehemja 2:18; ligikaudu 445 e.m.a. – kuni (teise) "Võitu" surmani. Kui need "Nädalad" on tegelikult "aastanädalad" (võrdle "sabatiaastatega"), siis osutab see tõesti ajale Jeesuse ristilöömise paiku.

R. Steinerilt on pärit idee, mida religioosse(te) organisatsiooni(de)na defineeritaval kristlusel on teoloogiliselt raske vastu võtta, kuid mis pakub ilmselt rohkem huvi teistele kultuuridele. Nimelt, et Kristus kui üksus, kes oli tuntud eelkristlike aegade kõrgetele mõttetarkadele, väljendades end hindude Vishwas Karman’i, parseede Ahura Mazda, egiptlaste päikesesarnase olendina nimega Osiris, kelti Belemis = Baldur’ina ja Apollona. Vaata ka peatükki "Alguses oli Sõna" "Kristuse Teed" põhitekstis.
Samuti võite otsida üles Rudolf Steiner'i Kristoloogia (Christology), muuhulgas loengute kogu: (kontrollige, kas juba inglise keeles saadaval):"Spiritual beings in celestial bodies", 1912;"Preliminary stages for the mystery of Golgatha", 1913, 1914";"From Jesus to Christ", 1911;"Christology". *)

Hiljem, 2000 aastat tagasi, näeme me Kristuse füüsilist inkarnatsiooni maa peal kui teetähist maailma evolutsiooni pöördepunktis, võttes selle ja inimkonna enda peale ja kaasates nad taas omaenda ellu. Vanad kultused degenereerusid, kui kristlus hiljem pinnapealseks muutus, kuigi selles suunas oleks huvitav edasi uurida. Kristus näitas end kui miski, mis ei sobi kokku temale tihti omistatud eraldiasetseva religioosse kogukonna võimsa käemehe rolliga - olendina, kes lihtsalt esindab värskendatud inimkonda, kui Kolgata "uut Aadamat".

 Informatsioon: Zoroastrianism (Parsism, parsee religioon) ja Jeesus Kristus.

Meie leheküljed teistest religioonidest on mõeldud selleks, et edendada mõistmist ja religioonidevahelist dialoogi. Kristluse osas on aluseks sõltumatud uuringud, sealhulgas vanamoeline vaimulik sügavus. Vana pärsia religiooni Zarathustra’t ei ole terviklikult kirjeldatud, toodud on aga mõned vaatenurgad, mis antud eesmärgi osas tähtsust omavad.

Zarathustra.
Tänapäeval hoiavad parseed oma pühakirja Zend Avesta’ga kinni algupärastest zoroastrianismi õpetustest. Selle religiooni uurijad Indias avastasid, et Vana-Kreeka ajalookirjutajal Herodotosel oli õigus, kui ta täheldas, et (esimene) Zarathustra elas tuhandeid aastaid enne Kristust. (...)
Zarathustra kombineeris vaimuliku puhastuse positiivse suhtumisega füüsilisse ellu (...). Peale selle leiti, et nende religioon ei tegelenud ainult valguse ja pimeduse konfliktidega (...). Üks isiklik Jumal, kelle nimi on siin Ahura Mazda, oli üle kosmiliste jõudude. Ahura Mazdalt palutakse abi läbi erinevate ingellike olendite – seega ei tähenda nende olendite olemasolu seda, et tegemist oleks polüteistliku usuga. Jumala impersonaalse külje nimi oli "Ahu".
Aadress, kust on saadaval kõige vaimulikumad uurimustulemused nimetatud religiooni osas: Mazdayasnie Monasterie, Mustafa Bldg., Sir Pherozeshah Mehta Rd., Bombay 400001, India. ( www.indiayellowpages.com/zoroastrian ; mazocol@hotmail.com  ). Nad osutavad samuti sellele, et Lääne Zarathustra uurijate raamatud väljendavad sageli nende mõtteid selle kultuuri kohta. (...) Muidugi on ka see religioon enamjaolt kaotanud oma algse vaimuliku "sügavuse", mis tuleb tänapäeval taasavastada – nagu ka teised religioonid. (...)

Mõned islami teoloogid Iraanis aktsepteerivad parseesid samuti kui "Pühakirja rahvast" nagu juute ja kristlasi; mis tähendab, et nad on "uskmatud", kuid usuvad sama Jumalat, kellele nende prohvetid seda Jumalat sageli meelde tuletasid. (...)

Nende vaimse teekonna eetika.
Eetilised väärtused sarnanevad teiste maailmareligioonide omadega: head mõtted, head sõnad ja head teod. (...).

Kristlaste puhul aitab Jeesus Kristus usklikel Jumalaga taas kokku saada.
Zoroastrianlased aktsepteerivad tavaliselt, et teistel rahvastel on teised religioonid, seepärast ei ürita nad inimesi nende oma usust ära meelitada.

Religioonidevaheline dialoog.
Käesoleva lehekülje eesmärgiks on teineteise parem mõistmine ja religioonidevaheline dialoog, nagu see juba mitu aastat aset leiab. Need annotatsioonid ei ürita islamit tervikuna iseloomustada sest ka islamis on erinevad teoloogilised koolkonnad.

Siinkohal käsitleme me ühiseid seisukohti ja erinevusi budistlike koolkondade ja selliste kristlike koolkondade vahel, kes on teadlikud omaenese vaimulikust sügavusest. Sel põhjusel ei kirjelda me põhjalikult Buda (500 e.m.a.) elu ja õpetusi. * Olulisi punkte aga arutame hoolikalt ja täpselt.

Buda algupäraste õpetuste – millel siiani rajaneb "hinayana" budism – tuumaks on enese vabastamine üha enam ja enam kõigest, mis ei ole osaks meie olemusest. Meelte ja mõistuse ihasid, millest tuleneb kannatus, tuleb tunnistada "mina" ("anatta") juurde mittekuuluvaks, need kaovad lõpuks ja viivad Nirvaana seisundini. Seda on võimalik saavutada oma elu kohandamise ja treeningu, sh meditatsiooni jne abil. Eriti hilisem "mahayana" budismi koolkond – mis tegi samuti edusamme, nagu näiteks empaatia kõigi olenditega maailmast eemaletõmbumise asemel – on vääriti mõistnud seda "mina eitamise" kontseptsiooni. Nad tõlgendasid seda nii, nagu pärast madalate egoistlike omaduste maha jätmist ei jääks alles mingit "mina". Seega kaldub ka nirvaana nende tõlgenduses olema "mitte midagi". Samas aga kõneles ka Buda ise oma kõrgematest kogemustest (üheksas aste): "Ja ma ... nägin (samuti) läbi ‘Mitte Pertseptsiooni ega ka Mittepertseptsiooni’ ala haletsusväärsusest. Aja jooksul sai see mulle täiesti selgeks, ja (ma) tungisin Pertseptsiooni ja Tundmise kaotamise õnnesse. Mul on sellest küllalt... Ja seega alates sellest ajast ma saavutan - pärast ‘Mitte Pertseptsiooni ega Mittepertseptsiooni’ täielikku elimineerimist – ‘Pertseptsiooni ja Tundmise Kaotamise’ ja viibin selles; ja pärast seda kui ma selle kõik targalt ära tundsin, osutusid need mõjud ammendatuks" (Anguttara Nikaya Suttam 9, Nr.41 ...).
Siinkohal on võimalik näha, et Jeesus Kristus inspireerib inimesi samuti oma omadusi puhastama ning alustama iseendast, selle asemel et otsekohe teisi kritiseerima asuda (vt ways-of-christ.net põhiteksti). Ta ei samasta end ega oma õpilasi maailmaga ega ilmaliku tegevusega, vaid väidab neid mitte olevat sellest maailmast; kuid – selgemini kui algses budismis – elavana ja töötavana selles maailmas (Johannes 17), muutes maailma nagu pärm.
Igal juhul on Jeesuse ja Buda ütlustes elu küsimuste osas nii palju sarnasusi, et mõned mõtlesid aastakümneid, et Jeesus õpetas budismi. See aga pole õige. Samahästi võiks väita, et ta õpetas mõnda muud vanadest religioonidest. Meie põhitekst selgitab näiteks, et sellised sarnasused ('osalised kokkulangevused') on tingitud vaimulikest reaalsustest, mida võivad ära tunda kõik kes neile juurdepääsu omavad, ilma üksteist kopeerimata. (...)
Võrrelduna materialistliku ja egoistliku ühiskonnaga on see üks religioonide tugevaid külgi, mida nad piisavalt ära ei kasuta. Sarnasused ja kontaktid religioonide vahel ei muuda aga fakti, et neil on omaenda kergelt erinevad teed.

Judaismis, kristluses ja islamis on puhastumisele kuuluvad omadused lisaks muule seotud pattudega Jumala suhtes. Ühest küljest puudutab see religioossete eetikareeglite järgimist; täpsemini, küsimus on kõigi selliste omaduste äravõitmises, mis meid Jumalast lahutavad. Tavaliselt valitseb veendumus – tõenäoliselt ka enamike budistide endi hulgas – et budismis ei ole Jumalat. Seepärast viitavad religioonide ühised eetilised deklaratsioonid üksnes "Viimasele Reaalsusele" teispool füüsilist elu, mida kõik religioonid aktsepteerivad, mida iganes see siis igas religioonis tähendab. Samas ei ole see päris täpne. Buda ei konstateerinud kunagi, et Jumalat ei ole, kuid omal ajal piirdus ta sellega, et jagas oma arusaamu inimliku tee kohta. Buda vastas hindu preestrite küsimustele Brahma, hindude loova jumaluse kohta: "Ma tunnen Brahmat ja Brahma maailma hästi, ja ma tunnen ka teed mis viib Brahma maailma ja kuidas Brahma jõudis selle maailmani" - (Digha Nikaya, 13, kõne – viidates vaimulikele kogemustele, mitte lihtsalt hindude raamatute tundmisele). Hindude Brahmat ei saa lihtsalt võrdsustada Isaga, keda õpetas Jeesus Kristus. Pigem on Brahma üks Jumala mõnede omaduste kehastustest, mis aja jooksul eri kultuurides üles kerkisid. Igal juhul ei ole Brahma negatiivsete jõudude nimi.
Ta kõneleb kõige, isegi hindu jumaluste algupärast. Nii et millest ta räägib? (Ilmselt olid Buddha jaoks algupära ja eesmärk tõendamatud. Ometigi ei ole tõendamatu Nirvaana või kõrgeim reaalsus „eimiski". See ületab lihtsalt inimliku ettekujutusvõime. Märkus: kristlus, judaism ja islam teavad samamoodi, et Jumalast pildi tegemisest ei ole kasu – see on isegi keelatud. (...)
Evangeeliumid ja Johannese ilmutus kirjeldavad "Isa" loodu alustaja ja ka selle lõpliku täitumisena (Alfa ja Oomega). Ta on kõrgemal loodust ja selle omadustest ja selleni ei olnud enne Kristust võimalik jõuda. Jakob Boehme sarnased kristlikud müstikud väitsid lähtuvalt omaenda autentsetest kogemustest, et see Jumal ei ole üksnes kõrgemal füüsilise loodu loomisest, vaid ka kõrgemal teispoolsusest ja "esimesest, taevalisest loodust". ** Enamike teaduslike raamatute püüded võrrelda religioone, kaasamata seejuures sügavaid vaimulikke kogemusi omavaid inimesi, ei aita eriti kedagi. *** Ilma selleta ei ole isegi võimalik leida keelt, mida mõlemad pooled mõistaksid.

Budistlik tee viib "nirvaanani" teisel pool teispoolsust – miski mis on enamike budistide jaoks sama ‘kaugel’ kui Müstline Ühendus Jumalaga on ‘kauge’ asi enamike kristlaste jaoks.**** Sellele vaatamata õpetab budism ka seda, et "Bodhisattva", "reinkarnatsioonidest vabastatu" võib vabatahtlikult alla tulla ülejäänud inimkonda aitama.
Kristus tõusis Isa juurde ("Ja haud oli tühi..."; & Ülestõusmine & Taevasse võtmine), lubades tulla tagasi. Tänu Kristusele ja tema teele on tänapäeval saanud võimalikuks tulek kõigest kõrgemal asetsevast jumalikust sfäärist alla füüsilisele tasandile.

Ka siinkohal on Rudolf Steiner väärt mainimist. Tema ütles, et Buda tõi õpetused armastuse tarkuse kohta ja Kristus tõi seejärel armastuse väe. Siin vaadeldakse Budat kui mingit liiki teerajajat. Kes reaalsust ära tunda tahab, võiks oma teed käies ise küsida Kristuse ja/või Buda käest!

Buda "Kalama Sutra’s": "Ära lase ennast juhtida..., kuulujuttude poolt, ...traditsioonide poolt, ... parasjagu valitsevate arvamuste poolt, ...pühade kirjade meelevalla poolt, ...palja arutlemise ja loogiliste järelduste poolt, väljamõeldud teooriate ja eelisarvamuste poolt, ...kujutluste poolt isiklikust kasust,...isanda meelevalla poolt. Kui sa aga ise aru saad...". (Tõeline usk sarnaneb pigem äratundmise & veendumuse kui intellektuaalse kontseptsiooniga.)

Meie teisi religioone puudutavad lisalehed on kantud eesmärgist edendada mõistmist ja religioonidevahelist dialoogi. Siinkohal puudutame me sarnasusi ja erinevusi hindu koolkondade ja selliste kristlike koolkondade vahel, kes on teadlikud omaenda vaimulikust sügavusest. Tegemist ei ole katsega hindu religiooni ulatuslikult uurida. Olulisi punkte arutame aga hoolikalt ja täpselt.

Jeesus Kristus.
Hindu päritolu õpetustes esineb eri staadiumides termin "Avatar(id)": st inimesed, kes ei ole maa peal omaenda progressi jaoks, vaid vabatahtlikult, et anda oma panus rahva või inimkonna progressi; kui tilgake "jumalikust täiuslikkusest". Samas aga sulanduvad üksteisele järgnevate "Avataride" erinevused nende arusaamas sageli üksteisesse, samal ajal kui juudi ja kristlik arusaam rõhutab "ajaloo Jumalat", arengu aspekti ja Messia erilist rolli seoses sellega (väljavõte peatükist "Alguses oli sõna..." meie põhitekstis).
Sellele vaatamata on see vastuvõetav lähenemine mõistmaks Jeesuse Kristuse ülesannet india mentaliteedi ja sõnavara valguses. Seepärast näevad hindu joogid (õpetajad) Jeesuse rolli suuremana kui kaasaegsed kristlikud teoloogid, kes näevad Jeesust kui lihtsat inimest ja sotsiaalset reformaatorit. Samas aga on ka hindusid, kes arvavad et Jeesus oli lihtsalt õpetaja. Ei tohi unustada, et kristluse vaimulikud sügavused on osaliselt läinud kaduma ning nad tuleb taas arusaadavaks teha, et viljakas dialoog teiste religioonidega (üldse) võimalik oleks. (Käesolev kodulehekülg teeb selles osas tööd oma täistekstides * ).

Jooga** ja kristlus.
Võttes arvesse ütlust "Olge (saage) täiuslikuks, nagu teie taevane Isa on täiuslik" (Matteus 5,48), on kõige huvitavam küsimus igas religioonis, kuhu see praktikas viib. Hinduismi kontekstis tähendab see mitut liiki joogat, eesmärgiga jõuda hinge jumaliku täiuslikkuseni, rakendades kontrolli inimese välise ja sisemise loomuse üle.
Selles kontekstis on ka euroopalikke vaimuliku õppimise teid, mis võivad kaasata närvi- ja teadvuskeskusi, mis joogas kannavad nime "chakras" (...). Neid tendentse ei saa automaatselt mittekristlikeks nimetada, nagu kirikud arvasid. Sellised ideed olid tuntud juba keskaegsetele kristlikele teosoofidele (Johann Georg Gichtel), ja neid võib nüüd tegelikkuses eksisteerivatena kogeda – täpselt nagu akupunktsiooni punktid ei ole automaatselt "taoistlikud", kuna neid punkte ja jooni on nüüd võimalik elektriliselt mõõta ja histoloogiliselt vaadelda. (Väljavõte "Pühast innukusest" põhitekstis). Saksa keeles on olemas raamat: Albrecht Frenz "Christlicher Yoga" (Kristlik jooga), milles eeldatakse, et kristlus ja jooga sobivad kokku.
Kristlaste jaoks saab aga otsustavaks suhtumine: kas harjutusi nähakse kui enese ettevalmistamist Jumala mõjude jaoks või arvatakse ekslikult, et täiuslikkust Jumalas saab saavutada tehnikate abil (keha ja hingamise harjutused, mantrate laulmine = helide vägi, keskendumine, meditatsioon, ...)?
Veel üks kristlasi eristav joon: kui joogas esinevad nt sellised kontseptsioonid nagu "Kristuse vägi", kas siis vaadeldakse Kristuse tervendavat väge kui osa temast, mis tuleb ülalt ja mõjutab inimest tervikuna – või kogetakse seda vaid kui isoleeritud kosmilist jõudu? Kui inimene ei häälesta end otse Kristusele, kuidas võib ta siis teada, kas tema kogemused on ikka Kristusega seotud?(Osaliselt meie põhiteksti peatükist "Imede küsimus"). *
Teistest allikatest kohandatud meetodite asemel on olemas ka algupäraseid kristlikke viise, aga ikkagi tehakse nende kallal tööd, et neid kaasajaga kohandada. Nt võiks Athose mäe (Kreeka) õigeusu munkade vana tava ("kyrie-eleison", "Issand halasta") nimetada kristlikuks hingamise ja mantra meetodiks, kui seda india terminites defineerida (vt "Vaikus kõrbes" põhitekstis)*. Samuti esineb evangeeliumides spetsiifiline kristlik mediteerimise meetod, mis on üheks meie põhiteksti alustest ja mida kirjeldab lisalehekülg "...Kristlik mediteerimine" *.

Kristlikku ja hindu tüüpi müstitsism.
Tänapäeval on seesmise ristilöömise kogemus, "hinge südaöö", "müstiline surm", "kõrbest" läbiminek ilma ühegi inimeseta kelle külge klammerduda– (mida kõik tuntud kristlikud müstikud, nt Õpetaja Ekkehart on ühel või teisel viisil tundnud) – samuti teataval moel sarnased jooga tippkogemusega, Nirvikalpa Samadhi’ga või "Nirvaana" tühjuse kogemisega. Samas aga andis kristlik müstitsism kogemuse, et tühjuses või selle taga on "midagi" enamat, ehk siis Kristus või Jumal. Aurobindo näitas, et "Nirvaanat" on võimalik ületada – sisenedes sellesse, mis on selle taga – ka india vaatevinklist lähtuvalt. Kristlasena on aga võib midagi sellest kõige taga olevast küllusest kogeda juba usuteele asumise alguses, kuna Kristus, olles elanud siin maa peal, kujutab endast silda.
Kui kedagi Aurobindo sarnast konfronteerida vägedega, millel näib olevat seoseid Kristuse arenguga, kuid tausta ei ole, võib see jätta mulje keerikast tasakaalutrikist. Samas aga ei ole see mingil juhul võimatu. Paljud meist mäletavad hindu poisi Sadhu Sundar Singh ‘i, kes ei teadnud kristlusest midagi, aga olles eneses intensiivselt Jumalat palunud, koges äkitselt elavat Kristust, mis hiljem ka raamatutesse jäädvustati. Hindu tantristlike rituaalide ajal on inimesed, kes ootasid india jumalaid, äkitselt näinud nägemust Kristusest. "Vaim liigub seal kus Ta tahab".
Kristlust kui religioosset kogukonda määratleva teoloogia jaoks on see vaevalt vastuvõetav, teiste kultuurikeskkondade jaoks ilmselt aga enam huvipakkuv oleks kindlasti R. Steineri soovitus üritada näha Kristust kui päikesesarnast olendit, kes enne oma maapeale tulemist kõrgematele mõttetarkadele tuntud oli. (Väljavõte peatükist "Ristilöömine..." põhitekstis). *
Mis puudutab hindude paljusid jumalaid, siis tuleb arvestada ka sellega, et mõningad hilisemad uuringud annavad mõista, et paljude vanade kultuuride "jumalad" – kui tegemist ei olnud just "suguharu erijumalate" või inimlike kangelastega – kujutasid endast üheainsa jumaliku olendi aspekte, mida hiljem iseseisvate iidolitena imetlema hakati. Seega ei oma vanad teoreetilised kirjeldused nagu "polüteism" (mitme jumalaga religioon) erilist tähendust. Juutidel oli heebrea keelses algtekstis Jumala ja ka tema omaduste jaoks palju erinevaid nimesid. Aga nad ei läinud nii kaugele, et neid erinevate Jumalatena ülistada. Nt zoroastrianistidel (parseedel) oli samuti monoteistlik (ühe jumala) usk. Hinduismi koolkondades võib monoteistlikuna vaadelda "vaishnaviitide" koolkonda.

Õpetused "karmast" ja Jumal.
Hindud nimetaksid kristlikke ühiskondlike ja heategevuslike tegude teed "karma joogaks" (saatuse/ettemääratuse puhastamise jooga) või "bhakti joogaks" (armastuse jooga). Tunnetamist (sealhulgas meditatiivset tegevust) võiks võrrelda " jnana joogaga".
Inimene võib tõesti kogeda, et elu võib võtta enam orgaanilise terviku kuju, kui ta võtab omaks suhtumise, kus jumal teda Jeesuse läbi elus juhatab. Kui inimesel on selline suhtumine, et saatuse seaduspärased toimivad mehaaniliselt – hindu kontseptsioonides "karma" tasakaalust lähtuvalt – võibki elu rohkem nende printsiipide järgi minna. Ka Kristus kõneleb asjade "viimase pennini" klaarimisest, aga ta ei ütle, et see peaks ikka veel toimuma "silm silma vastu ja hammas hamba vastu" (nagu Piibli Vana Testament seda kujutas). Kõrgeim prioriteet omistatakse üksikisiku uuele ülesandele – Jumal võtab käsile üksnes need võimalused, mis lahendamise korral inimese ja tema keskkonna jaoks viljakakas võivad osutuda. Minevikuga tegemist tegemine ei ole enam eesmärk omaette ega kujuta endast ka arengu motiivi. Täna on võimalik täheldada abi "ülalt" inimese erinevate võimaluste kombinatsiooni osas. (Väljavõte põhiteksti peatükist "Ristilöömine"; samuti on olemas lisalehekülg, mis puudutab "õpetusi karma ja reinkarnatsiooni kohta"). *

Eetilised väärtused.
Kõige sarnasemad on maailma religioonid oma eetiliste printsiipide osas ja see on valdkond, kus dialoog on osutunud kõige edukamaks. Nt on klassikalise Patanjali jooga edukuse esimene eeltingimus "yama": mitte kahjustada ühtegi elusolendit mõtte, sõna ega teoga; mitte olla ahne; tõearmastus; seksuaalne puhtus; mitte lihtsalt elada annetustest (olla sõltumatu). Teine staadium on "niyama": seesmine ja väline puhastumine, tagasihoidlikkus, vähenõudlikkus, askeetlikkus; suuremeelsus, ohvrimeelsus; jumaluse uurimine ja ülistamine, tulisus ja usk. Joogid õpetavad, et isegi Bhagavad Gita raamatu "lahinguväli" on puhastav lahing iseenese sees. Siin on ilmsed paralleelid 10 käsu ja Jeesuse õpetusega. Projekti "World Ethos" toetasid hindud, kristlased ja paljud teised religioonid.

Pühakirjad.
Kõige vanemaks religioosseks aluseks on Vedad, mille autorlus omistatakse "kuldse ajastu" "Rishi’dele". Hiljem, kui näiteks lisati Mahabharata eepos, kus leiavad kirjeldamist eelajaloolised sündmused – mida sageli peetakse müütideks – on nende hulgas ka sõdu, mistõttu ajastu, millest see teos pärineb, ei ole enam nii "kuldne". Järgmiseks tuli Upanishadide tarkusekirjandus. Bhagavad-Gita on seotud Krishna õpetustega.

Tagasi indeksisse.

Meie teisi religioone puudutavad lisalehed on kantud eesmärgist edendada mõistmist ja religioonidevahelist dialoogi. Siinkohal puudutame me sarnasusi ja erinevusi traditsionaalse taoismi, konfutsianismi ja selliste kristlike õpetuste vahel, millised on teadlikud omaenda vaimulikust sügavusest. Tegemist ei ole katsega vanu hiina religioone ulatuslikult kirjeldada. Olulisi punkte arutame aga hoolikalt ja täpselt.

Traditsioonilises hiina vaimsuses saavad kokku mitmed sarnased allikad:

1. Algupärane õpetus kõrgeimast printsiibist.
Algupärane õpetus kõrgeimast printsiibist, Tao, "mille kohta midagi ei saa öelda", on samuti algne ühtsus enne polaarsuste Yin ja Yang* eraldumist ja seejärel "5 elemendi"* eraldumist. Nimetatud algne ühtsus ongi see, mis on universumi ilmingute taga.
Kristlikud misjonärid, nt jesuiidid leidsid, et see kõrgeim printsiip vastas Jumalale, kuigi frantsiskaani ja benediktiini mungad ja lõpuks ka paavst sellega ei nõustunud. Ühest küljest ei vasta "Tao" uuele kogemusele Jumalaga kui Isaga, kellega igaüks isiklikult võib kontaktis olla, nagu õpetas Jeesus. Teisest küljest on võimalik, et see on vanem viis Jumala otsimiseks ja kogemiseks, nagu see muistses Hiinas võimalik oli.

*) Yin on laienev, "naiselik" printsiip – nt sümpaatilises närvis; Yang on ahendav, "mehelik" printsiip . nt parasümpaatilises närvis, kusjuures mõlemad toimivad koos. "Maa, vee, puu, tule ja metalli 5 elementi" vastavad "maa, vee, õhu, tule = kuumuse 4 elemendile ehk omadusele", nagu seda õpetasid vana euroopa alkeemia ja esoteerilised koolkonnad. (Oli ka kristlastest alkeemikuid.) Hiina 5. element, nn "metall", kandis Euroopas mõnikord nimetust "prima Materia" ("algaine" ladina keeles) – võrdle seda kaasaegse elementaarosakeste füüsikaga – vanad india teosoofilised ja antroposoofilised allikad nimetavad seda "eetriks" ja omistavad sellele mitu tasandit, mida see väidetavalt sisaldab, millest lõpuks tuleneb 7 koondolekut. Tänapäeval ei seostaks keegi neid vanu ideid religiooniga selle kitsamas tähenduses. Samas aga ei olnud see lihtsalt spekulatiivne filosoofia; see on muistset tüüpi arenenud kosmoloogia, mis on oma olemuselt peaaegu loodusteaduslik – pole vahet, et tänapäeva meetodid on erinevad.

See ei muuda fakti, et vanade hiina ja hilisemate tao õpetajate tavad on oma olemuselt vaimsemad. Üles võeti vanad arusaamad "elementidest" ja jõududest ihus, kuna holistlikus mõttes ei saa teel suurema vaimse täiuslikkuse poole ilmselt mööda minna füüsilisest ebatäiuslikkusest. See on vaimsuse stiil, mis erinevalt mõnedest teistest idamaistest vaimsetest traditsioonidest ei plaani maast eemale tõmbuda. Täiuslikkuse kui sellise poole püüdlemine ei oleks vastuolus kristliku õpetusega lunastusest. Sageli on unustatud, mida Jeesus ütles, "Olge täiuslikud (saage täiuslikuks), nagu teie taevane Isa on täiuslik" (Matteus 5,48). Samas aga on meetodid erinevad. Algkristlased teadsid, et on võimalik ennast aktiivselt ette valmistada ja Jumala mõjule avada. Samas aga teadsid kristlased kogu aeg ka seda, et Jumala halastust ei ole võimalik selliste tegevuste läbi esile manada: ka Jumal on vaba.

Taeva, hiina "T'ien", maa ja inimese vahel – mis kõik pärinesid samast algsest ühtsusest – nägid hiina õpetajad kõikjal sarnasusi (‘vastavusi’). (Euroopa keskaja kõrgkoolide "7 vaba kunsti" sisaldasid sarnaseid õpetusi. Seega olid kõik püüdlused suunatud inimelu harmoonia saavutamise poole "Taevaga" – kui ilmsiks saanud maailma "kõrgeima jõuga" – ja maaga. Seegi peegeldab nimetatud püüdluse religioosset olemust, lisaks vaimsele olemusele. Re-ligion (ladina keelest) tähendab taasühinemist kõige algupäraga. Samas aga on kristlikust vaatepunktist kõige algupäraks ja lõpetuseks Looja ning ühenduslüliks on Jeesus Kristus, aidates meil Jumalaga ühendust saada.

Aja jooksul hakkasid inimesed kummardama mitmeid "eri jumalaid": Taevast, mulla jumalaid, kohalikke vaime ja pühakuid. Selliste religioonide puhul kasutatav termin "polüteism" ei kanna endas erilist tähendust, kuna "jumalad" olid algselt ühe kõrgeima printsiibi omadused, nagu ka mõnede teiste religioonide puhul leida võib. (Eri küsimus on pühakute kummardamine – aga see tuleb tuttav ette mõnede kristlike kirikute puhul.)

2. Taoism.
Siiani kirjeldatu kujutab endast ühist alust Lao-tse ja Con-fu-tse (Konfuutsiuse) hilisemate koolkondade jaoks – ajaloolaste arvates elasid nad umbes aastal 500 enne Kristust.
Taoism (Lao-Tse: muuhulgas raamat "Tao-te-ching") õpetas "Tegutsema mitte midagi tegemise meditatiivse suhtumisega" (Woo-Wai). See tähendab, midagi ei tehta inimese egoistliku ja intellektuaalse osa poolt, vaid inimese hea tuuma loomulike instinktide poolt – olles loodusega harmoonias. Sellise suhtumise tulemuseks oleks mingit liiki altruistlik ja tagasihoidlik looduslik eetika.
Nimetatud hea tuum ei ole automaatselt identne Jeesuse Kristusega, kes võib võtta kuju inimeses ja seal tegutseda (Johannes 15: "...Jääge minusse ja mina jään teisse"). Tänapäeva teoloogid ei saa aga eitada, et eri usku inimestel on hea tuum – enamike religioonide sarnane eetika näitab, et "Hea" on kõikjal kõlapinda leidnud. Isegi Püha Vaim "puhub seal kus tema tahab" (Johannes 3).

Taoistid olid alati praktikud, mitte teoreetikud. Taoism kasutab:
- Asketismi. Seda esineb kõigis religioonides. Samuti on aga olemas tavad seksuaalsuse sublimatsiooni ehk transformatsiooni jaoks (nt Mantak Chia, "Tao Yoga" ja "Tao Yoga of love". Vanad idamaised teed alustavad sageli "altpoolt ülespoole", erinevalt tänapäeva Euroopa/Lääne peamiselt "ülalt allapoole" teedest, mis tähendab: "lähtuvalt teadlikkusest".
- Ihu, hingamise ja keskendumise harjutused eluenergia või "Chi" äratamiseks ja suunamiseks. Pärast akupunktuuri ja elektro-akupunktuuri teaduslikku uurimist on selle eluenergia olemasolu tõestatud. Tähtsust ei oma see, et need teadlased ei ole veel suutnud mõista selle nähtuse täpset loomust. Akupunktuuri "meridiaanide" olemasolu on nüüdseks tõestatud ka kudedes – "tühjade kanalitena". Seega see elujõud ei olegi "taoistlik", nagu mõned kristlased arvasid, vaid lihtsalt inimlik. Vanas Kreekas ja varakristlikul ajastul nimetati seda "Pneuma’ks", see kreekakeelne sõna tähendab nii hingeõhku kui elujõudu – elu hingust, mille Jumal inimesse puhus – ja mida kasutati ka Püha Vaimu kohta. Aga Püha Vaim on Jeesuse Kristuse kontekstis. Seega, kui keegi end Jeesusele Kristusele ei häälesta, kuidas peaks ta siis teadma, et ta kogeb Püha Vaimu, kelle tulekust Jeesus teada andis?
- Veelgi enam, taoistlike meetodite hulka – nagu ka india jooga – kuulub ka meditatiivne süvenemine Algupärasse, elu piirangutest kaugemale minek. Rolli mängib ka alkeemikute surematuse otsimine.

3. Konfutsianism.
Sarnaselt sellele soovitab ka Con-fu-tse (Konfuutsius) inimestel end kohandada "kosmilise eetikaseadusega". Taoistide üsna individualistliku tee asemel otsis ta moraali haridussüsteemi kogu ühiskonna jaoks. Konfutsianistid töötasid hea inimalge teadliku arendamise ja täiustamise kallal – harjumuste ja teiste eeskujuks võtmise abil:
Kui inimene õpib armastust ja austust jne, peaks tulemuseks olema eetiline ühiskond.
- Nt on mõrvamine, varastamine, prostitutsioon ja kujudega kultused Hiinas muistsetest aegadest alates keelatud olnud.
- Nagu enamik maailmareligioone, õpetas Con-fu-tse "... heategevust. Ära tee, mida sa ei taha et sulle tehtaks" ("Tee teistele, mida sa tahad et teised sulle teeksid")
- See hõlmab enesekontrolli, inimlikkust, headust;
- vastavalt sellele eetilised omadused: heatahtlikkus, seaduskuulekus, kohased aupaklikud kombed (samuti esivanemate suhtes), suuremeelsus, tarkus, ausus;
- kaksik-omadused vastavalt raamatule Shu-djing: sõbralik ja väärikas, tasane ja kindel, sirgjooneline ja viisakas, korralik ja aupaklik, kuulekas ja julge, aus ja alandlik, järeleandlik ja mõõdukas, tugev ja usaldusväärne, vapper ja õiglane.
- Nad püüdlesid rahuloleva suhtumise poole, kõrgemal vihast, kurbusest ja lõbutsemisest.
Vanades õpetustes peitub ajatuid väärtusi, samuti väärtusi mis kujunesid välja impeeriumi ajal.

4. Seega oli neil kahel hiina koolkonnal ühiseid, aga ka vastuolulisi punkte. Vaatamata sellele täiendasid nad teineteise õpetusi. Sama võib öelda ka nende hilisema kogemuse kohta budismiga, mis tuli Indiast koos oma õpetusega, mis oli suunatud maiste kannatuste äravõitmisele.
Tänapäeva templid Hiinas, nt Hong Kongis võivad jätta mulje mingisugusest lihtsast oraaklite ja riituste otsimisest elu õnne tagamiseks. See on nii lihtsalt selle tõttu, et kõik inimesed ei ole tuttavad algupärase vaimse sügavusega – nagu ka enamiku teiste religioonide puhul.
Hiina traditsioonide osas tuleks mainida mõningaid meetodeid, mis ei ole otseselt religioossed: oraakliraamat I Ching; hiina horoskoobid; "Feng shui" – hiina geomantsia (Geomancy) ja "Baubiologie " versioon (hoonete tervislik ehitamine), ning eelmainitud traditsionaalne hiina meditsiin.

Tagasi indeksisse.

Meie teisi religioone puudutavad lisalehed on kantud eesmärgist edendada religioonidevahelist dialoogi. Kristluse poolelt on aluseks sõltumatu uurimistöö, mis puudutab muistset vaimulikku sügavust ja kaasaegseid teadvuse-uuringuid. Vana jaapani Shinto religiooni (Kami no michi) ei kirjelda me ulatuslikult, kuid lähtuvalt meie eesmärgist toome ära mõned vaatenurgad.

Jaapani Shinto kultus näiteks on algselt üks loodususunditest, mis on kõikjal maailmas üksteisega seotud ja mis on vanemad kui tuntud maailmareligioonid nagu budism ja kristlus.
Loodususundid pärinevad ajast mil inimeste teadvus erines suuremalt jaolt tänapäeval domineerivast intellektist. Jean Gebser, raamatu "Ursprung und Gegenwart" autor (Saksa keeles) nimetaks seda teadlikkuse tasandit "müütiliseks teadvuseks". Teadvuse uurija Julian Jaynes, raamatu "The origin of consciousness..." autor (inglise, saksa keeles) nimetaks seda "kahekojaliseks mõistuseks", otsesema kommunikatsiooniga mõlema ajupoolkera vahel.*) Parem poolkera tegi võimalikuks igasuguste ilmingute holistliku tajumise, näiteks tajuda loodust kui "olendeid". Vasak poolkera tõlgendas seda, nii et inimesed kuulsid nende "hääli". Sellisest teadvusest pärinevad ka kõik euroopa müüdid loodusjõudude vaimude ja muinasjutukangelastega ja siin ei ole tegemist pelgalt fantaasiaga. See vanem tajumise liik kadus koos kirjutamise ja lugemise levikuga, mis vahetas välja suulised traditsioonid. Euroopa ja Lähis-Ida antiigis oli see 500 aasta paiku enne Kristust sotsiaalset tähtsust omava nähtusena peaaegu kadunud.** Kuna müütilise ajastu esiisad sageli samuti kummardasid kohalikke või suguharude vaime, esivanemaid või jumalaid, siis osutus kultuuride varajane segunemine samuti üheks põhjuseks, miks eelnev teadlikkus enam eksimatult ei toiminud. Vead ise – mis seda liiki taju kasulikkust kahandasid – kiirendasid seda protsessi.
Neid teadlikkuse astmeid ei oleks korrektne hinnata nii, nagu oleks uuem intellekt enam väärtuslik ja et vanema asjade tajumise viisi tulemused oleksid tänapäeval kasutud. Nimetatud protsessi läbi tuli tõesti esile uusi võimeid, kuid kaduma läks teisi võimeid, mida paljas intellekt asendada ei saa. Sellele vaatamata on võimalik hoida alles uus analüütiline mõtlemine ning teadlikult uuendada vanemaid, kadumaläinud kujutlusvõimelise sünteesi võimed, näiteks mediteerimise abil. Seega võib esile tulla integreeritud teadlikkust, mis harmoneerib mõlemat aju poolkera. Tänapäeval on paljud probleemid lähenemas intellekti võimete piirile. Ökoloogiliste probleemide tegelikku komplekssust on ilmselt võimatu mõista ja lahendada pelgalt intellekti tasandil: Dörner (Saksamaa) kõneles "multifaktoriaalsest teadvusest", mis on vajalik ökoloogiliste probleemide õigeaegseks mõistmiseks ja lahendamiseks, kuid tema poolt testitud üliõpilastel puudus selline teadlikkus praktiliselt täielikult. Tegelikult võib ka tänapäeva inimkond saada impulsse sellistest eelintellektuaalsetest traditsioonidest – olemata võimeline selle müütilise teadlikkuse vanemat tüüpi lihtsalt üle võtma. Seega on muinasjutud laste jaoks siiani väärtuslikud: see aitab vältida parema ajupoolkera funktsioonide varajast atrofeerumist.

Varajases kristluses mängisid "Püha Vaimu annid" olulist rolli (muuhulgas Johannese 16; 1 Kr 12, 7-11; Apostlite teod 2, 17-20. Vt ka põhiteksti peatükki "Esimese Nelipühi (Whitsun) sündmus...") Püha Vaim on jumalik jõud, kes võimaldab inimese loovusel laieneda endast kaugemale. Kuigi Vaim ei ole lihtsalt pelk parema ajupoolkera tegevus, kasutab ta ka sada. Püha Vaim on aga seotud Jeesuse Kristusega. Kuigi Jeesus ütles oma õpilastele: "Tuul (Vaim) puhub seal, kus ta tahab" – kui inimene ei häälesta ennast Jeesusele Kristusele, kuidas võib ta siis teada, et ta kogeb Püha Vaimu, kelle tulekust Jeesus teada andis?

Kui mõnede teiste rahvaste loomismüüdid algavad taeva ja maa (ja allmaailma) loomisega, siis jaapani loomismüüt võtab seda kindla peale. Siis ilmuvad sellesse pilti spontaanselt jumalad, kes asuvad elama kõigis 3 maailmas; maa peal elavad ka inimesed, allmaailmas on samuti palju surnuid ja deemoneid. Jaapani jumalate sfääri lisati ka auväärsed esivanemad. (...)

Kummardamine leiab aset kodus või "pühapaikades" (templites), läbi defineeritud palvete (tänuandmine ja palvesoovid) ning loomulike asjade või sümbolite ohverdamise läbi. (...)

Loodususundites mängivad tavaliselt keskset rolli šamaanid, kellel on eriteadmisi ja meediumivõimeid - Shinto kultust juhivad aga preestrid.

Eetilised õpetused: Näiteks oli Shintos olemas pattude nimekiri; läbi kontaktide teiste religioonidega arendati välja eetilised põhimõtted, mis sarnanevad kõikide maailmareligioonide omadega.
(…)

Tagasi selle osa sisukorra nimekirja juurde

1. osa juurde: Evangeeliumid  /  2. osa juurde: Johannese ilmutus  / 3. osa juurde: teemad, elu küsimused.

Edasiste kaastöödega Kodulehele.