Kristuse teed

Sõltumatu infolehekülg,
mis kajastab paljusid uurimis- ja kogemuse valdkondi.

 

Jeesuse Kristuse teed, Tema panus inimteadvusse ning inimkonna ja maailma muutmisse.

Põhiteksti sisukord.

See on esimene osa: peatükid, mis käsitlevad samme evangeeliumides:

Viimaste peatükkide puhul oodake palun, kuni lehekülg lõpuni laeb.
1.  SISSEJUHATUS: teksti eesmärk ja kasutamine; teksti mõistmiseks olulised metoodilised näpunäited
2.  "Alguses oli sõna (kreeka k. logos) …ja sõna sai lihaks"
3.  Naatsareti Jeesus: tema sünd
4.  Kas Jeesuse noorukipõlves võib leida midagi märkimisväärset?
5.  Ääremärkus vaidluse kohta "kahe Jeesuse-nimelise poisi üle"
6.  Ristija Johannes ristib Jeesuse Jordani jões
7.  Vaikus kõrbes
8.  Kiusatused
9.  Kaana pulm
10.(Vaatenurgad seksuaalsusele, empaatiavõimele ja armastusele)
11."Püha innukus" (ja emotsioone puudutavad seisukohad)
12.Mäejutlus (Matteuse 5-7 ja vaatenurgad mõistusele)
13.Kristuse kirgastamine Tabori mäel (Matteuse 17)
14."Imede" küsimus
15.Laatsaruse ülesäratamine surnuist

16."Lambad"
17.Kristus "peseb jalgu" ja Maarja Betaaniast võiab Jeesust
18.Viimne õhtusöömaaeg, võidukas sissesõit, kinnivõtmine ja piitsutamine
19.Okaskrooni päheasetamine ja hüvastijätukõned
20.Ristilöömine ja matmine
21.Küsimus tühjast hauast, minek "alla põrguhauda" ja "tõusmine paradiisi"
22.Ülestõusmine
23.Kristuse taevaminek
24.Nelipühi sündmus
25.Pilt Jeesusest

Teise osa "Sammud Ilmutusraamatus" vaatamiseks kliki siia
(12 peatükki, mis käsitlevad Ilmutusraamatut ja prohveteid)
Mõlema osa viimane peatükk – Kristlik suhtumine
Tabel: Kristlik suhtumine – "maailmas", aga mitte "maailmast", "Kolmas tee"

Kolmanda osa juurde: Teised teemad

Neljanda osa juurde: Vana Testament, panus dialoogi teiste religioonidega

Kodulehekülg ja viited kõigi osade täisversioonidele printimiseks

Õigused (Kristuse teede ilmumisandmed).
e-mail.

 

SISSEJUHATUS: teksti eesmärk ja kasutamine

Kaks tuhat aastat – kaasa arvatud eelnevad prohveteeringud veel mitme tuhande aasta jooksul – on inimesed ikka ja jälle tunnistust andnud mitmesugustest otsestest kogemustest Jeesuse Kristusega. Iseloomuerinevustele ja erinevatele religioossetele, filosoofilistele ja teaduslikele kontekstidele vaatamata kogevad nad üksteisest sõltumatult sarnaseid üleelamisi. Nad kõnelevad ka sellest, et teistelgi on võimalik sarnaste kogemuste saamiseks valmistuda. Jeesuse Kristuse läbi on inimkonnal ja maailmal võimalik omandada uusi oskusi, mis pole mõeldud üksnes pealiskaudseks kultuurilis-ajalooliseks ülekandmiseks. Neid "kasvusamme" käsitletakse siinkohal üksikasjalikult ja uuel viisil. Astudes Jeesuse enda poolt läbitud radasid mööda, võib neis nähtavaks saada nende tähtsus erinevatele elualadele.

12. sajandil prohveteeris abt Joachim di Fiore "Püha Vaimu ajastu" saabumist, kus selline institutsioonidest sõltumatu, isiklik suhe Jumalaga saab väga tavaliseks. Tänapäeval levib maailmas mitmeid liikumisi, mis ei püüdle üksnes selleni, et Kristus võtaks üksikisikus kuju, vaid näevad ka inimest kui üha teadlikkumat osakest "Kristuse ihus".
Selles kontekstis tundub, et oodatud "Kristuse teine tulemine" ja käesolev "apokalüptiline" aeg ei ole üksnes Kristuse lihakssaamine oluliste sündmuste arengu näol, vaid hoopis keerukam stsenaarium. Sellele vaatamata võib aimata mõningaid sarnasusi 2000 a. tagasi toimunud arengu ja praeguse aja arengute vahel – mis ei pruugi viia katastroofini.
Käesolevaga püüame leida vastust küsimusele, millised erinevate elualade arenguvõimalused siin leiduvad, mis enne Jeesuse sündi 2000 aastat tagasi puudusid. Lahendusvõimalused on siinkohal esitatud mõtteimpulsina.

Eriti neil päevil,
• kui Jeesuse Kristuse fenomenile pretendeerivad paljud erinevad teoloogiad (vt lisaakent) ja dogmad, keeleteaduslikud, ajaloolis-kriitilised, arheoloogilised ja paleograafilised, religioonisotsioloogilised ja süvapsühholoogilised, loodusteaduslikud ja poliitilised käsitlusviisid;
• mil, nagu varakristlusegi ajal, kerkis ühiskonnas vana materjalistliku peavoolu kõrval esile mitmekesine vaimulik liikumine, mis tõi kaasa nii sildu kui piire nende ja kristluse vahele;
• kui tekivad äärmiselt segadusseajavad olukorrad, nt mitmed arvatavad inkarneerunud "Jeesus Kristused" ja kui Kristuse nimel toimuvad problemaatilised ja lausa negatiivsed vahejuhtumid,

võib olla huvitav uurida, milline on Kristuse tegelik panus.

Käesoleva projekti lähtekohaks on meie oma sisemised kogemused ja teised müstilised jm allikad. Kasutatud vaatevinklid on interdistsiplinaarsed, paljudest teadmis- ja kogemusvaldkondadest, mitte üksnes teoloogilistest. Sellest vaimsest vaatenurgast ei püüta inimesi sotsiaalsest ja poliitilisest teadlikkusest pseudo-seespoolsusega kuidagimoodi kõrvale juhtida. Muidugi ei saa silmaklappidena aktsepteerida 19. sajandi mehhaanilise loodusteadusliku mõtlemise dogmasid, samuti nagu ka ida ettekujutusi, et pole olemas midagi, mida poleks juba iidsetes India veedades kirjeldatud ja mille kohaselt on Jeesus üksnes ilmselt kolmanda järgu õpetaja. Käesolevad arusaamad ei pärine raamatutest, mida tekstis võrdlusmaterjalina kasutatakse, ega teoloogiast huvitatud inimestele mõeldud raamatutest koostatud nimekirjast. "Kristuse teede" lugemine ei eelda nimetatud raamatute tundmist või eelnevaid teoloogilisi teadmisi. Miski pole mõeldud dogmana või mingisuguse maailma religioosse organisatsiooni arvamusena. Miski pole suunatud ühegi kiriku, usu- või vaimse rühmituse vastu või apostelliku usutunnistuse vastu. Teistsuguse religioosse või ideoloogilise taustaga inimesed, kes tunnevad positiivset huvi kristliku lähenemise uute vaatekohtade vastu, mis ei ole kulunud ega pealiskaudsed, võivad seda siit leida. Seetõttu leidub siin kommentaare ka Kristuse teede suhete kohta teiste liikumistega. Samamoodi nagu Johannese evangeelium portreteerib erilist Kristuse teed tolle aja tarkuseotsijatele mõistetavas keeles, viitab käesolev kirjutis mitmele sissekäigule, kuidas kristlust uurida. Stiililiselt võimaldab kirjutis lugejale suurt vabadust. Uurimine on midagi muud kui misjonitöö. Samuti võivad põhjalikele kaalutlustele lihtsat usku eelistavad kristlased sellest tekstist õppida, kuidas teiste uskude esindajatega suhelda, ilma et tekiks pidevad arusaamatused.

Kirjutis peaks kõnelema iseenda eest.

"Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse" (Johannese 16: 12-13). Kristuse teed saab sellelt vaimult inspiratsiooni.

 

Metoodilised nõuanded

Järgnevad 37 peatükki astuvad evangeeliumide ja Johannese ilmutuse jälgedes. Võib lugeda üksikuid peatükke või parem veelgi, töötada peatükid antud järjekorras läbi.
Kes on sellele lisaks lähemalt huvitatud terviklikust lähenemisest neile kontsentreeritud vaatlustele – kaasa arvatud mediteerimine evangeeliumide üle – võib metoodiliste näpunäidete saamiseks klikkida siia. Võib tulla kasuks, kui otsite omaenese lähenemisviisi sõnade taga oleva reaalsuse juurde ja sellest osa saate.

Pildid (mediteerimiseks)

Tagasi veebilehe sisukorda

 

 

"Alguses oli sõna (kreeka k. logos) …ja sõna sai lihaks" (Johannese 1)

Sellist sõnastust ei suunatud algselt mitte Jeesuse* kui inimliku eeskuju vastu, vaid sellega viidati tema sügavamale ühendusele Jumalaga ja loomise käiguga. Taolise ühenduse iseloomu võib vaadelda eri viisidel, on aga vastuvõetamatu seda kohe alguses arusaamatuks ja ebausaldatavaks pidades olematuks seletada. Selliseid formuleeringuid võib leida Johannese 1, Johannese 5, Johannese 6: 69, Johannese 7 ..., Pauluse kirjades koloslastele ja efeslastele, Matteuse 16: 16 jne. Seda leiab ka vanade kirikuõpetlaste juures, müstikute puhul nagu Jakob Boehme, Rudolf Steineri juures (Helsinki 1912) ning elustub taas kristliku õpetlase Daskalose "esoteerilistes õpetustes" nagu ka Ameerika teoloogi Matthew Foxi raamatutes "Kosmilise Kristuse tulek. Emakese maa tervenemine ja globaalse renessansi sünd", "Suur õnnistus" jne.

Katoliku kirikus ja osades protestantlikes kirikutes tehti katse säilitada kaotatud lähedust selliste traditsioonitasemete ja teoreetiliste õpetuste vahel. Mõned protestantlikud kirikud, mis mõistsid selgemalt Jeesuse sotsiaalset mõju, leidsid, et Jeesuse jumalikest iseloomuomadustest tuleb loobuda. Õpetustes hinduismi algupärast võrreldakse seda mõistega erinevate tasemete "avatar(idest)", mille all mõeldakse inimesi, kes ei ole maa peal omaenese edu saavutamiseks, vaid vabatahtlikult, et anda oma panus ühe rahva või terve inimkonna edendamisse, justkui piisake "jumalikku täiust". Sellistes käsitustes muutuvad erinevused selliste üksteisele järgnevate "avataride" vahel sageli segasteks, samas kui juudi ja kristlik käsitus rõhutab "ajaloo Jumalat", arengu aspekti ja sellega seoses Messia erilist rolli.
Tuleb ära märkida, et Koraan tunnustab Jeesus Kristust Jumala saadetud prohvetina ja Jumala "Sõnana", kes on "loodud nagu Aadam" (seda mainitakse mitmes kohas). Seda on enam kui mõnede kaasaegsete kristlike teoloogide arvates, kes näevad üksnes sotsiaalsete reformide Jeesust! Koraan ei aktsepteerinud üksnes Jeesust Jumala Pojana – Muhamedi ajastu kristlased kujutasid seda väga maiselt ja füüsiliselt ette – hilisema kolmainsuse õpetuse kontekstis. Kristlasi, kes selle tähendust teiseusulistele tõeliselt oleks osanud ära seletada, polnud sel ajal kuigi palju järel.

Siinkohal tuleb rõhutada, et see osa Kristuse saladusest ei pärine spekulatiivsest mõtlemisest, vaid nägemuslikest kogemustest, mis on selgelt nähtavad nt Jakob Boehme teostes, kellel on ka haruldane võime oma kogemusi arusaadavasse vormi valada. Kõik vaimset laadi kogemused vajavad kahtlemata (enese)kriitilist ümbertöötlemist, ent tulemuste hindamine ilma sellise tajumistaseme tunnustamiseta ei ole õige meetod ning ei vii kuhugile.
Tuntavalt müstilise või spirituaalse ülesandega inimesi ei ole võimalik samuti tõeliselt mõista, kui vaadelda ainult ajaloolis-kriitiliselt nende välist sotsialisatsiooni, kaasamata nende sõltumatut sisemist, spirituaalset arengut.

*) Jeesuse kui ajaloos tõeliselt eksisteerinud inimese olemasolu on hästi ära tõestatud. 1. aastasajast pKr pärinevad ajaloolased nagu Josephus ja Tacitus tõendavad tema tegelikku esinemist. Piibli evangeeliumites endis on mitme sündmuse juures ära toodud aeg ja koht. Nt nimetatakse mitut valitsejat ja ametnikku (nt Luukase 3:1, 2, 23), kelle abil on võimalik kindlaks teha Jeesuse õpetustegevuse alguse aasta. Needsamad isikud tulevad ette ka kroonikakirjutuses. Piibli aruanded ei ole seega lihtsalt mütoloogilised jutustused. Piiblisse mittekuuluvad "apokrüüfid", st edasised kristlikud evangeeliumid, sealhulgas esimestest aastasadadest pärinevad tekstid omistavad vähem tähtsust täpsele aruandlusele kui vastavate autorite üksiksündmuste teatud interpretatsioonile.

Saksa- ja ingliskeelsetele veebilehtedele on lisatud katkend Johannese 1. peatükist.
Iseäranis seda teksti on kasutatud häälestumiseks Kristusele justkui raadiovastuvõtja, selmet kontakteeruda teiste jõududega, mis "tunduvad" kristlikud.

Tagasi (selle nupu abil saate minna tagasi veebilehe alguses olevasse sisukorda)

 

Naatsareti Jeesus, tema sünd

Evangeeliumide ülesehituses tulevad nüüd inimlikumad sündmused. Pärimuse kohaselt seostatakse Jeesuse sündi jõuludega, ehkki seda pole paljude jõulutoimetuste puhul märgata (Luuka 1: 26-56, Matteuse 1-2). Viimase kolme õpetamisaasta keskset tähtsust silmas pidades võib küsida, miks mõned kaasaja teoloogid on nii palju vaeva näinud Jeesuse neitsistsünni eitamisega. Kui maist vältiv varane "gnostitsism" leidis olevat vajaliku uskuda, et Jeesusel oli vaid "näiline ihu", on teised mõttevoolud seisukohal, et Jeesus pidi läbima inimese füüsilise elu erinevad etapid, et väljendada teatud eeskuju inimelu teekonnal. Kui käesoleva arutelu motivatsiooniks on tõeline tõeotsing, võivad kasuks tulla paindlikkus ja avatus. Ajal, kui seoses seksuaalsuse ja armastuse teisenemisega ilmnevad uued aspektid , mis on võetud näiteks idamaistest praktikatest ja meenutavad vanu templitavasid, ei tohiks olla kuidagi ebaloomulik tunnistada, et selles pärimuses on tõetera. Budistidel, kes omistavad ka Buddhale erakordse sünni, pole mingeid raskusi aktsepteerida neitsistsündi ega ka peamiselt psühholoogilises mõttes neitsilikkust, mida kirjeldab näiteks R. Steiner. Koraan jutustab Jeesusest nagu Jumala Saadikust, keda Jumal ema Maarjas "lõi nagu Aadama" - nagu Piibel jutustab inglist, kes kuulutas Jeesuse sünnist neitsist.

Võib ilmneda, et see Jeesuse iseloomujoon, mis ei lähe kokku ühegi paikapandud ideega, mis meil temast on, on siin juba aimatav. Teatud omadusi märkame edaspidi tema elukäiku vaadates. Peatume ka sellel, mida tähendab võimalus selle elu jooksul koos Kristusega "uuesti sündida" *.

Juba algusest peale leiab Jeesuse elu ja töö aset maailma ajaloo sündmustega kooskõlas. See ilmneb juba rooma maailmariigi keisri poolt korraldatud rahvaloenduses, mis sundis Jeesuse vanemaid reisima prohvetlikult tähtsaks saavasse linna Petlemma, kus sündis Jeesus. Seda võeti teoloogilises kirjanduses arvesse, kui tegemist oli Jeesuse ülemaailmse tähtsuse aruteluga.

Inglise- ja saksakeelsetele veebilehtedele on lisatud katkend Johannese 3: 5-8.

See ei ole tähendamissõna, vaid üks Piibli "rasketest" kirjakohtadest, täpse ja väga olulise tähendusega neile, kellel on kogemused ja oskused selle võimalikuks mõistmiseks. Jeesus ei rääkinud inimesele midagi, mida too poleks suutnud üldse mõista või rakendada. Põhiteksti peatükkides, nt. "Vaikus kõrbes " ja "Kristuse kirgastamine Tabori mäel" jt kirjeldatakse nii mõndagi, mis muudavad uuestisünni teema mõistetavamaks.

Isegi inimestele, kes ei otsi otseselt seda kogemust, seostusid varasematel, rahumeelsematel aegadel jõulud selle kogemusega. Kirikuaasta advendiaja pidulik õhkkond valmistas ette sisemist meenutust "Kristuse sünnist", nagu ka teadlik paastumine oli vaimulik ettevalmistus ülestõusmispühadeks. Nii võis inimene aastate vältel kogeda midagi – isegi kui ta seda täielikult ei mõistnud –, mida tänapäeval võib kogeda vaid intensiivse meditatsiooni või pikkade palveaegade ajal.
Jõulud on ka armastuse pidu, mis meenutab Jeesust kui kingitust inimkonnale. Sügavam tähendus sellest siiski ei muutu, sest ka kõik Jeesuse elusammud on mõistetavad. Vt ka põhiteksti peatükki "Ja sõna sai lihaks".

Kristliku vaimuliku uuestisünni võrdlus teistest religioonidest tuntud "karma" ja "reinkarnatsiooni" (ainult saksa- ja ingliskeelsetel veebilehekülgedel) õpetustega on eraldi leheküljel.

Ümbersündinud kristlased tänapäeva vabakirikute tähenduses jt
- peavad kõigele vaatamata iga päev tugevdama oma usku ja saama niimoodi täiuslikumaks.
- Neil tuleb nüüd kõik oma eluvaldkonnad uuesti käsile võtta; enamik neist peab seeläbi muutma väga paljut.
- Nagu öeldakse eesootava perioodi kohta: "Vaata, ma teen kõik uueks!" (Ilm. 21, 5), nii on juba täna õige aeg kõige üle veel kord järele mõelda...

Küsimus:
Kas ma saan - kuivõrd ma seda veel kogenud ei ole - soovida sisemist uuendust Jumalast kui kõige algusest ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Kas Jeesuse noorukipõlves võib leida midagi märkimisväärset?

Mitte midagi Jeesuse elus pole tähtsusetu, ent sellele osale tema elust on omistatud ebaproportsionaalselt vähe tähtsust, eriti mõnede kaasaegsete vaimulike autorite poolt. Piibel ise edastab üksnes vaga Siimeoni ülistuslaulu ja kirjatundjate imestuse kaheteistkümneaastase Jeesuse üle (Luuka 2: 29-51). Kõige autentsem Piiblisse mittekuuluvatest "lapsepõlveevangeeliumidest" – "Jaakobuse evangeelium" – eksisteerib fragmentide ja ümberjutustustena ning sisaldab sümboolseid sündmusi ja kohtumisi, ent mitte midagi, mis toetaks kaasaegset teesi, nagu õppinuks Jeesus kõik esseenidelt või osaliselt nendega seotud Qumrani koguduselt või teise teesi kohaselt egiptuse või kreeka templites või hoopiski Indias jne. Mõned neist vihjetest võivad olla abiks loova fantaasia töölepanekuks, ent samuti viia selleni, et inimesed hakkavad otsuseid ülepeakaela langetama või looma uusi usudogmasid. See näitaks ebamäärast pilti Jeesusest, mis ei sobiks intensiivselt kokku mitte üksnes ühe või teise, vaid kõikide selleaegsete põhiliste vaimsete õpetustega Jeesusest, kes selgitas alati seda, mida sisemine sundus teda selgitama pani ja mis polnud tingimata identne sellega, mida teised leidsid olevat vajaliku õppida. See on põhjapanev kogemus, mis on osadele inimestele väikestes kogustes täiesti mõistetav, mõnikord juba varasest lapsepõlvest, ületades kõik psühholoogia ideed "kujundamisest" ja käitumisest. Silmatorkavate isikute ja müstikute puhul on see peaaegu tüüpiline, vaadakem näiteks tuntud India joogi Ramakrishna elu ja tema õpetajaid, kes polnud peagi võimelised talle midagi õpetama. Illustratsiooniks Jeesuse sellise arenemise kohta vaadake Levi nn "The Aquarian Gospel of Jesus the Christ" (Jeesus Kristuse evangeelium Veevalaja ajastul, avaldatud USAs 1908.a. ning hiljem Londoni kirjastuses L.N.Fowler &Co.Ltd.). Seda raamatut võib siiski vaadelda kui veidi fantastikasse kalduvat portreed, mida ei ole käesoleva peatüki aluseks tarvis võtta.

R. Steiner kirjeldab oma raamatus "The Fifth Gospel" (Viies evangeelium) üht stseeni, mis leiab aset just enne Jeesuse ristimist Jordani jões. Jeesus teeb seal vapustaval kombel selgeks, et uuel ajastul takistavad esseenide-taoliste, end välismaailmast eraldavate esoteeriliste ordude töömeetodid nende endi soovitud eesmärkide saavutamist. Nende religioosne innukus, millega kaasnes hulk füüsilisi ja eetilisi / intellektuaalseid puhtusreegleid, kaitses neid negatiivsete mõjude eest, ent neid ümbritsev keskkond sai seevastu üha rohkem mõjutatud. Vähemalt edaspidi Jeesuse elu jooksul leiame ka Piiblis leiduva ajendi "olla maailmas, ent mitte sellest maailmast" ja maailm oma arengusse kaasa haarata. Nii on mõningad Jeesuse õpetused, mida eelkristlikul ajal saladuseks peeti, nüüd suunatud kõigile avatud inimestele maailmas, mis ei räägi ometigi vastu faktile, et et osa õpetusi oli suunatud peamiselt paremini ettevalmistatud jüngritele.

Vanade, saladuste rangel hoidmisel põhinevate müsteeriumitraditsioonidega võrreldes on see lausa uus ajalooline joon. Huvitaval kombel ilmnes samalaadne tendents mahajaana budismi uutes suundades, milles hakati tugevalt rõhutama kaastunnet kõigi olendite vastu, hoolimata sellest maailmast kõrgemal olevatele vaimsetest eesmärkidest. (Vana hinajaana budismi suund rõhutab sellest maailmast kõrgemal olevaid eesmärke.) Alles nüüd, kaasajal, on ilmsiks saanud igaühe võimalus vaimsetesse sügavustesse tungida. Keegi ei saa öelda, et pole sellest kunagi kuulnud. Kuna kaasaegsed kioskites müüdavad esoteerilised raamatud on veel väga pealiskaudsed, võib eeldada, et see tendents pole veel täielikult realiseerunud. On selge, et nt Vatikani raamatukogu salastamispoliitika tundub selles mõttes eelkristliku loomuga.

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Ääremärkus vaidluse kohta "kahe Jeesuse-nimelise poisi üle"

Siinkohal võib nimetada ka R. Steineri tõlgendust Matteuse ja Luuka evangeeliumides esinevate erinevate esiisade loendite kohta, nimelt "kahest Jeesuse-nimelisest poisist". Kuna ei saa eitada, et Kristuse jumalik loomus avaldus ainult ühes inimolendis, on pisut humoorikaski, et nii antroposoofide kui teoloogide inimintellekt libastus ja sai tõmmatud suurde vaidlusesse – "üks või kaks?" Tegelik küsimus seisnes pigem selles, kuidas Kristuse inimesekssaamine ja tema elu kontekst olid ühendatud erinevate kultuuride tarkade meeste väega (…). Kuna vaimulikud uurimisobjektid võivad olla keerukamadki kui maine mõistus ette võib kujutada, on kirjanduses leiduvad konkreetsed väited sageli vähem täpsed kui sellised üldised seisukohad.

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Ristija Johannes ristib Jeesuse Jordani jões

Ristimine polnud oma algses vormis ei sümboolne tegevus ega ka religioossesse kogukonda kuulumise väljendamine. Vettekastmine kogenud inimese, käesoleval juhul Ristija Johannese poolt tähendas sageli midagi uppumise sarnast ja oli seetõttu üsna hirmutav kogemus. Selles suhtes sarnaneb ristimine antiiksete "initsiatsioonide" ja/või "initsiatsioonikatsetega". Ent käesoleval juhul ei olnud võimalikud psühholoogilised kogemused eesmärk omaette või viis surmahirmu ületamiseks. Ristimine tähistas kutset "meeleparandusele", parem tõlge oleks: "muutma oma eluviise" Looja tahte kohaseks, kelle "taevariik" kuulutati olevat lähedal (vt ka Matteuse 3, Johannese 1).

Kui Jeesus palus Johannesel end ristida, tundis Johannes, et ta ei ole vääriline teda selles aitama. Ta nõustus, kuid ei omanud sündmuse üle kontrolli ning oli vaid suuteline jälgima Jeesuses palju suuremat muutust, kui ta oli harjunud vahendama. Ta oli juba oodanud võimalust kõrgema sordi ristimiseks vaimutule kaudu, Tema läbi, kes pidi pärast Johannest tulema. Siis nägi ta, kuidas "Jumala Vaim" laskus Jeesuse peale. Kristlikud esoteerikud nägid siin tegelikku "Kristuse sündi Jeesuses". See ei nõua kummatigi ettekujutust Jeesusest ja Kristusest kui kahest erinevast olendist, kellel polnud varem teineteisega midagi pistmist.

Ristimist üldiselt ja eriti "Vaimuga ristimist" – seda terminit kasutatakse erinevatel viisidel, nt vabakirikutes – võib vaadelda kui hüppelauda inimese "uuestisünnini" (Johannese 3). Terminit "uuestisünd", mida pruugitakse rohkem kristlikus kirjanduses, välditakse siinkohal seepärast, et seda võib segi ajada taassünniga, reinkarnatsiooniga. See ei tähenda, et reinkarnatsiooni küsimus Piiblis ei esineks, nt võiks uurida lähemalt kirjakohta Matteuse 11: 14.

Selmet püüda lahendada teoreetilisi, teoloogilisi tüliküsimusi ristimise iseloomu kohta, võiks pöörata tähelepanu sellele, mida see "uuestisünd" võiks inimeste jaoks reaalselt tähendada. Võime oma elusid alustada, tajuda ja valgustada sügavamal asetsevalt, peidetud (kõrgema) teadvuse tasemelt, mis on pööratud Jumala poole. Jumal võib inimeses "kuju võtta", võimaldades inimesel saada veelgi enam "Jumala näo järgi" või, nagu müstikud seda väljendavad, täitub "Kristuse säde" südames eluga ja hakkab kasvama. Inimene, kes sellega meditatiivselt tegeleb, võib seda aimata ka lapse võrdkujus, kes kasvab ja areneb või kelle hingepilt on tema enese ema. Erinevalt põgusast, harjutamise teel tekkinud sisemisest pildist peegeldab see inimese vaimse arengu staadiumit, mida ei saa tahtlikult tekitada. See sisemine laps saab hiljem täiskasvanuks ja on ka hiljem pidevalt teadlikult kohal.

Väiksema ettekujutusvõimega inimeste jaoks võib sama nähtus väljenduda pigem sisemiste tunnete või vaimsete muljete või lihtsalt elumuutuste kaudu. Ka kunstiteosed nagu Sixtuse madonna võivad olla tärganud nägemustest ja seetõttu abistada juurdepääsu leidmisel sisemisse tõelusse. (…)

(…) Vt ka meditatsiooni Johannese evangeeliumi üle sisukorras Metoodiliste näpunäidete all.

Siinkohal võib ilmneda veel üks oluline Jeesuse teeraja tunnus: areng ja selle mõõt on olemas iga inimese juures. Jeesus võib kõike arendada lähtudes enesest ja inimese elukäigust, ilma et tingimata oleks tarvis armu vahendavat institutsiooni. See ei välista üksteisele õdede-vendade kombel nõu andmist. Seda teed tuleb mõista kui üleskutset "Kristust jäljendama".

"Sisemine" kogemus ise ei ole mõeldud asendama "välise" Jumala poole palvetamist: "Jääge minusse ja mina jään teisse" (Johannese 15).

Pärast seda, kui Jeesus oli oma õpetamistegevust alustanud, või isegi peale nelipühisündmuse "Vaimuga ristimist" polnud suurt vajadust veeristimise jätkamiseks. Jeesus nägi seda juba kui uue, sisemiselt küpseks saanud arengufaasi välist ilmingut. Kui ristimisliikumine jätkas õpetamist: "Parandage meelt ja laske end ristida!", siis pärast selle liikumisega kokkusulamist õpetasid Jeesuse jüngrid: "Uskuge (st avage end veendumuse jõule) ja laske end ristida". See viimane osa oli mööndus Ristija toetajatele; algus oli igatahes positiivne. Mõlemad ristisid täiskasvanuid, kes olid suutelised teadlikku otsust vastu võtma. See ei välista tingimata tõsiasja, et juba kaks tuhat aastat on sünniõigusena õnnistatud ka vastsündinuid, ent küllap olnuks otstarbekam seda eristada tegelikust ristimisest ja samuti teatud kiriku liikmeks olemise küsimusest. Sel kombel laheneks selleteemalised tüliküsimused iseenesest.

Vältimatult avaldas mõju ka vanas Iisraelis laialt levinud tõlgendus Messiast kui ettekuulutatud kuningast, nii et inimesed mõistsid ristimist ka sissepääsuna uude kuningriiki. Ei aidanud selgitamine, et tegemist ei saa olema ei füüsilise kuningriigi ega välise kirikliku organisatsiooniga, vaid kõigi nende osadusega, kes peavad Jumalat oma isaks ja iseendid oma hinges sellest isast äsja sündinud poegadeks ja tütardeks. See usk, millele lisandus vennalik suhtumine "vendade" ja "õdede" vahel ning Jeesusega – inimese poja ja Jumala Pojaga – kui vanema vennaga, moodustas tuuma neis õpetustes, mida inimesi järgima kutsuti. Vanas Iisraelis oli ettekujutus Jumalast kui isast juba olemas, samuti nagu ka vana ettekujutus ligipääsmatust Jumalast. Sealjuures peeti teda rohkem Aabrahami ja temast pärineva rahva isaks. Jumal oli üksikisiku isa üksnes rahva kaudu. Vaid mõned üksikud võisid kogeda Jumalat iga üksikisiku pärisisana. Alles Jeesus tõi laiade rahvahulkadeni õpetuse üksikisikust, kes tunneb end oma hinges juhitavat Jumala poolt ja kes võib igal ajal otsida kontakti Jumalaga, üksikisikust, kes oma osaduse kaudu igavese Jumalaga võis aduda ka igavikulisust iseendas. See kinnistub selgemini Jeesuse edasise teekonna käigus, kuid alus sellele pannakse juba siin.

Märkus: On võimalik, et järgnev Jeesuse kõrbekogemuste kirjeldus ning asjakohased Jumala-kogemused, mis ei ole Piiblis kirjas, on üks mitmetest sellistest eraldumise faasidest.

Liberaalsed teoloogid interpreteerisid Jeesuse ristimist kutsumuse kogemusena. Traditsionaalses teoloogias käsitletakse seevastu ka kalendri ja prohvetluse põimumist maailma ajalukku (nt Luuka 3:1-4 koos viitega Jesajale 40:3-5; ): prohvetluses on tegemist Jumala päästva tegevusega.

Saksa- ja ingliskeelsetele veebilehtedele on lisatud tsitaat Matteuse 28: 18-20; kommentaarid ristimise kohta tänapäeval.
...Jeesus... *)kui Ülestõusnu. **)Ristija Johannes seostas seda rohkem pattude kahetsemisega, Jeesus ja tema jüngrid tulevase "Jumala kuningriigi" avatusega. ***)teine võimalik tõlge: "...Pühas Vaimus" või "ühes Pühas Vaimus", nagu kuulutas juba Ristija Johannes, et see, kes tuleb peale teda – Jeesus – ristib vee asemel vaimuga.
Tänapäeval ristitakse enamasti vee piserdamise või vee alla vajutamise teel.
Kirikud omavahel tunnustavad tavaliselt vähemalt ristimist, mis viitab sellele, et inimene on kristlane. Vabakirikud rõhutavad enamasti, et ristimine toimuks teadlikult täiskasvanuna, või ristitakse täiskasvanuna uuesti; lisaks hinnatakse ka vaimuga ristimise sügavamat kogemust. Varakristluse ajal ristiti muidugi esmalt täiskasvanuid. Aga see ei välista ka laste õnnistamist või nende eest palvetamist. See oli küll teistsuguse iseloomuga talitus kui ristimine. Ristimine oma algses tähenduses ei tähendanud, et ristitu sai otsekohe teatud konfessiooni liikmeks, nagu seda tänapäeval eriti suurtes kirikutes tehakse.
Kirikud tunnustavad tavaliselt ka hädaolukorras ristimist, kui pastorit või preestrit kätte ei saa, ning seda võib läbi viia iga kristlane, öeldes: "Ma ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen".

Küsimus:
Kas ma saan - kuivõrd ma seda veel nii ei koge - anda oma elu Jumala kätesse ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Vaikus kõrbes

Oma töö alguses Kristusena (või Messias, heebrea k. Võitu)* on Jeesus üksi. Siia kuuluvad ristimine ja 40 päeva kõrbekiusatusi (nt Markuse 1: 12-13). Järgneb jüngrite kutsumine.

Nii väliselt kui sisemiselt esindab kõrb eraldatust, mis võimaldab inimesel kõrgemal tasemel teadvustada kõikehaaravat Jumalat ja otsida Temaga tugevamat ühendust. See ettevalmistus kõigeks tulevaseks on asendamatu iga tõsiseltvõetava religioosse tee puhul, mis tähendab uuendatud ühendust jumaliku allikaga – isegi kui see ei ole kogu tee. Omaenese kogemustasandil läbis ka Jeesus ajajärgu, mis oli midagi rohkemat kui igapäevane mõtisklus.

Kirikud, isegi need, mis sageli kõnelevad "seespoolsusest" ja kes väärkasutavad seda vahel kui ilmset vastandit välismaailma rahudemonstratsioonidele, ei tee peaaegu midagi, et näidata inimestele reaalset teed selle sisemise rahu juurde. Enam kui kolmekümne erineva kiriku jumalateenistustel ei leidnud me tegelikult vaikuse, vaikse enesevaatluse elementi, vaikset ootust palves. Laul, jutlus, palved, laul – peaaegu vahepausita, võimalusel samaaegselt isegi tähelepanu kõrvale juhtiv annetuste kogumine – see on peaaegu koopia tänapäeva ühiskonna stressist, mille läbi inimesed ebateadlikult või ka teadlikult juhivad oma tähelepanu omaenda avastamata sisemisest minast eemale. Alles üsna hiljuti, nähes paljude inimeste otsingut ükskõik millise kogemuse järele, on toimunud väikesed edusammud, nt peetakse eriti huvitatud kirikuinimestele nädalavahetuseti toimuvaid mõtisklusseminare või siis suunatakse huvitatuid piibligruppidesse või vastavate küsimuste arutlusrühmadesse kodudes jne. Aga ka neil juhtudel puudub sageli otsene juhendamine. Nii üks kui teine võib ära tunda selle, et Jumalale lähemale saamiseks on tarvis üksiolemist oma palvekambris, teised näevad, et nende sotsiaalsed väärtused nagu enesekriitika, tolerants ja võime rahu leida eeldavad samuti ajutist vahetpidamist igapäevatoimetustest. Muidugi ei piisaks sellest, kui seda tehakse aeg-ajalt jumalateenistuse jooksul, aga see võiks olla tõukeks äratundmisele, et eraldumine on sagedasti allasurutud vajadus.

Müstik Jakob Lorber kirjutas Kristuse nõuandest inimestele, mis puudutas "lühikest teed taassünnini" (seda peaks täna arusaamatuste vältimiseks nimetama "uuestisünniks"), mida kirjeldatakse eelpool peatükis Jeesuse sünnist. Vt ka "Vom Inneren Wort – Stimme der Stille" (Sisemine sõna, vaikuse hääl) Saksa kirjastuselt Lorber. Tava on järgmine: "Kui keegi tahab Kristuses uuesti sündida, peab ta kõigepealt tunnistama oma patud", – see tähendab kõik, mis eraldab teda Jumalast, mis on midagi täiesti erinevat kiriku poolsest veenmisest, et inimene on patune. "Siis peab ta sisemiselt ja ka välispidiselt sügavalt kahetsema ja tõsiselt kavatsema oma eluviisidest pöörduda". Edasi peab ta otsustama "maailmast lahti ütelda" – mille all mõeldakse maailma egoistlikke komplikatsioone, mitte aktiivset elu maailmas – ja "anda end täielikult üle Mulle" (Kristusele) "ja oma armastuses igatsema väga Minu järele ja selles suures igatsuses iga päev eralduma maailmast ja oma tegemistest ja vähemalt seitse veerandtundi suletud uste ja akende taga mitte palvetama ega lugema midagi, vaid veetma selle aja täielikus vaikuses, sisimas tegeldes ainult Minuga". Peale sellist kutset Kristusele "taanduge vaikusesse ja kasvage igatsuses Minu järele ja armastuses Minu vastu! Isegi kui harjutate seda ainult lühikest aega, ütlen ma, et varsti näete välku ja kuulete kõuekõminat, aga ärge siiski ehmuge ja hakake muretsema! Sest kõigepealt tulen ma igaühe juurde kui kohtunik tormis, välgus ja kõuekõminas ja seejärel hellitavate pühade lainetena nagu Isa! Vaata, see on lühim ja tõhusaim tee puhta taassünni juurde, ainus tee, mille kaudu võidate igavese elu. Kõik muud teed võtavad kauem aega ja pole nii turvalised, kuna on palju ohtlikke teid, ... see, kes pole "soomustatud" ja "hästi relvastatud", jõuab vaevalt eesmärgile".
On võimalik Tema (Jeesuse) Vaimu läbi paluda puhastust ja valgustust. 

Näiteks joogid teavad, et inimeste arvates "ei ole neil aega". Sellistel puhkudel tavatsevad nad lühendada meditatsiooniaega mitmelt tunnilt poole tunnini ja lõpuks 11 minutini – st kuni mitte keegi ei saa enam öelda, et tal pole selleks aega. Mõju avaldab isegi lühike vaikusperiood, kui muud mõtted, tunded ja tajud ei ole alla surutud, vaid üksnes vaadeldavad, ilma et nendesse takerdutaks, eriti kui sellele lisandub enese häälestamine Jumalale. See ei asenda siiski pikemat vaikuseperioodi. Ida kirikus – näiteks Kreekas Athose mäel – kasutatakse keskendumist abistava vahendina fraasi "Kyrie (sisse hingates) eleison (välja hingates)" st kreeka k. Issand halasta. Hiljem, arenedes, on see kurgus tajutav ilma sõnu välja ütlematagi. Veel edasine samm on hinge kinni hoides seda oma oma südames tunda... Vt näiteks Kreichauf: "Als Pilger auf dem Berg Athos" (Palverändurina Athose mäel, saksa keeles).

On ka tohutu väljakutse kogu aeg vaikida, isegi väljaspool meditatsioonitsükleid, koos teistega süües jne, nagu nt raske, umbes kuuepäevane Zen-Sesshin'i – Zen'i istumismeditatsioon, mis on levinud ka mõningatesse kristlikesse kloostritesse. Reeglina pärast umbes kolme päeva ei suuda paljud kogenematud seda enam välja kannatada, selleks et neljandal päeval – samamoodi kui paastu ajal – kergendusest ohata ja mõista seda kasu, mida sõnadega seletada ei saa.

Vaikus loob avatuse. Suhe Jumalaga ka kaitseb seda avatust. Peale mediteerimist on otstarbekas taas oma meeli harjutada järgnevaga, kui teatud tingimustes on parem olla vähem avatud.

Siiski on oluline ka sellest vaikusest midagi maailma kaasa tuua, õppida, säilitada teatud teadlikkus ja selgus. See tähendaks üksikisiku jaoks ennekõike seda, et intuitiivselt tunnetatud intervallide järel ja/või pärast keerukaid kogemusi või niipea kui võimalik pärast selliseid kogemusi võtta aega mõtete kogumiseks. Sellesse meelte keskendunud vaikusse võib eelnevalt kogetu sisu kaasa võtta, selmet selle eest põgeneda. Sisu üle juurdlemata tuleb üksnes vaadelda seda, mis on sündinud, k.a seda, mis juhtus meeltes ja kuidas see praegu tundub (ning teha märkmeid selgusetuks jäänud, veel hoolikamat uurimist vajavate asjade kohta). Ka kehaosad tuleb üksteise järel lõdvestada, samas säilitades tervikliku inimese tunnetust, mitte anduda heaolutundele. Kui mentaalne lõdvestamine on õigesti sooritatud, lõdvestub keha automaatselt.

Koosolekute, töö, kongresside jms puhul tähendaks sama seisukoht, et teemasid ei lükata tülpivust tekitaval moel üksteise otsa, vaid tehakse lühikesi pause, mida ei tohiks kasutada üksnes vestlemiseks jne, vaid ka eelnevalt toimunu jälgimiseks ja seedimiseks. Pärast seda on lihtsam teadlikult uuele teemale keskenduda. Lõpuks õpib inimene kogu koosoleku aja toimuvast teadlik olema. Samal viisil tuleb kasuks söömise ajal teadvustada, et toidukord koosneb erinevatest roogadest. Toitumisteaduslike seisukohtade ning vaimse ja füüsilise "toidu" vahel võib leida palju sarnasusi.

See protsess, mida võib nimetada "möödunud sündmuste settida laskmiseks", mis laseb ka meie jõul oleviku ja tuleviku jaoks kasvada, ei ole sisutu põgenemine probleemide eest (seda meie mõistus oskab). See loob uue alguspunkti ja alles sellest lähtudes kannab kogetu läbitöötamine vilja. Ka välistes asjades ei ole see ajaraisk, vaid pigem ajasääst, kuna kõik on kergem ja parem kui varem. Isegi paljud vaimulikult mõtlevad inimesed ei pane ilma selle sisemise vaikuseta tähele, mis neil märkamata jääb.

Isegi see kõige lihtsam vaimulikest kogemustest, vaikus, sisaldab juba suurimate vaimulike kõrguste saladusi. See kõrgus eeldab siiski, et sinna viib mingi tee. Kristus rõhutab inimese lihtsust, mis tuleb kõigepealt avalikuks teha. Kristuse tee juhatab siis üha suuremate ja keerukamate silmapiirideni. Selle keerukuse taustal tuleb põhiline lihtsus taas selgelt esile.

Näiteks võib äsja omandatud või saadud sisemine edusamm juurduda sügavamalt keskendunud vaikusse kui oskus, mida "koid ei söö", vt Matteuse 4. Seda laadi oskuse võib paigutada õigesse kohta elu ülejäänud edusammude mosaiigis. Vaikus võib jõuda piirini, mil see "elu", mille terviklikkus peaks ajapikku jumaliku arhetüübi sarnasemaks muutuma, muutub tajutavaks. See on üks viis kogeda "Jumalast uuesti sündinut" meis enestes. Saame selle tähendusest aimdust, kui teadlikult puhates tundub pea vabam – võib-olla lisandub sellele teatud arusaamine –, südame jõud muutub tajutavamaks ja jalad lõdvestunumaks. Siis tuleb midagi "läbi", mis iganes elu pisiaspekt see ka oleks. Teisalt, ilma selleta ei tule midagi "läbi", olulised asjad jäävad "kinni" ja läbitöötamata. See võib põhjustada probleeme, mitte üksnes unes – kus neid saab vaid piiratud ulatuses läbi töötada –, vaid muuhulgas ka terviseprobleeme.

*Christ on tiitel. Varase kristluse ajal kasutati erinevaid variante. Enam tuntud oli "Christos" (kreeka keeles), mis tähendab "messias" (heebrea keeles) = "see kes on salvitud". Kasutati ka "Chrestos" (kreeka keeles) = see, kes on hea, see, kes on püha; ja harvemini "Chrystos" (kreeka keeles "chrysos" = kuldne, särav).

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Kiusatused ja jüngrite kutsumine

Ka Jeesusel oli tarvis õppida ja oma inimlikud omadused üha enam Jumalale üle anda. Pärast 40-päevast paastumist kõrbes ilmus "kiusaja" (nt Matteuse 4: 1-11).

Isegi tavalises elus ilmnevad negatiivsed jõud, mida võib kogeda sisemiselt või ka igapäevaelus. Neid võib vaadelda ka kui midagi, millel on vorm, st reaalseid olemisvorme. Esiteks on need allesjäänud eraldiseisvad tendentsid, mis elavad inimeses eneses, ilma et oleksid südamega ühendatud. Sellele mõtete ja seejärel tahte eraldiseismisele vihjatakse loos "hea ja kurja tundmise puust söömisest" (1 Moosese raamat).

Ühest küljest on need kalestavad omadused, mis seovad meid materiaalsete piirangute külge ja kuna need omadused on sügavale alateadvusse juurdunud, on nad viimased, millest täielikult võitu saadakse. Sellest hoolimata on võimalik nendega midagi ette võtta ja nende olemust ära tunda. Teadlik võime loobuda ja saada, selmet "pean saama!", ning loov ja eetiline tegelemine sellega toimib kui treening nendest negatiivsetest jõududest võitu saamiseks.

Teisalt viivad vastupidised soovid füüsiliste probleemide eest põgenemiseni ning ükskõikse ja põlgliku distantsini materiaalsetest probleemidest, teatud olukorras vaimulikesse sfääridesse. Vahel jätame kahe silma vahele tõsiasja, et tegemist on üksnes sama "negatiivse" mündi teise küljega, mis on vastasküljega seotud nagu mõlemas suunas kõikuv pendel. Nimetatud teine ala on tänapäeval juba avatum ja seetõttu on seda lihtsam korda seada. Üks viis seda muuta on kaastunde, siira armastamise kaudu. Veel üks nende mõlema puhul ilmnev omadus on seotud võimujanuga. Selle illusiooni muutmiseks on tarvis julgust näidata välja tingimusteta tõearmastust, sellel baseeruvat tolerantsi ja vaba solidaarsust suhetes teistega.

Üldiselt puudub asjasse puutuvatel inimestel kõigis taolistes valdkondades tugev, ent sellele vaatamata altruistlik individuaalsus, mis võiks need alad täita, vaatamata negatiivsetesse äärmustesse libisevatele tendentsidele.

Matteuse evangeeliumi 4. peatükis on Jeesus seatud vastamisi nende kolme kõrvalejuhtiva impulsiga, keda siin nimetatakse "saatanaks" või "kuradiks". Ta ei viita lihtsalt vastavale vastandile, vaid sirutub millegi kõrgema järele väljaspool negatiivsete tendentside võnkumiste käeulatust. Tema tegevus on rajatud "Jumala sõnale", "Issandale Jumalale" ja "üksnes tema kummardamisele ja teenimisele". Kristus on väljaspool pimeduse ja (näiliku) valguse duaalsust ja võidab selle oma kolmanda, ülema tee kaudu, nagu näitavad ka paljud edasised sündmused.

(…) Vt ka 4. osa peatükki "Zarathustra… ", ja tabelit "Kristlik suhtumine".

R.Steiner kirjeldas kahte peamist negatiivset jõudu kui kahte eraldi olendit, nagu neid mõlemaid võib kogeda vaimulike nägemuste maailmas. Ehkki mõlemat mõjutamisviisi võib olla kasulik vaadelda, ei ole – nagu juba mainitud – väljaspool seda laadi kogemust kuigi õigustatud antroposoofide arvamus, et kristlik idee ühestainsast negatiivsest olendist ei sisalda mõlemaid pooli. Tendentsid on sageli omavahel ka nii segamini, et "jumalavastaseid" tendentse võib võtta kui üht tervikut. Vastandina ei tohiks näha mitte mitut jumalat, vaid Kristuse Jumalat kõigi temaga seotud omadustega… On olemas siiski ka teisi vaimulikke mõttesuundi, mis selles küsimuses silma kinni pigistavad ja peavad jumalikuks kõike, mis vaimulikesse kõrgustesse pürgib.

Nii kaasaegsed protestantlikud teoloogid kui ka mõned teised vaimulikud mõtlejad pigistavad mõlemad silmad kinni ja seletavad idee negatiivsetest olenditest olematuks, argumenteerides näiteks, et nood esinevad Piiblis ainult paaris kohas. Nad vaatavad üle tõsiasjast, et tegemist pole lihtsalt ettekujutustega, vaid usaldusväärsete kogemustega.
Mõned väiksemad kristlikud grupid oletasid mõiste "maailma vürst" tõttu - nt Johannese 14:30 -, et temale "kuulub" see maailm pikema aja jooksul ning inimesed saavad ainult tema mõju alt välja tulla. Kuid tegelikkuses nimetab ainult UT tema ahvatlevat ja usurpeerivat rolli. Johannese 12:31: "Nüüd on selle maailma kohtumõistmise tund; nüüd heidetakse selle maailma vürst välja."

Hirmude ja teiste negatiivsete tunneteta pole negatiivsetel jõududel otsest võimu. Saksa väljendi kohaselt "kuradi seina peale maalimata" jätmine, halvima mõtlemata jätmine võib toimida ka kaitsemehhanismina – isegi võrreldes kirikliku paanikatekitamisega. Tänapäeval näitaks vaimulik taju, et negatiivsete voolude oletatav "kasv" osutab kaua aega peidetud olnud potentsiaalile. Tõeliselt positiivsed omadused võivad seevastu ikka kasvada, isegi kui nad arenevad juba olemasoleva arhetüübi suunas.

Sellised isiklikud "valupunktid" võivad sarnastele välistele jõududele ka vastukaja anda. Jälgi sellest võib leida kõikides ühiskondades, nt läänemaailmas sellistes olukordades, kus üle kõige väärtustatakse raha ja eneseupitamist, eriti vanas vormis ilma mingisugusegi sotsiaalse süsteemita, natsionalismi ja fašismi ühekülguses – eriti seal, kus valitseb ülbus ja ükskõiksus ülejäänud maailma suhtes, destruktiivsetes "religioossetes" tegevustes ja stalinismi äärmustes, eriti selle brutaalses türannias anonüümse ühiskonna üle. See ei tähenda ometigi üldist hukkamõistu kõige ja kõigi sellistes ühiskondades oleva suhtes.

Jeesus ei õpeta niivõrd otseselt "kurjale vastu panema" ega väida, et kurjus on hädavajalik "tasakaalu" säilitamiseks (nagu väidetakse osades ida õpetustes). Ta ei näe ka absoluutset vajadust negatiivsete jõudude järele selleks, et jumalikku head ära tunda. Isegi mitte – sageli vajalik – negatiivsete omaduste otsene läbitöötamine ei ole kõigile tarvilik. Vähemalt osade inimeste puhul võib toimida selline tee nagu soovitab Mary Baker-Eddy "kristlik teadus". See ei tõesta siiski, et negatiivsed jõud ei eksisteeri, vaid et neid saab selle läbi kaudselt muuta. Koos Kristusega ei ole ka igavest hukkamõistu. Kõiki destruktiivseid jõude võib lõpuks muuta, kuni selle ajani, mida kirjeldatakse Johannese ilmutuse viimases peatükis, kus lubatakse, et pimedust ei saa enam olema (vt peatükki "Uus maa"....)

Pärast neid kõrbekogemusi kutsus Jeesus oma jüngrid (Johannese 1, Matteuse 4: 18 - 22, Matteuse 10).

* Traditsionaalselt arvestatakse teoloogias ka kiusatuste lugude juures sümboolse tähendusega kooskõla inimkonna ajalooga: ohtlike metsikute loomadega kõrb vastukaaluna traditsioonilisele Aadami paradiisi maailmale; ning seega olukorrana, millest Jeesus "uue Aadamana" peab üle saama. 1. kiusatuse, kividest leivaks muutmise juures, on tegemist sellega, kas juhtiv on materiaalsus või jumal. (Kui hiljem oli tegemist paljude inimeste toitmise ja elluäratamisega, ei näe me selles enam kiusatust.) 2. kiusatuse, ennast templi katuselt alla kukutamise juures, on tegemist kõrkuse ületamisega inimliku elu kannatuste suhtes. Jeesus käis läbi kõik, mis temale oli määratud (, kuni see kõik lunastati ülestõusmisega.) 3. kiusatuse juures on tegemist eksisteerivate maiste kuningriikide või jumala poolt loodud "taevase kuningriigi" võimuga. (Edasises asjade käigus võib siiski ka maa peal tähtis, ennustatud "rahuriik" tuua endaga kaasa maise võimuhaaramise metamorfoosi läbi Jumala.)

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Kaana pulm.

Siin (Johannese 2: 1-12) kohtame kõigepealt näidet sellest, kuidas arusaamatusi ei põhjusta niivõrd vigased tõlked või varajased, paavsti poolt juhendatud "evangeeliumiparandused" kui lihtsalt ühepoolsed emotsionaalsed ja patriarhaalsed tõlgendused. Kui Jeesus ütles Maarjale: "Naine, miks sa segad mind siia?" (Luther: "Mis on sul minuga asja, naine?"), peeti seda hiljem halvustavaks. Teksti sisse minnes ja jälgides, kuidas Jeesus seejärel teeb kõike, mida Maarja palus, võib kergesti ära tunda, et see lause väljendas pigem imestust, paremini tõlkides umbes nii: "Naine, mida kõike ma sinuga koos tegema pean!" Kreeka keele kaudu võib välja nuputada algse lihtsa aramea-keelse sõnastuse: "Naine, mina sinuga" – nii et isegi Jeesuse ajal ei olnud täpne tähendus ilma konteksti mõistmata sageli arusaadav.

Siitsaadik kuni ristini välja viitavad evangeeliumid loovale seosele Jeesuse ja Maarja kogemuste vahel. Maarja on inspireeriv (seda puudutame lähemalt peatükis nelipühi sündmustest), elab läbi Jeesuse elu olulisemaid sündmusi ning kogeb vaimset muutumist.

Isegi kui nunnade kohta käivat terminit "Kristuse pruut" võetakse tänapäeval sageli üksnes formaalse tähenduses, väljendas see algselt reaalset kogemust.

Kristuse "kuju" inimeses sulab ühte hinge meheliku aspektiga (animus), nagu varem nimetatud ka peatükis ristimisest Jordani jões. See mehelik aspekt võib jumalikes tingimustes astuda "sisemisse abiellu" meie hinge "naiselike" osadega. Sel võib olla alkeemiliselt muutev mõju koguni eluenergiale ja kehale. Maarja kuju võib hinge naiselikku aspekti (anima)** samamoodi puudutada.

Ka meestele on olemas tee läbi Maarja ja/või Maarjate (Maarja Betaaniast ja Maarja Magdaleena)*. Mõlemal sool on siiski võimalik minna nii Jeesuse kui Maarja teed, sest hingest kuni hormoonideni välja ei ole ei mees ega naine täielikult seotud omaenda soo reaktsioonimustritega ega pea nendega seotuks jääma. Mõned inimesed leiavad siiski esimese tee kergema olevat, teised jälle teise tee. Ent lõpuks ilmneb siiski sisemine terviklikkus. Katoliku kirikus leidub praeguseks peaaegu unustatud tava kummardada Jeesuse südant ja Maarja puhast südant. See sisemine areng ei küsi näiteks, kas inimene on katoliiklane või mitte – ja võimalik, et samas puuduvad tal välised teadmised Maarjast, samas pole tal aga eelarvamusi, nagu paljudel, kes on väliselt Maarjat kummardanud.

Vaid neil, kes valivad sellise muutva teeraja, õnnestub "üksinda" ilma kitsendusteta teed käia. See ei pruugi samas olla üksildane teekond. Suurem sisemine vabadus võib võimaldada suhet vastassooga, seda isegi täiustada.

Sellega seoses tuleb inimesel oma emalt ja isalt saadud hingeosad ühendada omaenda isiksusega. Süvapsühholoogia elemente võib kindlasti seostada religioossete kogemustega. Eugen Drewermanni raamatud näitavad seda teistsugusest vaatevinklist. Lähemalt vaadeldes võivad põhilised religioossed kogemused ilmneda eraldiasetseval tasemel, millelt nad psühholoogilistele protsessidele mõju avaldavad. Tänapäeval esineb tendentse näha religioosset otsingut kui igas inimeses leiduvat "terviklikku, elu kõrgemat eesmärki otsivat ja piire ületavat elujõuimpulssi". Vt nt Hubertus Mynarek "Möglichkeit oder Grenze der Freiheit" (Võimalus või vabaduse piirid, saksa keeles 1977). Ometigi on tarvis teha vahet vormitu, üldise vaimse impulsi ja kitsamas mõttes religioosse impulsi vahel, kus viimane tähendab taas- või esmaühendamist jumaliku algega, "Isaga", mis on veendunud kristlastele võimalik Kristuse läbi.

Jumalat kui maailma suurimat saladust ei ole võimalik uurida üheainsa teadusharu, üheainsa kogemuse või nähtuse abil, mis toob parimal juhul välja üksikud aspektid, pigem tuleks püüda aktsepteerida mitmeid lähenemisviise ja vaadelda kõike tervikuna. Seda on siiamaani tehtud üksnes väikeses ulatuses. Kui kristlased kasutaksid oma teekonnal alkeemilist protsessi ja seetõttu ka vasakut ja paremat ajupoolkera üheaegselt (mida tänapäeval palju katsetatakse), lõpeks teoloogide vahelised "lahingud" üsna varsti. Tulemuseks oleks "loovalt armastav äratundmine". Sellest hoolimata oleks ikkagi võimalik suunata pilk üksikutele aspektidele, ent siis tunnustataks neid ka üksikutena ega pretendeeritaks üldkehtivusele. Inimesed teadvustaksid endale rohkem, et nad üksteist täiendavad.

Inimene, kes suudab järgida Jeesuse universaalset tõde "armastada oma ligimest nagu iseennast", suudab ajapikku üksnes seeläbi saavutada sedasama ja rohkematki. Kes püüdleb üheaegselt iseenda ja oma "ligimese" armastamise poole, märkab kindlasti, et just seda tuleb kõigepealt õppida. Sisemine "täiustumine" võib omakorda seda armastust hõlbustada.

(Jeesuse "imede" küsimust alates Kaana pulmast uuritakse lähemalt eraldi peatükis. "Maarja-Sophia" naiselik-jumalikku aspekti käsitletakse peatükis "Nelipühispündmus".)

Traditsionaalses teoloogias tõlgendati seda sündmust kreeka Dionysose kultuse vaibumisena, või ka Iisraeli Jumalaga kohtumise sümboolse seosena ("3. päeval...", 2. Moosese 19:16), kui ka paastuaja ootusena, millal vein saab sügavama tähenduse.

* Kui Maarjat, Jeesuse ema, vaadeldakse kui „vaimset ema" neile, kes tema juhtimist ootavad, on Maarja Magdaleena oma imetlejate jaoks rohkem seotud eluga maa peal.
Maarja Magdaleena (Maarja Magdalast) oli naine, kes järgis Jeesust. Inimesed arvavad, et ta oli prostituut ja et Jeesus muutis ta elu. Kuid Jeesus ütles ka: „Ta on palju armastanud." See ei tähendanud tingimata palju seksi, vaid tõelist oskust inimesi armastada, tunda koos nendega ja olla nende vastu hea. Ta armastas Jeesust, talle meeldis Ta kui mees JA ta imetles Teda kui vaimset juhti. Müstilise kirjanduse järgi (Jakob Lorber) puhastas ta üha enam oma armastust Jeesuse vastu vaimse armastuse suunas. Nii oli tema armastus tema viis Jeesust ja Jumalat üha enam mõista. (Võimalik sarnasus Claraga, naisega, kes armastas munk Franciscust Assisist / Püha Franciscust umbes aastal 1100, kes alguses ta tagasi lükkas ja hiljem vastu võttis. Kinodes jookseb saksa ja inglise keeles huvitav film Franciscusest.)
Maarja Magdaleena kohta on olemas eriline traditsioon – legend „Pühast graalist": Joosep Arimaatiast, Maarja Magdaleena ja mõned teised Jeesuse järgijad viisid Graali – pärimuse järgi karikas Jeesuse ristiverega – Prantsusmaale või Inglismaale. Graaliga on seotud mõned imed. (Graal on ka jumaliku armastuse sümbol.) 
Maarja Magdaleena kohta on ka teisi teooriaid. Näiteks teooria, et Maarja Magdaleenal oli Jeesusega laps, kellest sai Euroopa endise kuningadünastia alustaja (Merovingid). Need kaasaegsete raamatute spekulatsioonid on tõestamatud.

**) Mainitud mõisted "anima ja animus" ei ole usu küsimus. Paljud inimesed - sõltumata sellest, kas nad on kristlased või mitte - kogevad näiteks, et meeste ja naiste psüühikas on olemas nn "mehelikud" ja "naiselikud" aspektid, mis pärinevad osaliselt neid kasvatanud isast ja emast; ning mida nad võivad õppida integreerima oma isiksusse. "Animuse ja anima" mõisted kasutatuna süvapsühholoogide poolt ei vasta täpselt sellele reaalsusele aga see on vähemalt katse nende mõistmiseks.

Küsimus:
Kas ma saan Jumala abil oma suhet teise sooga paremini kujundada ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

(Vaatenurgad seksuaalsusele, kaastundele ja armastusele)

On sobiv kohe pärast peatükki "Kaana pulmast" (Johannese 2: 1-12) tegeleda otseselt kaasaegsete probleemidega armastuse valdkonnas. (Üksikasjalikuma lisalehekülje leiate kodulehel/ "Küsimused, vastused...".)

Kristus kõnetab inimeste südameid ja annab võimaluse saada terviklikuks, täielikuks, mis on tõelise vabaduse eelduseks. Ta ei toeta juba mureneva kokkuvarisemist inimeses, kõige ekstaatilist läbielamist, vaid pigem uut tervikuks ühendamist "südame tarkusesse".

Kristus esindab inimeste vastutust üksteise eest. Ometigi ei usu ta väliste "asjaolude painet" ega nende ülehindamist ega isegi terminite vastutus, usk ja ausus kuritarvitamist kadeduse, armukadeduse ja saamahimu ülesilumiseks. Tema jaoks on see küsimus vaimust, milles inimesed tegutsevad. Ka abielus pole kõik automaatselt korras, paljud peavad seda puuduseks.

Armastada Jumalat ja ligimest nagu iseennast tähendab, et tuleb ka iseennast armastada. See Kristuse reegel, mis lükkab kõrvale Vana Testamendi keeluloogika, on universaalne hoiak, mis läbib kõiki neid kolme valdkonda ja ühendab need (vt Markuse 12: 33, Johannese 13: 34, Galaatlastele 5: 14, Jaakobuse 2:8). Selles kontekstis on ligimesearmastus midagi enamat kui lihtsalt instinktiivne hoolitsemine sugulaste eest jne, ehkki ka sugulased käivad vabamal moel sinna alla. Kui inimene on armastav abistaja kõikjal, kus iganes sobilik, ei ole enesearmastus egoistlikku laadi, vaid südame headus, mis on tegelikult suunatud enese kui teiste ja/või Jumala teenimise instrumendi – k.a keha – armastamise poole.

Kõrgeim armastus on tingimusteta armastus. Vt ka "vaenlaste" armastamist Matteuse 5: 43-48, mis ei tähenda, et tuleb loobuda tarkusest.

Tänapäeva eurooplased võivad kogeda midagi seksuaalsuse teisenemise sarnast, eriti kui kaks inimest kohtuvad esmalt intellektuaalselt ja psühholoogiliselt ühiste ettevõtmiste käigus, seejärel õpivad antipaatia ja sümpaatia avaldustega toime tulema. Neid tähelepanekuid – mitte küll esmalt neid, kuid siiski just neid – tuleks arvesse võtta, kui soovitakse luua kontakte ka väljaspool. Füüsilisel tasemel ühendus tuleb hiljem ega kuulu automaatselt iga sõpruse või kohtumise juurde. Südame jõud võivad siis kaasa tuua seksuaalenergiat, mis ei pea tingimata plahvatuslikult kaduma, nagu tänapäeval kultuurist tingituna tavaline. Sinna juurde käib armastav meel.

Paljud vaimsed traditsioonid õpetavad seksuaalsuse allasurumise või pideva väljendamise asemel selle muundamist, mis on midagi enamat kui Freudi "sublimatsioon". Ka kristlikus maailmas olid sarnased lähenemisviisid, mis on tänaseks kadunud ja vajavad taasarendamist; seda tüüpi teadmine kajastub minnesingerite ja trubaduuride pärandis.

Kuna seksuaalsus suudab inimesi alateadlikult siduda, näeb enamik religioone seda kui tasakaalustavat akti, mis on seotud partnerlusega, kus mõlemad osapooled on võimelised tagajärgedega tegelema. Need, kes tahavad enne abielu seksist hoiduda, saavad sellega edukalt hakkama, kui mõlemal on selgus, mida nad tahavad või ei taha, ning teineteist selles toetavad.

Jeesus aktsepteeris seda vana lähenemist kuni selleni välja, et andis negatiivse hinnangu kellegi teise partnerile heidetud himustavale pilgule. See ei välista, et kahe inimese vaheline vaimustunud esmakohtumine oleks sagedasem nähtus, kui oskame aimata. Seda sageli ei mõisteta, isegi asjaosalised ise: "Kui kaks või kolm on minu nimel koos (st "minu vaimuga ühenduses"), olen mina nende keskel" (või korrektselt tõlkides: "nendes"). Selleks pole nõutav ametlik kiriklik kogunemine või mingi eriettevalmistus, vaid see võib toimuda kõikjal, kus "Kristuse vaim" kaht inimest mingil põhjusel ühendab. Kui tegemist on mehe ja naisega, eriti kui nende vahel on vastastikune külgetõmme, võib osutuda raskeks säilitada täiesti selget teadvust kui eeldust, ent maailma jaoks on see vajalik. Küsimus ei pruugi olla partnerluses või seksis, vaid asjaosalised peavad olukorra üle kontrolli saavutamiseks ausalt välja uurima, millega tegemist on.

Juba Jeesuse maapealne elu näitas, kui imeliselt ebatavaline ta oli. Võib ilmneda, et tavad on vajalikud ainult niikaua, kuni "tema nende hulgas pole".

Inimeste vaheliste sündsate kohtumiste eelduseks, mida inimene ise loomulikult arendada saab, on iseenese individuaalsuse, kaasa arvatud"aura" ja/või "karisma" uurimine. Isegi paarisuhtes jäävad inimesed siiski indiviidideks ja kahe inimese täielik lahustumine paarisuhtes ei ole see, mida soovis Kristus.

 

Tagasi veebilehe sisukorda

 

"Püha innukus" (ja emotsioone puudutavad seisukohad)

Johannese evangeeliumi 2. peatükis järgneb Kaana pulmale kirjeldus "templi puhastamisest". Jeesus ajas kaubitsejad ja rahavahetajad agaralt väevõimuga templist välja. Sellega tahtis ta selgelt viidata maailma silmakirjalikkusele, mis nimetab templit Jumala kojaks, endal mõttes vaid kaubitsemine. Ta teadis, et selles olukorras ei saa ta linna- või pühakoja ametnike vahelesegamisele loota, ja võttis nii asja ise käsile kui ainus, kes tundis veel vastutust "oma isa majas". See oli vägivallatu sotsiaalne vastuhakk. "Jumala sõna tuleb kuulata enam kui inimeste sõna" – see on Jeesuse üldine, roomavast alandlikkusest kaugel olev suhtumine. Ka siis, kui ta ütleb: "Andke keisri oma keisrile tagasi (ja Jumala oma Jumalale)", pole siin orjalikku suhtumist, nagu nii sageli valesti tõlgendatakse, vaid tema eesmärk on pigem hoida jüngreid mõttetute konfliktide eest neisse mittepuutuvate ühiskonnavõimudega. Religioonis ja poliitikas on oma seadused. Kaasinimeste teenimine ja "linna heaolu taotlemine" pole samuti orjameelsus.

Selles kontekstis tekib küsimus, mida võtta ette emotsioonidega, sest igaühe emotsioonid ei ole nii kõrgel tasemel kui Jeesuse omad. Ta elas pidevas "aukartusvärinas Jumala ees" ja kaastundes inimeste vastu ning tema innukus põhines teadlikel headel kavatsustel. Tavalistel inimestel on peaaegu kõik emotsioonid algselt segatud vähemalt ebateadlike mehhanismidega ärritusele reageerimiseks. Need mehhanismid on individuaalselt erinevad ja väljenduvad eri tugevusega, ent on põhiolemuselt üsna sarnased. Teiste tõlgendustega rahuldumata iseenda reaktsioonidest nende mehhanismide väljasorteerimine, nende vaatlemine ja lõpuks nende valitsemine ja/või nende üleandmine Jumalale on pikk õppeprotsess.

Kuigi tegeleme siin hingega, ei ole tavalised psühholoogilised analüüsi- ja/või teraapiaprotseduurid Jumala ja tõeotsijatele eriti sobivad.
Psühholoogia võib koguni takistada meid vaimulikult arenemast, kui meil on mõttes vaid ühekülgsed tõlgendusmudelid, mis püüavad psühholoogilisi probleeme taandada lapsepõlves alguse saanud ja seksuaalsuse probleemidele; enamgi veel, nõrkuse "põhjused" võivad muutuda "õigustusteks", et jääda selliseks, nagu inimene on, selmet Erich Frommi kombel rõhutada inimese võimet areneda.

Seal, kus psühholoogia, õpetus hingest, õhutab hingeliste protsesside vaatlemisele ja kus hinges nähakse – ehkki harva – rohkemat kui üksnes keemilis-elektrilist ajufunktsiooni, võib hinge tundmaõppimine olla sillaks mõistmisele. See teadusharu areneks paremini, kui alternatiivsete psühholoogiliste koolkondade teadmisi ja/või väiteid tunnustataks nende uurimuste materjalina. Tavaliselt ei ole korraga tervete probleemikomplekside kallal töötamisest palju kasu. Palju tõhusam oleks kõigepealt erinevad koostisosad kindlaks teha ja seejärel eristada, kas on tegu "palgiga enda silmas" või "pinnuga teise silmas" ja kes selle eest vastutav on. Jeesus ja mõned kristlikud suunad rõhutavad "palki enda silmas", sest iseenese probleemseid tegusid on raskem vaadelda, seda tuleb õppida ja alustada tuleb omaenese vigade parandamisest; nõnda on pihil peale vaimuliku aspekti ka terapeutiline mõju. Psühholoogilised koolkonnad eelistavad vahel muud vaatevinklit kui ohvri oma. Lõpuks leiame, et mõlemad pooled on olulised. Näiteks rõhutavad idamaade vaimsed õpetused mõlema poole vahelist sidet elus, mis on "karma", saatuse allikaks.

Raskete päevasündmuste tagajärgedega toimetulemise puhuks võivad abiks olla R. Steineri poolt taas välja toodud meetodid – tagasivaade möödunud päevale, alustades õhtust ning minnes sammhaaval tagasi hommiku poole. Pärastpoole on lihtsam olevikku naasta. Nimetatud meetod hõlbustab ka sarnast surmajärgset protsessi, millest on kõnelnud paljud "surmalähedased kogemused".

Võimalik on ka luua "hingepeeglit", nimekirja iseenda negatiivsetest omadustest, mida tuleks parandada, ja omadustest, mille poole püüelda. Neid märkmeid tuleks sageli läbi töötada, niiviisi kontrollides iseenda arengut – see on läbiproovitud praktika müstika vallast.

Psühholoogilise progressiga võib kaasneda ka positiivne mõju inimestevahelistele vestlustele. Paljud eelarvamused ja ennatlikud järeldused jäävad tulemata, kui inimesed hakkavad iseennast nägema ja suudavad koormatest lahti lasta. Kui Jeesus rõhutab: "Ärge mõistke kohut!" ja "suust välja tuleva" tähtsust, ei räägi ta moraalsest nõudest, mida on võimatu täita, vaid tegemist on palvega seda õppida. See eeldab tülitsemise asemel sageli eemaletõmbumist – vt peatükki "Vaikus kõrbes" – ja seejärel ausat vestlust teineteisega.

Sellega seoses leidub Euroopa vaimulikke teid, mis sisaldavad elemente nagu närvi- või teadvuskeskused, mida joogas tuntakse "tšakradena" (antroposoofia, Universal Life – mitte segamini ajada Universal Life Church'iga – jt). Neid ideid ei saa automaatselt kirjeldada mittekristlikena, nagu mõned kirikud tahavad uskuma panna, vaid kristlikud teosoofid tundsid neid keskusi juba keskajal (J. G. Gichtel*) ja tänapäeval aktsepteeritakse, et need keskused meis tegelikult eksisteerivad – täpselt nagu ka akupunktuuri punktid, mida tuntakse eriti Hiinas, ei ole automaatselt "taoistlikud", sest neid punkte ja jooni saab elektriliselt mõõta ja inimkudedes histoloogiliselt vaadelda.

* J.G.Gichtel'i keskaegne pilt (inglise keeles)

**) Selles tähenduses "innukust" tuleb eristada "innukusest ilma tunnetuseta" (Kiri roomlastele 10,1-3).

Küsimus:
Kas ma saan Jumala abil paremini töödelda oma emotsioone ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Mäejutlus (Matteuse 5 – 7: 29 ja vaatenurgad mõistusele)

Palju on kirjutatud muutusest (nii vana kui kaasaegse) ühiskonna väärtushinnangutes, mille mäejutlus kaasa tõi. Mõned hindavad seda seoses ühiskondlike tegevustega, teised püüavad terminiga "fundamentaalsete seisukohtade eetika" ümber lükata selle rakendamist maailma asjades ning eelistavad nn "vastutuse eetikat" vanatestamentlike ähvardustega karistada ning võtta tarvitusele sõjaväelisi jms meetmeid. Mõned püüavad lihtsalt selle jutluse kohaselt elada. Mäejutlust tunnustatakse ka väljaspool kristlust (nt Gandhi).

Teadvuse uurimise vaatepunktist on selge, et mäejutlus on eelkõige suunatud inimestele, kes mõistavad, et teadvus võib olla rohkemat kui intellektuaalne analüüs, ja taipavad, et elu ei piirdu vaid nende endiga. "Vaimust vaesed", kes teavad, et nad ei tea midagi (või ei tea eriti palju), ning tahavad mõelda relativismi mõistetes, nägemaks, et Jumal teab neist rohkem ja võib neile igal teemal palju õpetada, on "õndsad" ja "nende päralt on taevariik". Selline suhtumine võib osutuda pidevaks ja võimsaks edusammuks inimese arengus, enam kui ükskõik milline muu, üldsuse poolt "targaks" peetav suhtumine.

"Kurvad" peavad harva üksnes iseenda saatust kandma, vaid võtma oma osa vastutusest asjade üldise käigu eest, selmet kõik kergemeelselt selja taha jätta. Mõned aitavad ka end ümbritsevate inimeste koormaid kanda ja viimaks veel rahvaste ja inimkonna saatust. Riigimeeste asemel on tänapäeva ühiskondlikud liikumised just rohujuuretasandil. Ja kes näitab neile üles osavõtlikkust, kes palvetab nende eest, selmet alati palvetada üksnes võimsate, kuulsate ja majanduslikus mõttes suurte eest?

"Tasaste" all mõistetakse kõige selgemini neid, kes on vabatahtlikult alandlikud (ja mitte lihtsalt neid, kes kardavad). Nad "pärivad maa" ja üksnes nende valitsuse all saab maa säilida ja areneda.

"Kellel on nälg ja janu õiguse järele" – mitte kadedus, vaid siiras õiguse otsimine enestele ja teistele avab inimesed sellele, mis on neist "kõrgemal". Varem või hiljem tuleb vastus, ehkki alati mitte selline, nagu nad ette kujutasid. "Halastajad" kannavad oma vendi ja õdesid ja kaasinimesi vabatahtlikult ülespoole ja samal viisil kannab neid endid ka Jumal.

Need, "kes on puhtad südamelt" ning kes on märganud oma intellektuaalseid prille ja eelarvamusi ja seejärel need kõrvale asetanud, "saavad näha Jumalat". See on sõnade "Ära mõista kohut" laiahaardelisem tähendus.

"Rahutegijad", kes tegutsevad Assisi Franciscuse rahupalve vaimus, lasevad ka teistel ära tunda, et siin toimib üks teistsugune jõud kui need, mis muidu elukäiku määravad. Nii "hüütakse neid Jumala lasteks".

"Keda õiguse pärast taga kiusatakse", "nende päralt on taevariik" ja neid, keda Jeesuse pärast laimatakse ja taga kiusatakse, kiidetakse samuti õndsaiks. Nii nad sageli ka tundsid, ehkki nende välimine olemus kannatas. See ei tähenda, et kannatus oleks eesmärk omaette.

Eelpool nimetatuil tuleb olla ka "maa sool" ja "maailma valgus". Iseäranis selles peatükis viitab ta "seadustele" ja Vana Testamendi prohvetitele. Ta räägib sellest, mis oli õige enne tema aega, ent paneb selle uut moodi vilja kandma uue aja tarbeks, mil esiplaanil ei ole enam seadused iseenesest, vaid nende allikas, mil iga inimene võib taasluua oma sisemised elupõhimõtted.

Sellele, kes "otsib Jumala riiki, antakse kõike muud pealegi". Võib ka märgata, et intellektuaalse mõtlemise taset ei hävitata, vaid see avatakse, nii et ka kõrgemast, vaimulikust loogikast pärinevat suudetaks vastu võtta. Siin ei ole siiski juttu maapealsete "piirangute" kõrvale jätmisest, et pühenduda kõrgematele teadvustasemetele. Vastupidi, kõrgemad teadmised tuleb vastandada maise teadvuse ja eluga, kuni maailm on muutunud. Selgus säilib või tuleb alles siis, kui inimesel on teatud küsimustega suhe, mis viib teadmatusest spekulatsioonide, oletamiste, teooriate ja veendumuse kaudu teadmiseni ja on oluline arengubaas. See erineb õndsusepüüdlusest, mida võib leida mõnes vanas vaimulikus koolkonnas.

See kõrgem mõttetase mäejutluses (vt ka järgmist peatükki) on eriti suunatud inimestele, kes ei taha seda kasutada üksnes isikliku vaimuliku elu ümberkorraldamiseks. Teerada on esmalt suunatud isiklikule elule, kus inimene võib alustada partneri või "ligimese" otsingut, nagu kirjeldatakse peatükkides "Ristimine" ja "Vaikus kõrbes". Teadvuse avardamine kaasab ka mehe-naise suhted, tundlad sirutatakse välja täiendava inimestevahelise psühholoogilise lävimise suunas. Sellele viidati peatükkides "Kaana pulm" ja "Vaatenurgad …armastusele". Siinkohal pöördub mäejutlus selle psüühilise ja eetilise taseme juurde, mis avab taas tee laiahaardelisemate vaimulike eesmärkide poole, mis suudaks luua inimsuhetest osaduse. See vastab algelisel kombel helide suhtele intervallidesse, intervallide suhtele triaadidesse ja triaadide suhtele heliredelisse – tervikusse.

Teoloogias analüüsiti seoseid Vana Testamendi tunnistustega: nt psalm 1 ja Jeremija 17:7jj. 4. Moosese raamatus 12:3 koos Matteuse evangeeliumiga 11:20 nähti Jeesust Uue Moosesena. Sakarja 9:9jj kuulutuste põhjal "...ning valitseb merest mereni" mainiti välja kuulutatud Jumala Riigi ülemaailmset tähtsust. Märkamatuks ei saanud jääda, et ta muudab oma mäejutluses Vana Testamendi seaduseid korduvalt millekski uueks: "...ometi ma ütlen teile...". See tähendab, et ta ei räägi nagu kirjasõna uurivad rabid vaid jumaliku läkituse teadvusest. Just selline prohvetlik ja messianistlik omadus oli vaidlusaluseks nendele, kes pärinesid Vanast Testamendist.

Saksa- ja ingliskeelsel veebilehel on siinkohal tsiteeritud katkendit Matteuse evangeeliumi 5. peatükist: õndsakskiitmised ja maa sool.

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Kristuse kirgastamine Tabori mäel (Matteuse 17)

Paljud Jeesuse tegudest on sümboolsed välised märgid tema sisemisest "kirgastumisest", alates vestlusest Nikodeemusega (Johannese 3) ja jätkates mäejutlusega, kuni pimedana sündinud mehe tervendamise ja mäel viie tuhande toitmiseni välja. See kirgastumine on osaliselt seotud ida mõistega "suur valgustus". Inimvaim valgustub. Siinkohal viitab see siiski lähemale ühendusele Jumala ja Tema vaimuga. Jumalat mõistetakse siinkohal mitte üksnes absoluutse printisiibina, vaid ka isikuna, kes on reaalne nii Jeesuse kui tema järgijate jaoks.

Lihtsalt "positiivne mõtlemine" – kui seda ei kasutata egoistlikult ega suurushulluses ning ilma tehniliste manipulatsioonideta – võiks kindlasti viia mõtlemist seisundisse, mis on lähedal sellele, mis tuleb Jumalalt. Niiviisi võiks see meid Jumalale avada. Taolist mõttesuunda esindav kirjandus pole seda siiski piisavalt hoolikalt arutanud, mistõttu võib see sageli lõppeda enesepettusega.

Igal juhul pole tegemist veel "kirgastumisega". Kirgastumine ei tähenda lihtsalt positiivsete programmide lisamist inimese enda hämmeldavasse segadikku vaimsetest "programmidest", nii et tekib positiivsete programmide ülejääk, mis on täiesti võimalik harjutus. Ent kirgastumine harutab kõik segadused lahti, minnes tagasi vaimulike algete juurde, mis on vabastatud mõistuse moonutustest ja eksitavatest hinnangutest. Kõiges saab nähtavaks kõrgem jumalik kord. Seda laadi küpsus on kõrgema taseme psühholoogiline puhastusprotsess, mida nimetatakse peatükis "Püha innukus". Arusaamise elementaarsemalt tasemelt saab kõik selgeks. Otsene äratundmine või arusaamine ei ole mõtlemine. See lihtsalt tuleb, mõeldes või mõtlemata, seda ei saa esile kutsuda ning see teeb meid vabaks. Mõttemaailma ei ole kõrgema tarkuse saavutamiseks enam vaja alla suruda, nagu mõned mõttesuunad on püüdnud teha.

Meie mõtlemine on vabastatud instinktilaadsetest reaktsioonimustritest ja kontrollitav analüüsiv ja sünteesiv mõtlemine muutub kergemini kõrgema mõistuse tööriistaks. Siis mõistame ka, milline käitumine millises olukorras sobilik on.

Võib oletada, et Kristus ise ei pidanud kõrvaldama seda tuimust, mis eraldas normaalset inimest sellest teadvusetasandist. Sellest hoolimata pidi ta kogema üha suurenevat selgust, kirkust. Hiljem palus ta oma nn ülempreesterlikus palves seda kirkust, mis tal oli enne maailma rajamist Jumala juures olnud.

Mõned teoloogid interpreteerivad kirgastumist ja Peetruse usutunnistust samaaegse juudi lepituspäeva või ka sellele järgneva lehtmajade püha tagapõhjal. (Lepituspäeval ütles preester templi kõigepühamas paigas ainukese korra aastas välja Jumala nime.) Teised nägid seost Moosese tõusmisega Siinai mäele (2. Moosese raamat 24:16).

Saksa- ja ingliskeelsetele veebilehtedele on lisatud katkend Matteuse evangeeliumi 17. peatükist.

Küsimus:
Kas mul on võimalik Jumala abil oma mõtteid mõistuse meeles uuesti korrastada ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

"Imede" küsimus

Jeesus ei tegutsenud kellegi sensatsioonihimu rahuldamise eesmärgil. Ta ei tegutsenud ka selleks, et sundida inimesi väliste sündmuste abil uskuma. Kogu tema teekonda juhtis sisemine selgus, mida igal konkreetsel juhul teha – ja mitte "selle või tolle asjaolu tõttu, et seda või toda mõju avaldada". Tervendamised olid sageli "märgid", mis tähistasid midagi suuremat ja fundamentaalsemat. Hingamispäeval üht pimedana sündinut tervendades vastas Jeesus, et mees pole pime oma pattude tõttu, "vaid et temas saaksid avalikuks Jumala teod" (Johannese 5: 6-9; Johannese 6; Johannese 9, 3 ...).

Samas olid vanade mõtteviiside segilöömine ja selliste tegude sügavama tähtsuse üle järelemõtlemine kindlasti soovitud kõrvalnähuks. Jeesus tunnistas tõsiasja, et on olemas inimesi, kellel on tarvis jälgida, loendada, mõõta ja kaaluda, justnagu Toomas, kes esindab jüngrite seas "loodusteaduslikku tüüpi". Kui talle anti võimalus katsetada, kas tema ees seisis tõesti Jeesus Kristus, sõnas Jeesus: "Ära ole uskmatu, vaid usklik!" (Johannese 20: 19-29). Jeesus tahtis, et Toomas rakendaks oma uut kogemust nii ausalt ja sügavalt mõtiskledes, et tema kahtlused kaoks ja talle midagi koidaks. Tõsiasi, et Jeesus pidi seda hiljem siiski ütlema, ei tähenda, et Toomas oleks olnud skeptik, keda nüüd "tabas" väline reaalsus ja keda "sunniti uskuma", koguni karistuse kartuses. See tähendab pigem seda, et isegi pärastpoole säilitas Toomas oskuse jõuda iseseisvalt uute veendumusteni. Seda laadi tegelemist tõsiasjade ja mõtetega ei mõisteta siin hukka, nagu mõned tõlgendajad on inimteadvuse mittetundmise tõttu valesti aru saanud. Sellele vaatamata pidi Toomas siiski õppima, et peale füüsiliste faktide on ka teisi viise enese veenmiseks.

Jeesus teadis, mis Toomase jaoks õige on. Ta ei tahtnud kedagi sundida. See oleks sarnanenud liialt kohtuga ja pole mõtet provotseerida millestki loobuma inimest, kes pole valmis veel otsust langetama.

Ka "Tooma evangeelium" on väärt lugemist. See on apokrüüfiline kogumik Jeesuse täpseid tsitaate. Pole tähtsust, kas kirjapanijaks oli Toomas ise või mitte. Seda teksti tunnustasid ka vaimulikud kristlased Egiptuses ja mujal, välja arvatud mõned algkiriku õpetajad.

Samal moel ei olnud ka Jeesuse "imed" tema tegevuse raskuspunktiks. Sageli tegi ta neid vaid abistamiseks, kui temalt seda paluti, ilma rahvahulkade kogunemisteta, ning ta "käskis" inimestel neist vaikida.

Kui tänapäeval püüavad muuhulgas Bultmanni "demütologiseerimisteoloogia" koolkonna teoloogid neid imesid siiski olematuks seletada kui pelgalt sümboolseid kirjeldusi, on ikkagi selge, et nad kohandavad lihtsalt oma ideesid 19. sajandil tavalisele mehhaanilisele vaatele maailmast ja inimloomusest ega võta arvesse isegi hilisemaid teaduslikke voole. Hilisemad suunad kvantfüüsikas, bioloogias ja biofüüsikas nagu loodusmeditsiin ja parapsühholoogilised uuringud, astrofüüsikas jne on ammugi jõudnud arengustaadiumisse, mis eemaldab piiblisündmustest "mõeldamatu". See ei pruugi tähendada otsingut "Jumalatõestuse" järele, selle eest vastutavad muud sfäärid kui loodusteaduslikud.

Sellel teoloogilisel suunal on õigus vaid ühes asjas: teaduslik tõestatavus ei ole usu eelduseks.

Vana prantsuse "valgustusfilosoofia" ühekülgsuse aeg on ümber. Ka loodusteadlased on nüüd suutelised uskuma ilma skisofreenikuks hakkamata. Ajal, kui inimesed ei kõhkle uskumast parapsühholoogiast tuntud fakte, nagu individuaalsed võimed distantsilt lusikaid väänata, leidub mõnedele šarlatanidele vaatamata siiski piisavalt tõestusmaterjali. Oleks absurdne Jeesuse Kristuse puhul selliseid võimeid eitada. Jeesus tegutses teistel põhjustel, mitte lihtsalt lusikaväänamise lõbu pärast. Tänapäeval oletavad paljud erinevad kogemused, et Jeesus suutis tegelikult käsutada kõiki loodusjõude – ja et just täna on oluline seda fenomeni avatud silmadega vaadelda, et täiustada meie kaasaegset vaadet inimesele, holistlikku, ühtlustatud või kristlikku tervendamist jne. Jeesuse vaatlemine sellisest vaimulikust vaatevinklist ei vastandu ettekujutusele Jeesusest kui "Inimese Pojast", kes tahtis anda üksikisikule ja tema ühiskondlikele suhetele või kogudusele nähtavat eeskuju. Sageli ajendas ainult selline ilmne vasturääkivus keelduma "imesid" uskumast, sest inimesed mõtlesid siis, et nad peavad inimlikust ja sotsiaalkristlusest eemaleviivad tendentsid eemale tõrjuma. Tegelikkuses on vaja mõlemaid, et anda ligikaudset pilti Jeesuse tegelikust (konstruktiivsest) "radikalismist" ja tema seosest Looja tahte ja seepärast ka väega.

(…) Energia ei ole siin abstraktne jõud, see on samal ajal Kristuse olemuse mõju. Näiteks idamaade joogas peetakse energiat sageli millekski isoleerituks. Tänapäeval võib tervendamist teostada ka algses mõttes palve kaudu ja suhtes inimese sisemusega, mis on seotud Kristusega, kes soovib inimestele tervenemist ja täielikumaks saamist, kes siis hakkavad tegema Kristuse tegudest hoopis "suuremaid tegusid" (Johannese 14: 12-13).
Ent vaimulik tervenemine iseenesest ja sellega seotud psühholoogilised ja vaimulikud edusammud sõltuvad siiski Jumala armust, mida ei saa esile kutsuda, ükskõik kuidas me selleks ka ettevalmistusi ei püüaks teha.

"Püha Vaimu andide" kohta vt ka 1 Korintlastele 12: 7-11, Apostlite teod 2: 17-20 ja peatükki "Nelipühi sündmus" käesolevas kirjutises.

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Laatsaruse ülesäratamine surnuist

Oma õpetuse algusest kuni siiamaani on Jeesus muutnud kõiki inimolevuse erinevaid kihte, millega iidsed müstilised voolud olid tuhandeid aastaid maadelnud. See võimaldas teda järgiva inimese "üliteadlikul" sisemisel minal kehalise, hingelise ja vaimse elu kõrval esile tulla. Teisalt ilmneb aina enam võime alateadvuse üha sügavamaid ja vanemaid kihte puhastada, ühtlustada ja avardada.

Iidsed egiptuse müsteeriumid teadsid teed mõistusest ja hingeelust füüsilise elutahte teadliku kokkuvõtmiseni. Laatsaruse ülesäratamisega surnuist tuleb esile veel üks sügavus. Kõigepealt sarnanevad mõned üksikasjad ilmselgelt mainitud egiptuse õpetustega. Tegemist oli vana praktikaga, kus inimene veetis kolm päeva seisundis, mida kaasaegses parapsühholoogias tuntakse nime all "Out-Of-Body-Experience", st kehaväline kogemus, justnagu lendamise unenäos, aga teadlikult. Keha lamas seal ja tundus olevat surnud. Taasärkamisel oli inimesel sisemine kindlus, et pärast füüsilist surma eksisteerib ta hingelis-vaimse olendina edasi. "Hierofantos" (preester) pidi kontrollima, et inimene ärkas füüsilises kehas hiljemalt kolme päeva pärast, enne kui see hakkas lagunema. Just seda räägitakse meile loos Laatsarusest – nelja päeva pärast ta "juba haises". Nii pidi äratusjõud tungima sügavamale, mõjutades ka füüsilist ainest, et teda tagasi tuua. Piiblisündmusi läbib tendents, mis näitab, et kristlikku hoiakut võib ära tunda ka just füüsilises maailmas ja praktilistes tegudes. Sellele tendentsile on alles tänapäeval uuesti tähelepanu pöörama hakatud, pärast seda kui eelmiste sajandite müstitsism tungis enamasti vaid intellektuaalsesse-hingelisse kihti.

Kõikide religioonide õpetused elust peale surma pärinevad tõenäoliselt pigem sellistest kogemustest, kus tuntakse end olevat väljaspool materiaalset keha, kui filosoofilistest spekulatsioonidest, mis ei vastanud muinasaja, eelajalooliste ja antiigi inimeste teadvuse tasemele. Sobivama seletuse leiab Jean Gebseri raamatust "Ursprung und Gegenwart" ("Päritolu ja nüüdisaeg"). Ta eristab arhailist, maagilist ja müütilist teadvuse taset, mis eelnevad abstraktsele mõtlemisele ja hiljem ühtlustatud teadvuse tasemele. Kas murrangud nende tasemete vahel olid vältimatud, on teine küsimus. Igal juhul on tänapäeval neid võimalik uurida. Ka R. Steiner rõhutab teadvuse vanemate tasemete võrreldamatust tänapäeva teadvusega. Võib leida üksnes teatud sarnasusi tänapäeval üleskasvavate inimeste vanusegruppidega.

Võrdlused antiiksete initsiatsiooniriitustega, mis vanaviisi enam võimalikud pole, ei tähenda muide, et Laatsaruse surnuist ülesäratamine oleks olnud kõigi osaliste vahel väliselt korraldatud rituaalne tegu nagu Egiptuses. Jeesus vabastas sageli oma teod kultuslikest reeglitest, mis olid seotud aja (nt hingamispäev), koha (nt tempel) või situatsiooniga. Taoliselt iseseisvuse positsioonilt kasutas ta siiski selliseid asjaolusid vahel tahtlikult ära, nt paasapühi (ülestõusmispühad), templit… . Nii võib Jeesus näidata eeskuju, mida teha teatud trendidega nagu näiteks astroloogiliste seisukohtade, "energiakeskuste" ja riituste tunnustamine. (Vt ka Marko Pogacniki raamatuid "Healing of the Heart of the Earth" (Maa südame tervendamine), "Christ Power and Earth Goddess" (Kristuse vägi ja maajumalanna) jne geomantilisest tööst, kirjastus Findhorn Press, Ühendatud Kuningriik, Šotimaa).

Laatsaruse ülesäratamise tõttu (Johannese 10:39-11) muutusid Jeesus ja teda ümbritsevad inimesed tervikuna välismaailmale nähtavamaks. Jeesuse avardunud teadvus kaasab ka jüngrite ringi ja viljastab nii ka ühiskonda. Sarnane teadvuse avardumine võib ka tänapäeval Jeesuse järgijate juures esineda, kui nende tegevus rühmana väljapoole paistab.

Nüüd järgneb kannatuslugu. Juutide ülempreester räägib seosest Jeesusega toimuma hakkava ning rahva saatuse vahel (Johannese 11). Oma prohvetliku pilguga tabab ta õigesti ära, et Kristus sureb nende kõigi eest, kuid ta tõlgendab valesti, nagu hukutaks Jeesus ellu jäädes rahva. Selleks on tarvis teadvuse taset, mis ületab mõtlemist ning on võimeline haarama protsesse ja nende konteksti üheaegselt. Taoline oskus tuleb omandada, see ei ole kaasasündinud ja koolides seda ei õpetata. See pole ka sama kui instinktiivselt esilekerkivad pildid. Sügavaimal asetsevad põhjused paljastatakse, lahustatakse ja luuakse. Negatiivsed või muud mõtted ei talletu enam pooleldi teadlikult, nad ei saa enam kuhjuda probleemistruktuurideks, mis mõjutavad sügavalt, kuni füüsiliste protsessideni välja. Isegi retrospektiivselt lahenevad need probleemid aeglaselt, kui inimesed neid seadusi järgivad. Tee vabasse, loovasse tulevikku on siis avatud.

Inglise- ja saksakeelsetele veebilehtedele on lisatud katkend Johannese evangeeliumi 11. peatükist.
Veel algkristliku kirikuisa Aleksandria Clemensi käsutuses oli laiendatud "salajane" versioon Markuse evangeeliumist. Tema sõnul oli see "vaimulikum evangeelium neile, kes seisid täiuslikkuse teel" ning aitas kaasa nende "edusammudele äratundmise saavutamisel". Siin on lisatud Markuse ja Peetruse märkmeid, mis räägivad ka Laatsaruse surnuist ülesäratamisest, mis laialdases kasutuses olevates evangeeliumides puudusid. Ainult apostel Johannes ja tema jüngrid arutasid selliseid juhtumusi ühes evangeeliumis avalikult. Clemens nimetab Kristust "müstagoogiks" või "hierofandiks", st inimeseks, kes juhib ja pühendab inimesi müsteeriumidesse, usu saladustesse – uutesse kristlikesse "müsteeriumidesse", mis erinesid vanadest müsteeriumikultustest. (Vrd prof Morton Smith "The Secret Gospel..." - Salajane evangeelium; mis igatahes ka kahtlaste järeldusteni viis.).

Küsimus:
Kas mul on võimalik kogeda, et Jumal aitab ületada elu ja surma, nii nagu ka päevast teadlikkust ja und ? 

Tagasi veebilehe sisukorda

 

"Lambad"

Mõnda aega pärast jalgade pesemist võrreldakse Kristusega seotuid "lammastega" (Johannese 10: 11-18), just nagu Kristust ennast kutsuti teisal "Jumala Talleks". Siin rõhutatakse jüngrite (omandatud) avatust, eriti Kristuselt tuleva suhtes, mis sarnaneb ka Kristuse ja Jumala vahelisele suhtele. Ehkki küps isiksus, võib inimene nüüd end tunda puhta lehena või justkui laps. Tõelised edusammud viivad tagasihoidlikkusele – isegi kui ikka ja jälle uhkust ületada tuleb. Kasvab arusaam, et kõigil inimestel on suhtes Jumalaga tähendusrikas, kuid viimselt siiski väike roll. Seda võib nimetada alandlikkuseks, seda küll vabas ja vaimulikus mõttes, mis ei ole maiste autoriteetide suhtes orjameelne. Seda mõisteti sageli valesti.

Pole juhus, et Kristus ütleb samas peatükis: "Mina olen uks". Kes iganes avab oma olemuse / oma südame Kristusele, avaneb nagu uks, mis viib Jumala juurde, mis on eelduseks kõigele järgnevale.

Jeesus vastandab "lambaid" ka "sikkudega" (nt Matteuse 25: 32-33).

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Kristus "peseb jalgu" ja Maarja Betaaniast võiab Jeesust

Ülejäänud evangeeliumid esitavad üha sagedamini sümboolseid sündmusi, millele ei järgne üksikasjalikumaid õppetunde. Hiljemalt siinkohal võime unustada kommertslikud lood "Kogu tõde Jeesusest", mille lõpus me ikkagi midagi ei tea. Ehkki välised teadmised võivad siin abiks olla, viib otsustuseni siiski ainult meditatiivne vaatlus. Teistele võib see tähendada vaid ergutust nende endi püüdlustes arusaamisele jõuda ning ükski preester ega ajaloolane ei saa meid sellest otsingust vabastada.

Jalgade pesemisest (Johannese 13: 1-20) kirjutatakse Piiblitekstis kui puhastamisest. Kuna selliste "esoteeriliste" lõikude tähendusest saadi vaevu aru, ei tahetud neid muuta ja vähemalt need jäid tsenseerimata. Asjassepuutuv isik on "üleni puhas", nii et jutt ei ole ainult jalgadest, vaid nende sümboolsest tähendusest inimese juures tervikuna. Paljudes kultuurides oli selline analoogiates mõtlemine tavaline. Samu funktsioone võib leida inimorganismis, st mikro- ehk mesokosmoses (meso = keskmine) ja ümbritsevas looduses, mis kuulub makrokosmose juurde. Jalad osutavad maa poole ja nende liikumine järgib tahet. Mis tahes teed inimene "läheb", nõuab see (vaba) tahteotsust. Tahte puhastamist – siin Jumala poolt – ja selle vastandlikke hundirattaid – siin Kristuse poolt – näitlikustatalse siin jalgade pesemisega. Jeesus hindab ka häid tegusid palju enam kui kristlikku sõnadetegemist (Matteuse 25: 31-43...).

See tegu, nagu ka kõik järgnevad sündmused, ei olnud üksnes eelnevatel aastatel antud impulsside tühipaljas kordamine inimese erinevate vaimulike valdkondade puhastamiseks. Kõik allus tõsiasjale, et Jeesus teadis – tema aeg on tulnud ja tema jüngrid peavad saama piisavalt küpseks, et levitada "seda midagi" iseseisvalt laiematele rahvahulkadele. Enam ei ole eesmärgiks ainuüksi nende endi isikuomadused – käesoleval juhul nende hea tahe – nende sisemise mina üha tugevneval juhendamisel, nagu oli olnud siiamaani. See kõrgem, isetu "mina" – nüüd ühendatud "isikuga", võib nüüd saada üha enam üheks selle "Kristusega, kes meis kuju võttis" kui "minade mina". Elu ei ole enam lihtsalt "isiklik saatus".

Taolist kogemust võiks kirjeldada järgmiselt: selle teo sisemise mõistmise tulemuseks võib olla selline puhtus, et kõike saab sellest saadik kontrollida otsesemalt oma sisimast allikast läbi oma olemuse erinevate kihtide. Kõigepealt tuleb aga tahe. Tunnetus ja mõistmine täiustuvad järk-järgult, nii et inimene on siis võimeline lähemalt selgitama oma impulsside põhjust. Ka meie suhe Jumalaga järgib kasvava lapse sammudega analoogilist rada. See ei tähenda, et see uus arenguetapp kulgeks mõtlematult. Eetilise tunnetuse ja selge äratundmise areng on juba selgelt alanud. Kõik, mis veel puudu, on selle tunnetuse ja mõtlemise edasine täiustamine Kristuse vaimus, mis tahte valdkonnas juba vastu võetud on.

Veel üks viis kogeda neid raskesti kirjeldatavaid etappe on seotud meie enda teadvusega ehk pilguga, millega "(kaitse)inglid" või Kõrgem Mina vaatab inimelu. See (ingellik) Kõrgem Mina – nagu seda tänapäeval sageli väljaspool kirikuid nimetatakse – võib nüüd end näidata Kristusega ühendatuna ning läheb läbi ka muundumisprotsessist. Kogemused inglitega on osades tänapäeva uutest vaimsetest liikumistest üsna tavalised, samas kui kristlased sageli kahtlevad nende olemasolus vaatamata Piiblile, rääkimata küsimisest, kuidas on lood meie "kaitseingliga", nagu teda rahvakeeles kutsutakse, ja kuidas selline side võiks välja näha. Ent Kristus esindab inimese kuju saanud, individuaalset olemust ja elusaavutuste alalhoidmist, kui inimene end "inglite" isikupäratule energiaväljale avab. Inimene, kellel on sellised kogemused, ei ole veel täiuslik. Esmase mõistmise sellest andis Kristus jüngritele juba sündmusega, mida kirjeldatakse Johannese 1. Mõned vaimulikult orienteeritud inimesed leiavad, et kogemus kaitseingli(te)ga on kõige olulisem ja pärast seda tõmbuksid nad maistest tegemistest kõrvale. Tegelikkuses eeldab nende valdkondade uurimine rohkesti juba saavutatud stabiilsust, et kõik ei lõpeks illusioonide rägastikus. Selles etapis võib alata laiahaardelisem maise elu läbistamine vaimu poolt. Vihjena võib mainida, et nt R. Steiner vaimu uurijana omistab siiani inimesele veel kauaaegset arengut maa peal, samuti arvavad ka mõned teised suunad. Pealegi on sellised praktikad nagu hüpnootilis-spiritualistlik "vaimude manamine" hoopis midagi muud kui see arhetüüpiline põhiline kogemus inglitega. Samal ajal püüdlevad inimesed aga selle poole, et olla oma igapäevaelus inglitega ühenduses, ja sellesse tuleb suhtuda tõsidusega.

Jalgade pesemise puhul on siiani vaevu tähele pandud seost Johannese evangeeliumi 12. peatükiga, kus Maarja Betaaniast võiab Jeesust sümboolselt ja kuivatab tema jalgu oma juustega. Kas ta teeb seda lihtsalt inimesena või esindab ta tegelikult Jumala naiselikke aspekte, nagu võib teisal öelda Jeesuse ema Maarja või Maarja Magdaleena kohta, kes ei ole ilmselt identne Maarjaga Betaaniast? Miks see episood eelneb "jalgade pesemisele"? Feministliku kogemusteoloogia – ehkki vastukäivate – lähenemiste jaoks leidub siin kindlasti avastamata või üksnes osaliselt avastatud aardeid. Nt katoliku kiriku "viimset võidmist" võib vaadelda kui selle vahejuhtumi meenutust.

Veel enam, on märkimisväärne, et jalgade pesemine ei olnud vaid Jeesusele mõeldud, vaid ka jüngreid innustati üksteise jalgu pesema, just nagu viimne õhtusöömaaeg anti – esialgu – algkogudusele üleüldise preesterluse tähenduses. See tahe elada Jumalas, mida täiustas jalgade pesemine, avardub üle inimese enese olemuse ümbritsevateni, esmalt sellele, kelle jalgu parasjagu pestakse ja seejärel teistele ja kõigile jüngritele, kellega ta vastutust jagab.

Jalgade pesemist võib mõista ka kui teiste teenimist. Üksnes taolise jalgade pesemisega "on neil osa temas" (Jeesuses), nagu Jeesus seda nimetab, kriipsutades alla selle sammu laiahaardelist tähtsust. Seda võib võrrelda noortega, kes ütlevad: "Ta käib minuga" (st on minu tüdruk/poiss), mis on vähemalt sellel hetkel nende jaoks kõige olulisem. "Jalgade pesemine" ei tähenda enam, et inimesel "on suhe", vaid et ta "on elavas suhtes". Jalgade pesemist võib mõista vaid kui "sammu edasi". Üksikasjad, kuidas seda väliselt praktiseerida, on vähemtähtsad. Ent mõeldes alkeemilisele praktikale, kus väliseid tegusid kasutatakse näitliku õppevahendina inimese sisemistest hoiakutest ja protsessidest, on see tegu arusaadav – kui selle juurde kuuluv sisemine hoiak on olemas. Isegi tegutseva preestri mõeldavast äärmiselt õigest hoiakust ei piisa, see hoiak peab olema inimesel enesel. Sama kehtib ka viimse õhtusöömaaja kohta (vt ka järgmist peatükki) – teoloogilistel koolkondadel ei ole selle erinevate aspektide kohta ühist arvamust. Nende seisukohad võivad isegi õiged olla, aga seisukohta inimese teadlikust muutumisest ei ole siiski piisavalt hinnatud ei katoliku ega protestantlikes kirikutes.

Ehkki lihtsamate õpetuste puhul olid viis tuhat inimest siiski võimelised nende tähendusest aru saama ning hiljem võisid viissada või seitsekümmend õpetuse raskematest etappidest osa võtta, siis jalgade pesemisest võtsid osa vaid üksteist jüngrit – need, kes olid Jeesuselt palju õppinud ja olid piisavalt hästi ettevalmistatud, et nad võisid sellest aru saada. Võib-olla polnud Juudas selleks veel võimeline. Jeesus ei jaganud kõiki õpetusi otsekohe kõigile välja, vaid tegi seda järk-järgult. Samal ajal võivad mitmed üksikisikud teha edusamme,suunates oma mõtisklused sündmustele kuni ristilöömiseni. Seda püüdsid roosikristlased. Jalgade pesemist, piitsutamist, okaskrooni päheasetamist, ristilöömist ja haudapanekut, ülestõusmist ja taevaminekut kutsusid nad kristlikeks initsiatsioonideks. Hilisemasse sügavamasse mõistmisse ülekantuna tekkisid sealt ka seitsme päeva nägemused "alkeemilisest pulmast" ("Chymische Hochzeit des Christian Rosenkreutz", ilmunud 1616. a. Saksamaal luteri teoloogi J. V. Andreae sulest, kes maskeeris selle satiiriks või muinasjutuks).

Enamikul juhtudest ei viida esmakordselt – kas siis mediteerides või nägemuses – kogedes seda sammu lõpule. Inimeksistents võib kõigi oma talentidega paljudesse suundadesse sirutuda. Sellele võivad järgneda edasised sammud, kattuda eelnevate sammudega, ent uued omadused arendatakse lõpuni välja alles siis, kui neile eelnevad sammud, millel nad põhinevad, on lõpuni välja arendatud.

Võidmisele Betaanias järgneb Johannese evangeeliumi 12. peatükis Jeesuse võidukas sissesõit Jeruusalemma kui Messias. Pärast jalgade pesemist Johannese 13-17 kuulutatakse ette, et Juudas Iskariot annab Jeesuse ära, siis tulevad hüvastijätukõned ning Jeesuse palve tema enese ja jüngrite eest.

Teoloogid nägid jalgade pesemises sageli iseloomulikku sümboolset tegevust, mis viitab lähenevale ristilöömisele; või puhastava Jumala armastusega teenri näidet. Aga seda kuulutati ka kui vahetult mõjuvat tegu.

Inglise- ja saksakeelsetele veebilehtedele on lisatud katkend Johannese ev. 13: 3-15.

Küsimus:
Kas tahaksin Jumalat paluda* - kuivõrd ma seda veel teinud ei ole - et hea tahe suhtest minu vastasolijaga minule igiomaseks saaks - ka siis kui see on raske ?
 *Hiljem - palumise (palvetamise) asemel - uskuda, st olla selles veendunud. Veel hiljem kogeda Jumala tööd (armu).

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Viimne õhtusöömaaeg, võidukas sissesõit, kinnivõtmine ja piitsutamine

Jeesuse sissesõit Jeruusalemma oli võidukas, teda austati kui tõotatud Messiat (Johannese 12: 12-19). Paadunud preesterkond teadis, mil moel vajutada rahva "vaimsetele nuppudele", et pöörata nende meelsust kohati negatiivseks. Inimesed, kes on teadlikud oma negatiivsusest ja ükskõiksusest ning püüavad neid mõjusid muuta, on võimelised muutuma stabiilsemaks ja tulema Jumalale lähemale. Neid ei ole enam nii lihtne manipuleerida massisugestsiooni ja väliste negatiivsete jõududega, mille reaalsust võib näha ka mõnede 20. sajandi massiliikumiste juures.

Kinnivõtmise ajal (Johannese 18) kukkusid sõdurid esmalt maha. Kristus näitas, et ta ei olnud nende kontrolli all. Sellele vaatamata laskis ta pärast seda vabatahtlikult kõigel endaga sündida.

Piitsutamine (Johannese 19: 1) tabab Jeesuse selga. Inimese "keskpaik", ka tema tundeelu ja jõud ületada emotsionaalset kannatust on omadused, mis võivad üles kerkida meditatiivse mõistmise ajal – see ei ole passiivne, meeleheitel kannatus. Sellest hoolimata räägivad kõik kristlikud müstikud Jeesuse valust, mida nad vabatahtlikult või sunniviisiliselt oma hinges kogesid. Kristus ei kibelenud selle valu eest põgenema, ehkki ta oleks kindlasti võinud seda teha – nagu india meistrid, kes praktiseerivad Pratjahara't, mis tähendab meelte tagasitõmbamist. Pigem võib siin tunnetada teadvuse avardumist ka teiste kannatuste suhtes.

Võib nimetada, et see polnud kogu tõde, kui Jeesuse piitsutamine muudeti teatud "initsiatsioonisammu", tänapäeva inimese arenguetapi sümboliks teel suuremale täiuslikkusele. Tundub, et Jeesus alustas seda sammu juba viimsel õhtusöömaajal pärast võidmist Betaanias (Matteuse 26: 26-29). Viimne õhtusöömaaeg on sobilikum sümboliseerimaks seda, mis Jeesus kannatavale inimkonnale annab. Leib esindab Jeesus Kristuse olemust (ja hinge), "Jumala Sõna". Vein esindab Kristuse jumalikku vaimu, mis annab sellele Jumala sõnale elu altruistlikuks tööks. Katoliku kirik rõhutas leiva ja veini muundumist Jeesuse ihuks ja vereks, samas kui protestantlikud kirikud rõhutasid Jeesuse mälestamist. Ühest küljest on mõlemal õigus. Teadlased on leidnud, et isegi katolikus kirikus elementaarse "püha vee" puhul on vee molekulide nurk muutunud. Kõige olulisem vaatenurk on siiski muutus õhtusöömaajast osavõtjas eneses, häälestudes sellele, mis Jeesus Kristuse muutunud ja muutvast "ihust ja verest" tegelikult kiirgab. Seega oleks hea seda kirikutes praktiseerida suure keskendumisega. Osad on proovinud isegi ainult vaimselt – ilma leiva ja veini nähtava abita – sellele häälestuda ja tundnud ka mõju, mida on aga tunduvalt raskem saavutada. Kui keegi soovib viia läbi õnnistatud einestamist, ilma väitmata, nagu see oleks kiriku "püha sakrament", võib seda kutsuda "Agape'ks" – armastussöömaajaks.
Piitsutamist võib mõista võhiklike võimude karikatuurse vastusena sellele, mis tegelikult oli juba toimunud, ning see ei pea mediteerimisel keskset rolli mängima. Sama võib öelda ka järgneva okaskrooni päheasetamise kohta. Vanad kristlikud esoteerilised õpetused oma vahel ühekülgse rõhuasetusega kannatusele suhestuvad nende uute arusaamadega samamoodi nagu mõned Ristija Johannese õpetused suhestuvad Jeesuse ja tema jüngrite uuemate õpetustega. Igaüks on vaba otsustama, kumba teed pidi ta minna tahab.

Teoloogilistes diskussioonides esitati ka küsimus selle kohta, kas õhtusöömaaeg kujutas endast omas vormis juudi Pesachi õhtusöömaaega või kas Jeesus lunastas siinkohal ennast ette kuulutava tõelise "ohvrilambana" vana püha. Uut Jumala sidet inimestega (Uus Testament) läbi Jeesuse (Luukase 22:20) nähti seotuna lähtuvalt 2. Moosese Raamatust 24:8; Jeremija 31:31-33; Jesaja 53:12. Leivas nähti eelkõige Jeesuse isikut, veres täielikku tervendavat andumust. Teised kahtlesid algpärimuse algupärasuses (nn Jeesuse lisatud sõnad õhtusöömaajal) - mis ei ole eriti tõenäoline arvestades nende kuuluvust varaseimate kirjade juurde.

Saksa- ja ingliskeelsetele veebilehtedele on siin lisatud tsitaat Matteuse 26: 26-29.

Küsimus:
Kas tahaksin - kuivõrd seda veel kogenud ei ole - paluda Jumalalt võimet teistega südamlikuks koostööks* - ka siis kui see nõuab hingelisi muutuseid ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Okaskrooni päheasetamine ja hüvastijätukõned

Kuna piitsutamine oli minimaalne karistus, mida harilikult kasutasid roomlased, ei ole tõlgendus kristluse-eelsete müsteeriumikultuste sümboolika abil nii silmnähtav. Seevastu okaskroon (Johannese 19: 2-3), hiljem neist müsteeriumitest pärinev sümbol, ei olnud tavalise Rooma seaduse osa. Seda võib muidugi vaadelda ka irooniana – okkad kulla asemel. Jääb siiski küsimus, kuidas sõdurid nii täpselt müsteeriume kasutasid, ehkki nad ei pruukinud seda tol hetkel teadlikult teha. Paljud Rooma sõdurid olid müsteeriumikultuste järgijad, aga isegi kui nad oleksid olnud teadlikud välisest sarnasusest, poleks nad ikkagi olnud võimelised taandama Kristuset sellele kogemusele, mida nemad tundsid.

Kui kuldne kroon oleks sümboliseerinud maist võimu – mitte tingimata negatiivses mõttes –, siis Kristuse jaoks sümboliseeris okaskroon teatud õpetajameisterlikkust, millel maises elus väärtus puudus. Okkad tungisid ta pähe. Siin pole tegemist üksnes valuga, vaid ka jõuga ületada vaimset ahastust, mida Kristus välja ei näidanud. Märke sellest võib näha vaid hetkel enne seda, kui ta lõplikult otsustas lasta "seda karikat" endast mitte mööduda. Piitsutamise ja okaskrooni päheasetamise puhul leiame vihje, et see on jalgade pesemisega alanud teeraja jätkumine. Ka tundeelu ja mõistmine tõusevad vastuseisule vaatamata pühitsetutena esile.

Varem nimetatud pideva tendentsiga end ületada, mida on näha jalgade pesemisel, piitsutamisel ja okaskrooni päheasetamisel, on seotud ka uued liikumised nagu rahuliikumine, ökoloogiline liikumine ja vaimsed liikumised, mis soovivad "maad tervendada".

Nii nagu piitsutamine, oli ka okaskrooni päheasetamine reaktsioon, kehv koopia sellest, mis oli juba toimunud. Seesama hetk, mis väljendas positiivsest vaatevinklist seda vaimset avanemist, võimaldas tal end vaimselt ületada. See sisaldub Jeesuse hüvastijätukõnedes* – nt Johannese 13: 31-17 ja kohtumistes Pilaatusega, nt Johannese 19: 5*. (*"Ennäe inimest", mida võib meditatsioonis kogeda kui Pilaatuse aimdust Jeesus Kristusest kui lunastatud inimese prototüübist). Mitte üksnes jalgade pesemine ja õhtusöömaaeg, vaid ka Jeesuse sõnad olid samaaegselt "teod".

Nende arusaamade valguses võib "kristlikest initsiatsioonidest või arenguetappidest" rääkides olla mõttekas pöörata rohkem tähelepanu neile positiivsetele elementaartõdedele.

**) Religioonide ajaloos tuli igal juhul ette naeruvääristatud isik või kuningas, kelle kui asendusisiku peale laeti rahva viha. Vanas Testamendis eksisteeris patuohvri sikk, kes pidi tasuma rahva patud (3.Ms 16:15). Mõlemal juhul mõjus see pigem sümboolse rituaalina. Seetõttu püüdis traditsionaalne teoloogia kujutada Jeesust kellegina, kes alles oli võimeline tooma kõigi eest tõelist mõjuvat ohvrit. Mõned kriitilised teoloogid pidasid nende vanade ohvrikultuste heakskiitude tagapõhjal küsitavaks ohvrimõtet kui sellist üleüldse. See võis olla kergemeelne - aga nagu eespool näidatud, peitub nendes sündmustes rohkem kui lihtsalt enda ohverdamise seisukoht. Tegemist on ka tema eesmärgiga.

Küsimus:
Kas tahaksin paluda Jumalalt - kuivõrd see mulle veel teadlik ei ole -  arukat läbikäimist gruppidega*, kuhu hulka ma kuulun - ka siis kui mul tuleb kõvasti töötada oma vanade mõtteviiside kallal ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Ristilöömine ja matmine

Tänapäeva vaated Jeesuse ristilöömisele ja surmale – nt Johannese 19: 12-37 – varieeruvad isegi rohkem kui vaated teistele põhisündmustele tema elus, kõigepealt tähtsuse tõttu, mida kirikud sellele omistavad, ja teiseks seetõttu, et tõlgendajad tahavad kõike liigitada omaenda ideoloogia kohaselt.

Ehkki gnostitsistlikud** uskumused varakristluse äärel tahtsid tegeleda Kristusega, ei suutnud nad oma antiikkreeka tausta tõttu uskuda, et nii suur valgustatu võiks sündida naisest ja siis surra. Seepärast arvasid nad, et ta tegi end nähtavaks "näilise ihu" abil nagu inglid või mõnede idamaiste vaimsete õpetajate vaimud, kui uskuda nende järgijaid. See näiline ihu ei olevat olnud surelik, vaid lõpuks lihtsalt lahustunud. Nende õpetustes hinnati füüsilist maailma ja mateeriat kui igavesti kurja ja seetõttu polnud miski nende mõtteist kaugemal kui oletus, nagu läbinuks Jeesus tavalised maised eluetapid või läbistanuks need etapid oma valgusega. **) Terminit "gnostitsistlik" kasutatakse siin erinevalt "apostellikust gnoosisest", nagu kinnitas koguni sektikriitik F. W. Haack. Sellistes õpetustes oli siiski palju ühiseid kokkupuutepunkte, nt tunnustas gnostiline "Tõe evangeelium", et Jeesus naelutati ristile.

Esimestel sajanditel elanud inimesed, kellel oli käepärast rohkem materjali või negatiivseid hoiakuid, levitasid ka legende, nt nagu oleks Jeesus olnud Rooma sõduri abieluväline poeg, mis oleks tolleaegseid moraalinorme arvestades olnud äärmiselt halb. On ka spekulatsioone, nagu poleks Jeesus tegelikult surnud ja hoopis tagasi elule tohterdatud. Mõned inimesed püüavad näiteks siiamaani siduda ühe Jeesuse-nimelise vana mehe hauda Kashmiris Piibli Jeesusega. Kaasaegses kirjanduses kerkib esile veel üks "siiani avastamata, Euroopas asuv Jeesuse hauakamber". Siinkohal sobib märkida, et "Jeesus" (või ka Yehoshua, Jeschua, Jesat) ei olnud ebatavaline nimi. Näiteks tulevad apokrüüfilistes raamatutes (kirjutistes, mis ei kuulu Piibli "kaanonisse") ette mõned teised Jeesused, nt Jeesus Siirak, Jeesus ben Pandira. (…)

Selliste teesidega on osaliselt seotud ka vastuolulised uurimistulemused Jeesuse surilina kohta Torinos. Kord öeldi, et riide küljes olev õietolm pärineb Jeesuse ajast ja kodukandist, siis jällegi, et "keskajast". Mõnede sõnul on kujutise võinud põhjustada üksnes äkiline kõrget energiat sisaldav kiirgus ning keha äkiline lahustumine. Teiste arvates viitavad verejäljed sellele, et Jeesus veel elas, kui ta ristilt maha võeti. Viimased uurimistulemused näitavad jälle, et riie on ehtne ning kujutis tekkis ebatavalisel viisil. See võib olla inimestele abiks (vt eelpool olevaid märkmeid jünger Toomase tee kohta peatükis "Imede küsimus") jõudmaks arusaamisele, mis Kristusega juhtus. Müstik Lorber peab võltsinguks (ainult) "Jeesuse särki Trieris", seda ilmse eesmärgiga innustada inimesi otsima usku seestpoolt, mitte sõltuma leidudest ja reliikviateooriatest.

Taolised uuringud võivad siiski olla ajendiks tegema omaenda meditatiivseid uurimisretki, lastes aimata, et leidub midagi, mis ei sobitu ühessegi teadaolevasse skeemi elust ja surmast. Vt ka Groenbold "Jesus in Indien – das Ende einer Legende" (Jeesus Indias – legendi lõpp). (…)

Nagu juba väitsime, on müstikute jutustused sageli abiks, kui tahame saada midagi teada eelnenud sündmuste loomu ja nende tähtsuse kohta inimkonna nüüdsele arengule. Mida enam kogemusi inimesel on, seda enam ta saab aru. Kristlike müstikute ja stigmade – Kristuse ristihaavade – kandjate vaatlused on sarnased, ehkki nad pole olnud üksteisega kontaktis. Sellistes jutustustes leidub ka sarnaseid lisadetaile Jeesuse kogemustest, mis Piiblis puuduvad, alates Assisi Franciscusest kuni Padre (Isa) Pio ja Konnersreuthi Thereseni välja. Kõik nad on ühel nõul, et Kristuse ristilöömine ja surm on sellesse maailma tõelise ja sügava jälje jätnud ning et ootamatu või ka teadlik ühendus selle sündmusega põhjustab neile kujuteldamatuid kannatusi, ent samas annab ka kujuteldamatu väe, mis ei kisu maha, vaid "tõstab kõik üles". Ristilöömise eksistentsiaalne iseloom, mis hõlmab kogu olemust, on selliste ebatavaliste inimeste eludes kindlasti lähemal kui nende eludes, kes lähenevad sellele vaid puhtintellektuaalselt. Elu ja surma küsimuse puhul on tegu rohkemaga kui lihtsalt üksikute olemistasanditega, mis võtavad protsessist vastastikku osa, kaasa arvatud põhimõtete ja saatuse loomise "põhjuslik" tase. Isegi inimesed, kellel on nõrgem müstiline side Jumalaga, kui tahes ebatäiuslikud nad ka poleks, võivad sündmusi kasutada meditatiivselt sillana reaalsusesse. Jeesus ütles temaga koos risti löödud kurjategijale, et too on varsti temaga "paradiisis", sel moel viidates, et tema teed on võimalik ka kiiresti mõista.

Inimeksistentsi sügavaimate, depressiooni, kannatuste ja mandumisega seotud protsesside teadlik läbimine võib osutuda tõeliselt olemasolevaks võimaluseks mis tahes ulatuses. Ehkki see võimalus pole piiritletud aastaaja või geograafilise asukohaga, kus iidsed sündmused aset leidsid, tundub, et ülestõusmispühad hõlbustavad võimalust midagi kogeda. Justkui oleks vanale, traditsioonidest ja aastaaegadest tingitud kõdunemise ja uuenemise rütmile oma jälje jätnud täiesti uus "oktaav".

Juba Laatsaruse juhtum näitab, et Jeesus ei tunnista enam vana lepingut, et füüsiline mateeria seab hingele ületamatuid takistusi. Sellest vaatepunktist ei ole igavesti kehtiv miski peale Jumala, ükskõik kui aeglane või lausa negatiivne see poleks, kõike on lõpuks võimalik muuta.

Mida sügavamalt või enam ebateadlik muudetav on, seda raskem on mõju avaldada.

Ristilöömise ning vahetult eelnevate sündmuste ajal on kannatuste ületamisjõu kõrval viidatud ka universaalsele teadvusele, nt sõnades ristil, mis kulmineeruvad lauses: "See on lõpetatud!" Universaalselt abistavat "ohverdavat armastust", mida võib seal tunnetada, ei väljendata piisavalt selle vana, peaaegu juriidilise vormeliga "inimkonna lunastus Jeesuse ohvri läbi". See on lähenemine, mis aitab intellektil selle tähtsusest aru saada. Algselt sobitasid kristlased selle tolleaegsete juutide ja teiste antiikrahvaste mõttemaailmaga, kus (loomade jne) ohverdamise abil sai võita Jumala soosingut. Vt ka altpoolt.

Samamoodi ei anna teised teoloogiad, mille raskuspunktiks on asjaolu, et Jeesus jäi oma põhimõtetele surmani kindlaks, piisavat selgitust kaasaskäivatele füüsilistele nähtustele nagu Kristuse ristihaavad ja vaegtoitumus. Vt nt Thurston "The physical phenomena of mysticism" (Müstitsismiga kaasnevad füüsilised nähtused) ja Höcht "Von Franziskus zu Pater Pio and Therese Neumann" (Franciscusest Pater Pio ja Therese Neumannini) ning järgnev peatükk.

Bioloog Rupert Sheldrake, kes on tuntud oma integreeritud lähenemise poolest, nt uute vaimsete liikumiste puhul, lõi teooria "morfogeneetilisest väljast". Kui ühe saare ahvid omandasid uue oskuse, olid teiste kaugete saarte sama liiki ahvid peagi võimelised sama oskust omandama, ilma et neil oleks olnud omavahelist füüsilist kontakti. Peale juhuslikkuse pidi seal olema mingi jõuvälja mõju, mis ühendas sama liiki loomi omavahel. Kord küsiti Rupert Sheldrake'ilt, kas ta suudaks ette kujutada, et näiteks Jeesuse areng ristilöömise ja ülestõusmiseni võiks kiirata sarnast jõuvälja kogu inimkonna üle, mõtles ta selle üle ja vastas hämmastusega: "Jah, oletatavasti siiski mitte morfogeneetilist välja, vaid vaimset jõuvälja".

Isegi see ei ole "tõendus Jumala olemasolust", kuid mõned uued teaduslikud voolud pakuvad juba paremaid võimalikke lähenemisi sellele raskesti mõistetavale kontekstile kui teoloogiad, mis kas vaatlevad vanu õpetusi dogmaatiliselt või seletavad raskestimõistetavat olematuks.

Ristilöömisel on teatud sarnasusi – ehkki ta pole identne – vanade initsiatsiooniriitustega. Risti või puud, millele inimene riputati, leiab ka põhja poolt, nt müütides Odinist, kes rippus üheksa päeva puu küljes ning sai selle aja jooksul kõrgemate kogemuste võrra rikkamaks. Haua motiiv initsiatsioonipaigana oli megaliidiajastul, samuti keldi ajastul laialt levinud ning eriti märgatav Egiptuse püramiidikultuuris. Püramiide, sõltumata sellest, kas nad ka tegelikult olid matmispaigad – mida pole tõestatud, sest pelgalt raidkirjad annavad vähe teavet –, kasutati igal juhul kultuslikult, nagu ka keldi hauakünkaid. Kuna selle eitamiseks oleks tarvis eirata paljusid fakte, ei käsitle me seda praegu lähemalt. R. Steiner märgib ära, et mõlemad vaimsed teed, risti- (või puu-) ja hauamotiiv sulavad Kristuse puhul taas üheks.

Ristilöömise või "hinge kesköö", "müstilise surma", mahajäetuse (kõige poolt, mille külge klammerduda – seda on kõik tuntud kristlikud müstikud ühel või teisel viisil läbi elanud) sisemisel taaskogemisel on teatud sarnasus jooga tippkogemuse, Nirvikalpa Samadhi või nirvaana tühjusekogemusega. Kristlik müstitsism pakkus siiski kogemust, et selles tühjuses või selle taga eksisteerib "midagi", st Kristus või Jumal. Aurobindo näitas, et ka india viisil on võimalik minna nirvaanast kaugemale. Kristlikul teel võib seda kõige taga olevat Jumala rikkust leida aga juba esimesest usuteel olemise hetkest alates, sest maise tsükli läbinud Kristuse olemus kujutab endast silda.

Kui keegi nagu Aurobindo on vastamisi jõududega, millel tundub olevat side Kristuse arenguga, aga taust selleks puudub, jätab see mulje köielkõnnist kuristiku kohal. See ei ole küll päris võimatu. Tuletagem meelde hindu poisi Sadhu Sundar Singh'i juhtumit, kes ei teadnud midagi kristlusest, kuid kes koges pärast intensiivset sisemist jumalaotsingut äkitselt elavat Kristust, nagu seda hiljem ka raamatutes on kirjeldatud. Ka hindu tantristlike praktikate jooksul on inimesed, kes eeldasid, et näevad india jumalusi, näinud äkitselt nägemust Kristusest. "Vaim liigub, kuhu ta tahab".

Kristluse kui religioosse kogukonnaga seotud teoloogia jaoks raskesti kasutatav, kuid teiste kultuuriliste piirkondade jaoks vahest sedavõrd huvitavam on R. Steineri ettepanek näha Kristust päikese-sarnase olendina, kes eelkristlikul ajal mõnedele kõrgematele mõttetarkadele hästi tuntud oli. Vt käesoleva kirjutise peatükki "Alguses oli sõna…" ning lisalehte "Vana Testament ja eelkristlikud religioonid".
Teiste allikate järgi olevat Kristuse maa peale tuleku ühes peatuspunktis ilmnenud võimalus kogeda "Jehoovat/Jahvet"/YHWH. See kogemus hiljem arvatavasti ähmastus, nagu sageli juhtub, mis ei tähenda, et iga vanatestamentlikku sündmust saaks hinnata meie kaasaja ühiskonna vaatevinklist. Jumal teab paremini kui meie, mida Ta teeb ja mispärast.

Hiljem, kaks tuhat aastat tagasi näeme maa peal inimeseks saanud Kristust, kes on nagu mõõdupuu pöördelisel hetkel maailma arengus, kes võttis arengu ja inimkonna enda peale, võttis nad oma elus omaks. Vanad kultused mandusid osaliselt, just nagu ka kristlus muutus hiljem pealiskaudseks, ehkki uurimine selles suunas oleks siiski huvitav. Kristus näitaks end kellenagi, kes ei sobitu erilisele religioossele kogukonnale võimu garanteerija rolli, kuhu teda vahel pannakse. Ta on olend, kes kehastab uuendatud inimkonda, "uut Aadamat" Kolgatalt.

Ristilöömise kontekstis räägib teoloogia pattude andeksandmisest (vrd Johannese 1: 29). Võib reaalselt kogeda, et selleks "lunastuseks" kui "algusjärgus olevaks" võimaluseks on tarvis teadlikku otsust ja Kristuse järgimist ("Kristuse matkimist"), et see inimese elus tõeliselt väljenduks. See toimib reaalselt. Kui inimesel on hoiak, et Jumal juhib teda Kristuse kaudu läbi elu, võib ta reaalselt kogeda, et elu muutub orgaaniliseks tervikuks. Kui tal on seevastu hoiak, et teda juhivad mehhaaniliselt toimivad saatuse või karma-tasakaalu seadused, läheb elu kindlasti nende põhimõtete kohaselt. Kristus kõneleb ka "viimsegi veeringu" tagasimaksmisest, ent ta ei ütle, et see peab käima nii nagu vanasti, "silm silma ja hammas hamba vastu". Esiplaanil on inimese uus ülesanne – mis iganes on tema ja teda ümbritseva suhtes viljakas, võetakse tema oskuste hulgast ja viiakse ellu. Minevikuga toimetulemine ei ole enam eesmärk omaette ega arengu motiiviks. Tänapäeval võib näha "ülevalt tuleva" abi ja inimeste erinevate võimaluste ühistööd.

Siinkohal võib R. Steineri uurimine jätta mulje, nagu tegeleks Kristus üksnes inimkonna saatusega ja et iga üksikisik peaks ise oma saatust kujundama. Paljud kristlased on aga kogenud, et Kristus aitab inimestel ka individuaalselt nende saatust kujundada. Ta võib juhtida selle muutumisele, selmet viia kõige sisemise sajaprotsendilisele väljaelamisele – võttes arvesse ka ülejäänud inimkonda. Andestuse jõud inimeste vahel on samuti reaalne kogemus, mis on üks kristlusele eriomastest tunnustest. Näiteks murrab see katki vägivallale vägivallaga vastamise lõputu nõiaringi. See ei ole üksnes õpetus maistest konfliktidest vabanemisest või nendega mittesamastumisest – selles suhtes võib leida sarnasusi Buddha õpetustega. Sügavam mõtisklemine selle üle annab selguse, et tegemist on reaalse väega, mis aitab konfliktidel laheneda seestpoolt, ilma et peaks tagasi tõmbuma, ehkki nüüd oleks see võimalik; samas on see jõud jääda "maailma" selle sõna kõige laiemas mõistes, jääda kui "töötegija viinamäel".

Isegi sellel pretensioonikal tasemel ei kao üksikisik ilmselt ära kui tilgake ookeani. Ei piisa kirjeldamisest, et inimene jätab seljataha iseenda äkitselt tuhandeteks osadeks lendunud isiku, kaasa arvatud psüühilised ja mentaalsed osad. See meenutab teosoofilises valdkonnas kirjeldatavat "ristilöömist" ning Castaneda poolt terminit "ristilöömine" kasutamata kirjeldatud šamanistlikus valdkonnas esinevat nähtust, mis on samuti reaalsed kogemused.
Rakuke tervikust, mis vastutab kõige eest, millega ta ühenduses on – see kirjeldus annab veel paremini edasi pilti inimesest, kes "on võtnud oma risti enda peale" ning kelle eelnevad püüdlused kaasatakse nüüd elu eksistentsiaalse tuuma mõistmisse .

Vaatamata kõigile püüdlustele ristilöömise sündmust ja sümbolismi praegusel ajal vaimulikel eesmärkidel kasutada, ei tohiks me mööda vaadata faktist, et siin on tegemist mitmete aspektidega:

- Jeesus pidi läbima kõik inimeksistentsi etapid sünnist surmani, muutes kõike uue hoiakuga neisse;

- ristilöömist, mida – risti muudest, vanadest tähendustest hoolimata – võib lihtsalt mõista ka kui endist ilmalikku karistusviisi, mis sel konkreetsel juhul sai teoks ka Jeesuse vastaste ühemõtteliselt petturlike, ebaseaduslike ja materialistlike teguviiside ajel. See toimus, nagu ta toimus, ning poleks saanud teistmoodi minna ja nii ei saa tõestada mingit ristifetišismi. See oli selle aja jäikade, ebateadlikult tegutsevate negatiivseks osutunud võimude viimane, lõkkelelöönud reaktsioon, mis oli omakorda karikatuur Jeesuse tõeliselt muutvast teadvusest.
Sündmuste kasulik mõju ei sõltunud neist vägivaldsetest tegudest Jeesuse vastu ning on seotud ka ülestõusmisega. See on Jumala töö.

- Rist kui sümbol sisaldab endas endist konteksti, isegi kui hiljem sai sellest üldiselt ohverdava armastuse sümbol, millises tähenduses seda ka tänapäeval mõistlikult kasutada saab, vastandina ükskõiksusele, vihkamisele jne.

- Neutraalsema pildi Jeesuse sisemistest protsessidest peale ajastust tingitud konteksti annavad tema viimased sõnad ristil: "Sinu kätte ma annan oma vaimu", samuti tema haud, mis erinevalt vanematest esoteerilistest kirjeldustest ei sümboliseeri täiesti eraldiseisvat "sammu", vaid on seotud ristilöömisega. Jeesuse surma tähendus ei ole surmas eneses, vaid inimeses olevate "surmaprogrammide" võitmine.

Käesolev kirjutis käsitleb Jeesuse elu viimaseid sündmusi nii põhjalikult, kuna neid pole veel nii üksikasjalikult vaadeldud kui neile eelnevaid, kergemini mõistetavaid sündmusi. Seetõttu on nende ümber kerkinud segadusseajavaid teooriaid, mille lahtiharutamine nõuab veelgi suuremaid pingutusi, et ka siin vahetuma kogemuseni jõuda. Ristisurma ei tohiks aga ka pidada Jeesuse elu kõige olulisemaks sündmuseks, nagu teatud teoloogilised suunad seda teinud on. 

Nagu ka esimesed Jeesuse jüngrid pärast ristilöömist ja ülestõusmist tundis traditsionaalne teoloogia ära, et mitmetes Vana Testamendi tekstides on võimalik lugeda vihjetena kuni üksikasjadeni kirjeldatuna hilisemaid Jeesuse kannatusi (passioon) ja nende lunastavat pööret (Luuka 24:27; psalm 22; psalm 40:7jj; psalm 69:22; Jesaja 52:13-14 ja 53; Sakarja 12:10 ja 13:1; Trk 2:10-20; jt). Ka Jeesuse õpiaastate eelpärimustes leiti hilisema ristilöömise ja ülestõusmise kohta mitmeid tunnistusi, mis on osaliselt raskesti äratuntavad ning mida nimelt just sellepärast ei tohi hilisemaks lisaks tembeldada ning seega lihtsalt kustutada. Muuseas aimas juba eelkristlik filosoof Platon, et tema selle maailma täieliku õigluse ideaalpilt lõpetab ristilöömisega (Politeia II). Silmatorkav oli, et see sündmus pidi ka roomlastele jätma erakordselt tugeva mulje (nt Markuse 15:38). Hoolimata selle ohvrikäigu tuntavalt suurest tähendusest piibellikus kontekstis ei oska mõned kriitilised teoloogid sellega midagi suurt peale hakata. Juba kristluse algaegadel läksid erinevad grupid sammudega kaasa, mida kogesid nende gruppide liikmed või mida nad suutsid isiklikult mõista - see viis erinevate eesmärkideni.

Küsimus:
Kas tahaksin Jumalat paluda*, aidata mul otsida vanuse, haiguse ja surma vanadest vaimsetest programmidest ülesaamist ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Küsimus tühjast hauast, minek "alla põrguhauda" ja "tõusmine paradiisi"

Nüüd võiksime tegeleda edasiste ristilöömisega seotud küsimustega. Kõigepealt küsimus tühjast hauast (Johannese 19: 38 - Johannese 20: 10). Mainisime juba, et tegemist polnud lihtsalt elusa inimese ravimisega ürtide abil. Nikodeemus kasutas ka aineid, mida ilmselgelt tarvitati surnute palsameerimiseks. Lihtlabase laibaröövi ja mujal toimunud matuse võib välistada ka mitte puhtmaterialistlikust vaatepunktist lähtudes, mis ilmneb, kui vaadelda järgmises peatükis kirjeldatavaid avastusi "ülestõusmise" kohta. Täiendavaid üksikasju võib järeldada, tegeldes harvemini esinevate probleemiasetustega.

Võib näiteks vaadelda üldist küsimust, mis juhtub inimesega surmahetkel ja pärast surma ning kas selles on erinevusi. Seda küsimust on sageli käsitletud religioossete ilmutuste ja pärimuste ning ka filosoofiliste spekulatsioonide baasil, edasi näiteks parapsühholoogiliste uuringute, humanistliku ja transpersonaalse psühholoogia, samuti nagu ka kliiniliste ja individuaalsete kogemuste abil (nt Elisabeth Kübler-Ross).

Praktiliselt kõik religioonid väidavad lõpuks, et inimene "ei ela edasi üksnes oma järglastes ja kultuuriliste järelmõjude kaudu", vaid jätkab eksisteerimist teadliku indiviidina. Isegi (nn) "primiivsete rahvaste" esivanematekultus ei ole suunatud üksnes sellele, et esivanemad "elavad järglastes edasi", vaid nad on veendunud selles, et nende esivanemad eksisteerivad käesoleval ajal reaalselt vaimsel viisil edasi, ning võivad isegi olla reaalselt kohal järglaste kultuses või ka nende tavaelus. Isegi seal, kus arvati, et inimesed võisid eksisteerida või inkarneeruda teistes eluvormides nagu loomad või isegi kivid vm, tunnustati printsiipi elu jätkumisest vaimse olendina. Ka uuemad "kõrgreligioonid" rõhutavad eksistentsi jätkumist. Nad näevad seda veel selgemini kõrgematel eksistentsitasemetel kui füüsilisel. Osalt räägitakse võimalikust kontaktist nende eksistentsitasemete vahel, kuid ka nende problemaatikast. Teadlikuks tõusmiseks kõrgematesse sfääridesse arendati välja suurejoonelised tseremooniad, vt nt "Tiibeti surnute raamat", millega tegeles nt ka C. G. Jung. Reinkarnatsiooni jms küsimusi puudutava kohta leidub väga erinevaid kogemusi ja ideesid.
Tänapäeval on teolooge, kes ei usu elu pärast surma või Jeesuse kaudu kogetavat "igavest elu"*. Nad on kohandanud oma mõtted ammugi ajast ja arust 19. sajandi loodusteadusega. 
Praktiliste vaimulike kogemusteni viib inimeste sagedane küsimus: "Mis peitub selle (maailma fassaadi) taga?"
*
Kristluses ei ole „õigete" (nt Matteuse 25:46), Jeesuse järgijate (nt Luuka 18:29-30) ja/või Jeesusesse uskujate (nt Johannese 3) „igavene elu" huvitav ainult pärast surma. Niikaua kuni – koos Kristusega – meie sees hakkab miski sarnanema „taevaga", muutub ka elu „tulevases maailmas", mida nimetatakse ka mõnedes Piibli kirjakohtades.

Meditsiini vallas on teada juhtumeid narkoosi all või varjusurmas olevatest inimestest, kes on tagasi tulnud ja rääkinud oma kogemustest teistes teadvuse valdkondades. Kuid mitte ainult – leidub ka teaduslikke uuringuid nt kaalu vähenemisest surmahetkel umbes 21 grammi võrra. Antroposoofias ja teosoofias räägitakse erinevusest "mina" või "vaimse keha" ning "astraal- ehk emotsionaalse keha" ja "eeterliku või eluenergia-keha" ning füüsilise keha "fantoomjäseme" vahel. Sellele järgneb edasine tagasitõmbumine emotsionaalsele ja peale seda vaimsele tasandile, st "mina"-tasandile ja põhjuslikku maailma – see ei ole veel "taevas" – alati kõrgema mina kontrolli all.

Võin esitada ka järgmise küsimuse, kuidas surev inimene tegeleb oma olemuse erinevatesse "kihtidesse" salvestunud oskuste, kogemuste ja ainetega ning kuidas tegeldakse erinevustega. Leidub ka selleteemalist kirjandust, nt Isa Roesermüller (Saksamaa), kus rõhutatakse, et "kaasatud" on olemuse kõigi elementide "põhialused" ning et selle protsessi tõttu on matmine parem kui tuhastamine. Teateid on ka ühest äkilisest, ootamatust ainese haihtumisest hauas. Samuti on mitmeid sajandeid kuni tänapäevani välja leidunud kiriku poolt kontrollitud teateid "laipadest, mis ei kõdune", tänapäeval nt Bernadette Soubirius Lourdes'is. Samuti on palju teateid "tühjadest haudadest". Sellistel puhkudel väideti sageli, et nood inimesed olid elanud "Jumalale väga lähedal".

Ilmselt ei mõelnud algul keegi seosele Jeesuse tühja hauaga. Tundub, et see mõte ilmus hämmastaval kombel alles hilisemates esoteerilistes ajakirjades. Võib üles lugeda terve rea teisi kummalisi sündmusi, mida on keeruline kontrollida, samas ei saa neid ka laias laastus pettuseks pidada. Ometigi teame, et füüsiline mateeria peidab siiani märkimisväärseid saladusi. Uuringud keemia ja füüsika vallas kõigutavad veelgi enam pilti oletatavasti suhteliselt konstantsetest aatomitest kehas – saagu see siinkohal nimetatud vaid möödaminnes, see vajaks lausa omaette peatükki.

Märkimisväärsed on ka varakristluse apokrüüfilised kirjutised (kirikud ei pea neid "ketserlikeks", samas ei peeta neid ka sajaprotsendiliselt korrektseteks ja seetõttu pole nad kaasatud Piibli kaanonisse). Üks osa nn Nikodeemuse evangeeliumist kirjeldab "Jeesuse minekut alla põrgusse" pärast surma ja tema mõju sealsetele olenditele, kes läbivad – arvatavasti emotsionaalset – puhastust. Kirjeldatakse ka Jeesuse kohtumist Vana Testamendi inimestega mingit liiki "paradiisis", mille all mõeldakse siin mingit sorti vaimset/ vaimulikku ala üleval. Ühelt poolt tundusid sellised ideed ettekujutused, ent nad võivad samahästi olla ehtsad nägemused, mis võivad olla osaliselt otsesed, osaliselt sümboolsed.

Haud kui üks etapp Kristuse teel näitab esmalt Jeesuse ihu – mis oli elu jooksul juba "vaimulikustunud" – viimast muundumist ning sellega paralleelselt toimunud sündmusi tema ihulikust teadvusest vabastatud vaimse olemusega. Siin puudutatakse tervikliku (integreeritud) "uue Aadama" tekkimist. Sümboolne on ka, et vastava suulise pärimuse kohaselt olevat "Aadam ja Eeva" maetud "Kolgata" ("Pealuu paiga") piirkonda.

Samuti pole lõpuni käsitletud selle jutustuse tähtsust, et Maarja Magdaleena oli esimene, kes avastas tühja haua ja tundis ära Kristuse, kes oli ilmselt mingis vahestaadiumis* – "ära puuduta mind". Vaimses kontekstis tundub Maarjal siin olevat sümboolselt Eeva roll. – *"Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud". See on erinev hilisemast ilmumisest "ülestõusnuna", kus ta nt selgelt lubab Toomasel end puudutada. Surnud ihu tundus uuel viisil vaimu poolt elule äratatud. Suuline pärimus ei anna usutavust spekulatsioonidele, nagu oleks Jeesus olnud "ainult vigastatud ja seejärel terveks ravitud". Tema välimus oli täielikult muutunud ja Maarja Magdaleena reaktsioonid ei viita sellele, nagu oleks neid muutusi põhjustanud haavad või kärnad. Ka Nikodeemuse kasutatud ürdisegud olid mõeldud surnute palsameerimiseks. Mis siin sündis, ei sobitu klassikalises mõttes surma ja elu skeemi, samuti mitte varem tuntud piirikogemustega elu ja surma vahel. Sel on ka teatud tähtsus tulevikuks, vt peatükki "Ilmutusraamat".

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Ülestõusmine

Tühi haud ja Kristuse ülestõusmine kujutavad endast paljude inimeste teadvusele tohutut väljakutset. Nende kogemustaust – inimesed surevad –, mõistetav tendents seletamatuid asju alla suruda, samuti vananenud – ent siiani koolis õpetatav – ühekülgne materialistlik vaade elule on mõned valdavatest põhjustest (nt Johannese 20: 11 – Johannese 21).

Ajaloolis-kriitiliste tõlgendajate seas on ometigi neid, kelle sõnul on teated ülestõusmisest kõige paremini kinnitatud varakristlikud jutustused, isegi paremini tõestatud kui kõik muud jutustused Jeesuse elust. Siin peavad nad silmas teateid, mis puudutavad Jeesuse ilmumist erinevates paikades uuel kujul, mida alati otsekohe ära ei tuntud, kuid mis oma mitme uue omadusega oli füüsiliste silmadega tajutav.

Järgnevalt tuleks vaadata Jeesuse kirjeldust Piiblis, eeldades tõelist muutumisprotsessi Jeesuse – elu jooksul vaimulikustunud – ihus ja/või tema surmajärgses "ihus" (nn "vaimud" on tavaliselt nähtamatud). Inimelu erinevatel arenguetappidel jagunenud teadvuseseisund võib kaotada oma eraldatuse: "eraldatus" on sõna "patt" literaalne tähendus. Seesama eraldatus oli ka inimese eraldatus Jumalast, oma päritolust. Nii võis "alam osa" st ihu uuesti saada ühendatud Kristuse olemuse teiste osadega. Vt eelmist peatükki "tühjast hauast".

"'Ma püstitan selle templi kolme päevaga uuesti'. Aga tema mõtles templi all oma ihu". Pärast seda, kui Jeesuse olemus tõusis teistesse teadvusmaailmadesse või oma sisemusse – selles suhtes teistega sarnaselt – (vt viimast peatükki), võis järgneda olemuse tasemete, kaasa arvatud füüsilise ihu uus loomine, ilma "ebateadlike" aladeta, kuna enam ei olnud eraldavaid omadusi ja kõik Jeesuses kuuletus sisemisele.

Ka antroposoofilistes ringkondades (R.Steiner) vaadeldakse Kristuse keha ülestõusmist kui "uut Aadamat" - 1 Korintlastele 15:45-47 - kui uuestisündi, mis on sellest ajast peale isikliku arenguna võimalik ka kõikidele inimestele (nn füüsiline "fantoomkeha"). Ka teosoofilistes ringkondades (A.Bailey, nimetame nt "Revelation" (Ilmutus) või "5th initiation" (Viies initsiatsioon) vaadeldakse Jeesuse ülestõusmist kui reaalset taasloomist. Ehkki teosoofiline vaatepunkt võib mõnedes detailides olla ebatäpne, võiksid kristlikud teoloogid ikkagi endalt küsida, miks nemad selliseid ideesid või pigem lähenemisviise välja ei arendanud? Mõnede teoloogide kõhklused ülestõusmist tõsiselt võtta ei vasta isegi üldhariduse nõuetele.

Tuleb märkida, et "ülestõusnud ihu" kui reaalselt olemuse juurde kuuluvat, ei saa täiesti võrdsustada esoteerilise kirjanduse "näilise kehaga" (Mayavirupa), mida mõned meistrid pidavat looma justkui mingit riietust, et end nähtavaks muuta. Siin on siiski näha ka vaimu ülemust mateeria suhtes.
Kaasaegsed, sageli segaselt sõnastatud õpetused "valguskehadest" ilmutavad samuti sarnasust. Siin on mõeldud seda, mis juhtub, kui olemuse kõrgem tase peegeldub füüsilisel tasemel, olles on sillaks füüsilist teadvust ületavatesse reaalsustesse astumiseks ilma füüsilisest kehast lahkumata. Heebrea keeles nimetatakse seda sõnaga "Merkabah". Taolise nähtuse algtõed on kirjas Prof. J. J. Hurtak'i raamatutes "The Keys of Enoch" (Eenoki võtmed) ja "The synoptic gospels" (Sünoptilised evangeeliumid), Academy for Future Science, P.O.Box FE, Los Gatos, CA 95030, USA. Tänapäeval on loodud organisatoorselt mitte eriti konkreetne liikumine, mis "valguse töö" abil soovib aidata maad sellel keerulisel ajal. Kiusatus on siiski mõelda, et uued harjutustehnikad tooksid esile kauaigatsetud tulemuse – nn "ülestõusmise". Tegelikkuses ei toimi miski ilma tervikliku arenguta, kaasa arvatud iseloomu küpsemine. Vt ka järgmist peatükki.

Kõikides religioonides ühes või teises vormis esinevad ideed reinkarnatsioonist, st hinge taaskehastumisest uues ihus, oleks sügavam, ebatäiuslikum "oktaav" uues ülestõusmisprotsessis ja poleks sellega identne. Õpetused hinge pre-eksistentsist enne viljastumist ja ka õpetused taaskehastumisest olid ka varakristluse ajal laialt – ja Ruffinuse sõnutsi ka üldiselt – levinud. On siiski huvitav märkida, et hiljem ei pandud sellele ideele erilist rõhku. See ei sõltunud üksnes asjaolust, et inimestelt oodati keskendumist maisele elule, nagu kirjutab R. Steiner, samuti mitte võimujanuliste paavstide võimalikust eesmärgist muuta inimesed sõltuvamaks, piirates neid vaid ühe eluga, nagu teised vaimulikud autorid oletavad. Selle allakriipsutamiseks võib leida veelgi valgustavaid ilminguid. Kõige olulisem on, et ülestõusmismotiiv juurduks inimestes (vt nt ka 1 Korintlastele 15: 53, Filiplastele 3: 21). Isegi kui see tundub tulevikumuusikana, omandaks reinkarnatsioon Kristuse poolt lõplikult üle võetud protsessi iseloomu. Ülestõusnud Kristus ei pidanud inimestele taas ilmumiseks uuesti sündima. Paljud – ehkki mitte kõik – kristlikud rühmitused kritiseerivad reinkarnatsiooni ideid. Võib tunnistada, et ideed jäikadest "psühho-mehhaanilistest" saatuse, surma ja reinkarnatsiooniseadustest, vähemalt omaette eesmärkidena nähtuina, ei vasta elamisviisile, mida demonstreeris Jeesus. See ei tähenda ometigi, et reinkarnatsioon poleks võinud kunagi eksisteerida või et see ei võiks tänapäeval eksisteerida. Paljusid eelnevaid ja kaasaegseid nn "reinkarnatsioonikogemusi" ei saa olematuks seletada – isegi kui ka kõik neist kogemustest ei baseeru tingimata tegelikul reinkarnatsioonil, vaid sageli teatud teistel teguritel. Eriti kristlikus valdkonnas tunduvad need kogemused olema erijuhtumid, nt Ristija Johannese lugu. Eelija funktsiooni ülevõtmise asemel – nagu enamjaolt tõlgendatakse – ütles Jeesus lihtsalt: "Tema on see". Siin oleks siiski tegemist olevuse tagasisaatmisega eriülesandeks, et aidata inimesi, ja mitte vangi kohustuslik ringkäik (hindude) uuestisündide rattas. Veel enam, kristliku müstitsismi vallas, kus samuti reinkarnatsiooni aktsepteeritakse kui tõsiasja (näiteks Lorber), rõhutatakse sageli uute õppimisviiside suuremat tähtsust pärast surma teistes dimensioonides. Tänapäeval võivad inimesed ühe elu jooksul tohutult õppida. Normaalseks puhastumiseks ja arenguks mõeldud reinkarnatsioonil, millega võivad vastavalt keskkonnale kaasneda uued ülesanded, ei pruugi olla vana, automaatne iseloom. Need vanad ideed võivad olla üheks põhjuseks, miks reinkarnatsiooniõpetusi kahtlustavalt mittekristlikuks peetakse. Peale selle ei arvestanud teiste religioonide ideed reinkarnatsioonist Jumala ja Kristuse rolliga. Inimese ihulik-hingelik-vaimne iseloom on ju kõikjal samasugune ja seepärast võivad kõik võrdlemise läbi midagi õppida – ilma egalitaarsuseta.

Saatuse ja reinkarnatsiooni mehhaaniliste kontseptsioonide mõjust kirjutasime juba peatükis "Ristilöömine".

Tänapäeval leiame sageli, et tugevad isiksused erinevad üsnagi oma bioloogilistest vanematest, isegi noorte täiskasvanutena. Vahel tundub, justkui oleks nende kuju tugevamini mõjutanud mõni muu või varasem kultuur kui muidu olema peaks. Seda võib seostada psühholoogilis-intellektuaalse isiku suurema tähtsusega võrreldes esivanemate ja pärimisega seotuga. R. Steiner mõtleb selle nähtuse seosele Kristuse tegudega maa peal.

Sellele nähtusele vaatamata ei ole põhjust omistada Jeesusele üksnes ühekülgset hingelis-vaimse osa rõhutamist. Kristuse tegudes on pikas perspektiivis pigem impulss puhastada kõik osad , kaasa arvatud keha, ja tuua need valdkonnad uuesti kooskõlla. (Vaim,) hing ja ihu peavad kokku sobima (mida pole tänapäeval kindlasti kõikjal saavutatud). Eelkõige ei tohi teed ülestõusmisele mõista või seda käia ainuüksi nn "kehatu" vaimse töö läbi vaid hoopis kehaline muutub vaimseks ja vaimne kehaliseks – see algab alles pärast kõiki ühekülgseid intellektuaalseid suvasid. Vrd nt Luuka 24:36-43.
Ideoloogia, mille püüdlus on vähendada rahvuste mitmekesisust jne ühtlaseks inimkonnaks, on sellele impulsile niisama võõras kui ideoloogia ühest ülemast rassist, mis diskrimineerib kõiki teisi. On erinevad osad ja on tervik – mis võib tunduda iseenesestmõistetav –, ent tänapäeval pole miski iseenesestmõistetav, kõik tuleb teadlikult välja töötada.

Kristuse moto on: "Vaata! Ma teen kõik uueks". Isegi kui ta kõnetab lõppkokkuvõttes individuaalsuse tuuma, kus inimene pole "ei juut ega kreeklane…", vaid inimene, isegi siis ei ole mõeldud mingit ühtset inimlikku üliteadlikkust, vaid mõtet, et Jumal mõtleb ja teostab mõtteid inimindiviidi kaudu. Individuaalsuse positsioonilt võime siis hakata looma uusi kogukondi, mis ei ole vanad pere- ja ametialased sidemed jne. Uute, vaimus loodud suhete seas võib siiski olla ka "vanu", mis on vanadest ebateadlikest sundustest muudetud vabadeks otsusteks.

Seoses kommentaaridega jõuväljade mõju kohta tervele inimkonnale, näiteks peatükis ristilöömisest, peaksime arvesse võtma, et pärast seda, kui Kristus on juba kõik need etapid läbinud, on nad täielikult ja samaaegselt "seal". Isegi kui Kristuse tee etapid ja nende järjestus jääb alles, on "ristilöömise kogemus" midagi erinevat, sest ülestõusmise impulss kumab juba läbi. Ei ole iseenesestmõistetav, et ka kõige tähendusrikkama järgimise puhul peab toimuma füüsiline surm, enne kui "ülestõusmise vägi" saab toimida. Müstilised kogemused toetavad seda. Ülestõusmise väge võib kogeda kui kõige – ka lihtsaimate etappide – taga olevat külgetõmbejõudu. Millelegi muule toetudes väitis R. Steiner, et ülestõusmispühade sündmused toimivad tänapäeval tervikuna. Lisandusid veel teisedki arvamused nagu "vere eteriseerumine".

Ka "Kristuse järgijate" poolt sajandite vältel Kristusega koos arendatu on tänapäeval oluline.

Selles kontekstis on huvitav, et leidub uusi ideesid, mis – just nagu ka Kristus – ei jaga enam üldist oletust ihu loomulikust, kohustuslikust surelikkusest:

India filosoof ja joogi Aurobindo töötas pärast nirvaana-kogemuse läbimist samalaadses suunas ning püüdis "tuua supramentaalsed st ülivaimsed jõud alla maapealsesse ellu". Tema vaimulik partner "Ema" Mira Alfassa võis sel viisil läbida füüsilise keha, st mälu sisaldavate, vanade, surmaprogrammidega seotud rakkude tundmatuid kihte. Ta koges seda kui "tööd inimkonna kehaga".

Teisel viisil rääkis Rudolf Steiner äsjamoodustunud kõrgematest olemuse elementidest või "kehadest" mõistuse kohal asuvatel aladel, mis võimaldavad hiljem tahtlikult üksikasjadeni nähtavaks teha varasemad emotsionaalsed, eeterlikud elujõud ja üksteise järel olemuse füüsilised osad. Ta nimetab neid uusi osi: "vaimne mina, eluvaim, vaiminimene". Võib tekkida mulje, et see ettekuulutus täitub alles pika aja pärast. Võrdlus nüüdse arenguga näitab siiski, et see võib osalt juba tänapäeval asjakohaseks osutuda.
Roosikristlaste moto oli: "Sündinud Jumalas, surnud Kristuses, ülestõusnud (lad. reviviscimus) Pühas Vaimus.

Esoteerilises budismis anti neist kõrgematest "kehadest" Buddhale vähemalt mõista kui ühest võimalusest: "Dharmakaya, Sambhogyakaya, Nirmanakaya". Loomulikult ei ole nende erinevate suundade eesmärgid, vahendid ega tulemused kuigi sarnased, kuid on selge, et erinevad inimesed tegelevad samade tegevusvaldkondadega üksteisest sõltumatult, nii et neile saab omistada suuremat tõelisust.

Siia lisame veel ühe kogemuse meie sajandist: Carl Welkisch, "Im Geistfeuer Gottes" (Jumala Vaimu tules). Füüsiliselt ebatavaliselt tundliku müstikuna tundis ta kutsumust – ja sai nägemustes sellele kinnitust – edastada, et Jumal saab nüüd ka füüsilist keha muuta ja et tema on selleks otstarbeks mõeldud tööriist. Tuleb siiski sagedamini ette, et inimesed, kes on saanud "ülevalt erakordse ülesande", mõtlevad, et nad on ainukesed – samas kui Jumal jagab ülesandeid keerukamal moel –, ja neid on tihti lihtne tagasi tõrjuda kui "vaimuhaigeid". Nees, kes on tuttavad seda liiki müstiliste kogemustega, tunnevad ära, et need kogemused on siiski ehtsad. Sama kehtib ka Welkisch'i puhul.

"Surematust" jutlustavad eriti teatud uued vaimulikud-terapeutilised rühmitused, enamjaolt USAs. Nende püüdluseks on "ravida ettekujutusi surelikkusest". Samuti püüavad nad hingamistehnikate nagu "Rebirthing" – sünnitrauma läbitöötamiseks –, tervisliku toitumise jne abil pikendada elu, st elu, mis kiirgab positiivsust. Isegi kui Kristus ilmub neis ringkondades üksnes perifeerselt, tuntakse seal ka kristlasi nagu mormooni Annalee Skarin, kes kirjutas omaenda kogemustest keha de- ja re-materialiseerumise kohta, mis põhines tema ühendusel Jumalaga.

Teised uurivad meditsiini vallas hormonaalseid vahendeid teatud taasnoorenemise saavutamiseks. Selle arengu motiivid on arusaadavad. Kõiki selliseid lähenemisi ei saa kahtlustada suurushullustuses.

Ülestõusmisvägi, kogetav koos Kristusega, kes sellega nähtavalt ja terviklikult algust tegi, tundub olema tegelik "ergutav tegur" sellesuunalises harmoonilises arengus. Palju sellest, milleks ta meile "seemne" andis, tuleb veel lõpule viia. Just seetõttu on siin mõistlik teadlikult talle osutada.

Tuleb siiski meeles pidada, et Kristus oleks tahtnud, et me võtaksime arvesse kogu inimolendit (isikut), mitte ei peaks füüsilise keha elu kultuslikult eraldiseisvaks ja kõrgeimaks väärtuseks. Ta ei soovitaks ka eraldi praktikat rakkude elustamiseks, vaid ihu – kaasa arvatud elundite, rakkude jne – ning vaimse elu terviklikku pühitsemist. Tegemist on ka küsimusega vabadusest elada ja mitte sunnist elada. Seda nimetatakse vaid võimaliku probleemiallikana selle raske tasakaalusäilitamistoimingu jooksul, mitte eeldades, et need rühmitused alati äärmustesse lähevad.

"Ülestõusmine" ei ole samas üksnes vaimulik kogemus. See võib kõik inimese elus jäädavalt uueks teha, selle kohta on vähetuntud uue ilmutuse rühmitus "Lichtzentrum Bethanien" (valguse keskus Betaania) Šveitsis Sigriswilis võtnud oma ajakirjas "Lichtbote" (Valguse saadik) kasutusele fraasi "ülestõusmiselu". Pärast risti "kitsast väravat" tuleb küllus. Jeesus rõhutas, et tema tee saab selgeks alles tegude kaudu. Ainult edusammud isiklikul teerajal, st "Kristust järgides", võivad seda edasiviivat sammu mõistetavaks teha. Nagu oleme näinud, ei ole see tee ühetaoline, samuti mitte pidev tõus tippu, vaid saab pigem nähtavaks inimese juures kui ulatusliku hoone Jumala poolt juhitud ehitamine, milles iga uus kivi ehitatakse eelmise peale. Kivid on inimese olemuse vilumused, mis elavad kauem kui tema "väline ehitis". Täpselt nagu eelajalooline inimene loodi mitmete pühade kirjade kohaselt täiuslikuna, nii võib inimene pärast ebatäiusliku maailma draamadest läbiminekut taas saada "täiuslikuks nagu Isa taevas", nagu Kristus inimestele lubas. See ei kehti üksnes lihtsaimate etappide, vaid ka ülestõusmise puhul. Ta ei seadnud piire ega kuulutanud tänapäeva piiratud arusaamist normiks. Ta ise seab uued normid, vt "Mina olen...sõnu" evangeeliumides: "Mina olen eluleib", "Mina olen maailma valgus…", "Mina olen uks", "Mina olen hea karjane" ning ka "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab (igavesti), isegi kui ta sureb", st ei pea ootama alles üldist "viimset kohtupäeva", nagu teatud kristlikud rühmitused väidavad. "Mina olen tee, tõde ja elu", "Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik, …teie olete oksad…", "Mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta". Kristus on tegelik "Mina olen" inimeses, mida tuleks eristada argipäeva-egost.

Juudi usus eksisteeris ülestõusmine või ülesäratamine, kuid alles pärast aegade lõppu. Traditsioonilises kristlikus teoloogias vaadeldakse ülestõusmist kui uut võimalust läbi usu Kristusesse - kuid ilma seda väljaspool õhtusöömaaega mõistetevaks tegemata. Moodsates, kriitilistes teoloogilistes kaalutlustes võib seda juba edusammuna võtta - vastupidiselt pigem materialistlikule teoloogiasuunale, mis püüdis kõik raskestiettekujutatava lihtsalt olematuks teha - , et ülestõusmine nagu "metafoor" = mida käsitletakse taas ülekantud, allegoorilises tähenduses. (Hans Kessler, Sammelband "Auferstehung der Toten"; kogutud teosed "Surnute ülestõusmine"). Mõned vajavad raskesti mõistetavale arvatavasti sellist lähenemist; aga mitte tingimata need, kes on võimelised vahetult uskuma ülestõusmisesse kui sisemisse ja välimisse reaalsusesse. See lihtsate kristlaste usk vastab nii mõneski rohkem paljude alade tänasele uurimis- ja teadmistasemele, kui seda käsitletakse meie uurimustes. Kes näeb kõike ainult "metafooriliselt", selle juures mõjub see vastavalt meie uurimustele pigem ainult hingelise ehitamise tähenduses; tervendavat mõju, mis võib ka täna veel kuni füüsilise keha sisemuseni ulatuda, võib nii vähemalt aeglustada või vähendada.

Inglise- ja saksakeelsetele veebilehtedele on lisatud tsitaat Johannese evangeeliumi 20. peatükist.

Küsimus:
Kas ma proovin Jumala abil selgitada, kui viljakaks saab olema ülestõusmise jõud tänapäeval ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Kristuse taevaminek

Märkus: Inglise keeles on mõisted "taevaminek" ja "ülestõusmine" identsed: "ascension". Sõna "ülestõusmine", nagu seda kasutavad kaasaegsed vaimulikud liikumised ja "valgustöö tegijad", on pigem seotud eelmise peatükiga ülestõusmisest.

Täpselt nagu Jeesus Kristus alustas neljakümnepäevase eraldumisega kõrbes vahetult enne õpetustegevuse alustamist, lõpetas ta oma nähtava tegevuse maa peal neljakümne päevaga peale ülestõusmist, mille jooksul ta ilmus inimestele erinevates eemalasetsevates paikades.

Pärast viimast söömaaega ja vestlust "viis ta nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse" (Luuka 24, Markuse 16). "…Ta tõsteti nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Nende juures seisis kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: '... See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat'" (Apostlite teod 1). Apostlid tajusid ilmselt väga selgelt neid neljakümmet päeva, mil Kristus oli äkitselt nende seas ja siis jälle kadus, ning pärastist aega, mille jooksul nad samuti tundsid end kogunevat tema vaimus, ent ilma tema isikliku kohaloluta.

Kristus oli juba teada andnud, et ta läheb Isa juurde. Alles pärast taevaminekut öeldakse, et ta "istub Isa paremal käel", seepärast Jumalaga samal tasemel, kõrgemal inimlikult kättesaadavast "elust pärast seda elu". Siin viidatakse paigale, kus Kristus tegutseb üleüldiselt koos Jumalaga. Jumal on: "Ma olen see, kes ma Olen". Ta on kõikvõimas ja ikkagi annab inimesele vabad käed, ta on kõigi vägede ja olendite elavaks lähtepunktiks ja siiski üksinda, ta on väljaspool ruumi ja samas kõikjalviibiv, ta on igavene ja samas igasse hetke peidetud reaalsus. See ei tähenda, et Kristus lahustus olematusse, vaid pigem seda, et ta on nüüd kõikjal. Seda silda inimese ja Jumala vahel võib siiani elus kogeda, kui end Kristusele häälestada – "Paluge Isalt minu nimel" (Johannese 15: 16). See on omamoodi reaalsus, sõltumatu ettekujutustest kahe tuhande aasta taguste sündmuste kohta.

Jüngrid said nüüd teadlikuks oma tähtsusest Kristuse apostlitena maa peal. Kristus ilmus nüüd nendes ja nende läbi veel tugevamini. Oleks vale seda seisundit väljaspool asuvast vaatevinklist hinnata, justkui poleks juhtunud midagi muud peale selle, et õpetaja oli kadunud, jättes nad üksinda tööd jätkama. Taevamineku eraldiseisvat rolli arvestades võib seda kirjeldada Kristuse töö üldkehtivaks muutmisena. Seda võiks võrrelda hologrammiga, mille igas pildikillukeses sisaldub terve kujutis. Märkus: See võrdlus ei ole vihje säärasele holograafilisele filosoofiale, mille kohaselt oleks inimene igal juhul Jumalaga samal tasemel, st ta ei peagi pingutama, et tema sarnaseks saada. See meenutab seda sorti lunastusideed, mis unustab, et lunastus on nagu seeme, mis tuleb isikliku otsuse ja järgimise (sama teed minemise) teel omandada – nagu Kristus meie eest teadlikult otsustas.

Lisaks inimsuhetele lisanduvad ka Kristuse suhted. Põhiliselt kinnitati just taevaminekul jüngrite ja lõpuks kõigi jaoks see tegutsemisajend, millisele võimalusele Jeesuse eluajal alus pandi. Võimalust, et Kristus võtab inimeses kuju, rõhutati peatükis ristimisest Jordani jões. See tähendab, et sellel, mille Kristus tõi või mille nimel ta töötas, on nüüd võrreldes inimeste tehtuga avardunud tähendus. Pidepunkt on Jumal, mitte üksnes "morfogeneetiline väli" – vt "Ristilöömine". Teine viis seda ligikaudselt väljendada oleks öelda: "Jumal tõmbab kõik enese poole".

Tänapäeval tuntakse Paulust sageli tema traditsionaalse "tahumatuse" poolest. Ehkki seda rõhutatakse vahel ühekülgsete tõlgendustega üle, on tema nägemuslikud kogemused ehtsad. Omaenda moel oli ta võimeline ära tundma, nagu Johannes oma evangeeliumis jne, et Kristuse roll ületab kaugelt tema rolli juutluses ning et juutlus valiti tegelikult universaalse Kristuse lähtepunktiks, tema panuseks kõigile rahvastele. Mõistetavalt oli see üks esimesi vaidlusteemasid jüngrite seas.

Kiriklikud seisukohavõtud kalduvad võrdsustama kirikut "Kristuse ihuga", isegi kui hiljem kaasatakse ka ülejäänud inimkond laiemas mõttes. Antroposoofiliste seisukohtade järgi on inimkond ühemõtteliselt Kristuse ihu. Teosoofilised suunad, mis ei ole ainult kristlikult aluselt väljakasvanud, näevad ka Kristuse tähtsust inimkonna jaoks, ehkki nad näevad teda vaid "maailma õpetaja" rollis.

Kaasaegsed kristlikud uue ilmutuse rühmitused, eriti "Universal life" (universaalne elu) – mitte segamini ajada Universal Life Church'iganäevad tänapäeval ka Kristuse rolli elusolendite jaoks, kes ei ole inimesed, jõudes järeldusele, et maa tulevast saatust ei asetata inimese kätesse. Siiski on ka inimestel, kes pole maa probleeme põhjustanud, vaid on osa "lahendusest", oma osa, nagu mainitakse ka Mäejutluses.

Kui keegi on tegelikult midagi "Kristuses" teinud, on see tehtud ka Kristuse jaoks ja seepärast maailma jaoks.

Need, kes tõeliselt Kristusega ja tema töösuunaga – mida inimesed meelevaldselt muuta ei saa – ühenduses on, ei oleks lihtsalt võimelised aktsepteerima paljusid teooriaid, mis palju sajandeid kirikutes üsna tavalised olid. Kogenud müstikute sõnutsi ei ole Kristust võimalik ei teadlikult ega ebateadlikult "kasutada" millekski, mis tema õpetusega vastuolus on.

Nii võib lasta kirikutel endil selgitada omaenda terminoloogias, kust nad said väe sõdida, taga kiusata ja vihata – veelgi enam, enamjaolt toimus see ilmalike võimude teenistuses. Vaimulikes ringkondades üldtuntud kogemuste põhjal võib valgus ka tumedaid jõude üles keerutada. Kuid enda tegemine pimeduse tööriistaks – nagu minevikus nii sageli juhtus – selmet tegutseda enda ja teiste juures nende varjude vastu, on kristlike eetiliste taotluste üle irvitamine.
Hilisemad teated, nt Euroopa oikumeenilise nõukogu lõppdokument „Rahu õigluse nimel kogu loodule" aastast 1989 näitavad siiski, et püütakse mineviku vigadega leppida. Teksti saab tellida Hanover EKDst.

Ka "taevaminek" võib tõelise sisu omandada "Kristuse järgimise" kontekstis. Roosikristlased näiteks kogesid, kuidas taevapilved laskusid piltidel ja unenägudes nende peale. Säärane ühekordne või koguni korduv kogemus ei tähenda siiski, et see inimene on täielikult sellise eluetapi realiseerinud. Alguses tähendab see ainult, et vastav omadus on hakanud inimeses toimet avaldama.

"Taevamineku" tähenduse tajumine nõuab teatud vaimulikku kasvu ja seda ei tohi seetõttu ära segada "UFOde (unidentified flying objects – tundmatu lendav objekt) poolt äraviimisega". Meieni jõudnud jutustuste puhul, mis kirjeldavad Piibli prohvetite mitmesuguseid "äraviimisi", pole see väga tõenäoline, kui võtta arvesse teisi vaimseid võimalusi (vt peatükki "Ülestõusmine"). Seda seisukohta ei kasutata siin siiski selleks, et eitada "UFOde" võimaliku eksisteerimist, mis ohtrate rahvusvaheliste raportite kohaselt võib siiski olla osaliselt maaväliste astronautide* viis end näidata, samamoodi võib olla, et mõned legendid viitavad sarnastele, nii positiivsetele kui negatiivsetele minevikunähtustele. Samuti võivad nad tulevikus tähtsat rolli mängida. Kuid "iidsete astronautide uurimise" ringkondade püüded samastada iga ringe jms kujutavat vaimulikku kaljujoonist kosmoselaevadega on täiesti liialdus ning pärinevad meie tehnilise ja materialistliku orientatsiooniga tsivilisatsioonile tüüpilisest fantaasiast. Ehkki inimkond võib vajada erisugust jumalikku abi, peab inimkond lõpuks ise päästva läbimurdega hakkama saama. Edusammudega olemises, tegevuses ja teadvuses võivad inimesed maa peal ellu jääda, leida oma ülesande ja seda täita. Ükski väline saavutus, ka ükski omaenda tehniline saavutus ei saa asendada arengut teistele teadvuse etappidele. See püüdlus, mis viis kosmosesüstik Challenger'i hoiatava õnnetuseni, on justkui tähelepanu kõrvale juhtiv ja vilets koopia sellest, mis on tegelikult vajalik.
Kommentaar: Kirikutest väljendas seda vaatepunkti vastavalt mitu korda näiteks teoloog Monsignore Corrado Balducci (Vatikan). Mõned teised kirikute kontekstis oletasid sageli ainult psüühilist või sotsioloogilist fenomeni. Ametlikus Vatikani ajalehes "Osservatore Romano" seisis mais 2008 vähemalt: "Universum koosneb miljarditest galaktikatest, milledest igaüks neist koosneb sadadest miljarditest tähtedest. Kuidas on võimalik välistada, et elu ka kusagil mujal areneda võis? Me ei saa piire panna Jumala loomevabadusele. Kui me koos Assisi Franciscusega maailma loodut vendadeks ja õdedeks peame, miks ei võiks me rääkida ka maavälisest vennast? Võib-olla elavad teised intelligentsed elusolendid oma loojaga ikka veel täielikus harmoonias." 

Ei saa siiski mööda minna tõsiasjast, et tehniline areng on samuti vajalik, näiteks selleks, et asendada eluvaenulikke tehnoloogiaid nagu tuumaenegria, teised elektromagnetilise kiirguse liigid, "geenitehnoloogia" ja teised tehnoloogiad. Ometigi võib isegi see sündida kõrgema teadvuse baasil. Kui see nimetatud kasv toimub Kristuse mõttes laiahaardelisemas teadvuses, peab siiski tegu olema orgaanilise kasvuga ja mitte veel ühe tehnilise manipulatsiooniga. Ükski vaimne "tehnika" ei saa esile kutsuda "lunastust". Erinevad harjutused on head ettevalmistamiseks ja tuleb kõrvale panna, kui nad oma eesmärgi täitnud on. Lõpuks on tähtsust vaid sellel, mis on omandatud. Üsna võimatu on Jumalat tänapäeva "ajumasinate" – tegelikkuses ajumanipuleerimisaparaatidega – passiivselt "tarbida".

Peamiselt on Kristus järeltulevatele põlvedele jäetud oma erilises rollis, kuid samuti on võimalikud ilmingud teistel olemise tasanditel ja teistes kosmose paikades – "Urantia raamat" (USA) – kuid tema erilist ülesannet sellel väga tihedal füüsilisel maal ei saa kahtluse alla seada. Vt ka raamatuid "Analekta" 1 ja 2 ("Analekta" saadaval ainult saksa keeles, viimaseid eksemplare saab tellida järgmisel aadressil: Mag. Alois Thurner, Staudach 103, A-8230 Hartberg, Austria.)

Teoloogid vaatasid Jeesuse vastuvõtmist "pilve" sisse koos vastavate kohtadega Vanast Testamendist (2. Moosese Raamat 13:21 ja 40:34). Nad töötasid läbi sellele järgneva jüngrite selgesti kogetud rõõmu Kristuse uut liiki kohalolekust, mõned kui midagi ülimalt reaalset, teised kui midagi subjektiivset.

Inglise- ja saksakeelsetele veebilehtedele on lisatud tsitaadid Luuka 24 ja Markuse 16: 15-20.

Küsimus:
Kas minu jaoks on praeguse või tulevase taevamineku tähendus küsimus, mis mõjutab minu suhtlemist Jumalaga ?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Nelipühisündmus

Enne ristilöömist teatas Jeesus, et ta läheb Isa juurde ja seetõttu saadab Isa Püha Vaimu / Lohutaja / Tõe Vaimu (Johannese 14, 15, 16).

Umbes kümme päeva pärast taevaminemist kogunes varakristlik kogudus Jeruusalemma palvetama. "Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja... Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli…" (Apostlite teod 2). Mitte keegi ei kirjelda selliste sõnadega tavalist täitumistunnet peale palvetamist. Pigem leiame sarnasust nelipühikirikute ja kveekerite tavadega. Esimene nelipühisündmus järgneb siin väliselt kogetava märgina sellele, mida käesolevas peatükis räägitakse taevaminekust, Kristuse väe jagamisest jüngritele ja nende ümbruskonnale. Seoses selle Tõe Vaimu "allasaatmisega" näeme taas midagi Jumala ja Kristuse koostööst. Selles mõttes võib esimest nelipühisündmust vaadelda ka kui esimest märki "Kristuse teise tulemise" algusest või vähemalt selle lähenemisest. Isegi sellest vaatepunktist võime oodata, et ettekuulutatud "Kristuse teine tulemine" tähendab muud kui teist kehastust inimesena.

Märkus: "Lohutajat" ehk "Nõuandjat" ehk "Tõe Vaimu" (Johannese 15:26) ei tohi rangelt võttes võrdsustada "Püha Vaimuga"; vaata altpoolt: "Sophia".

- "Tõe Vaim" tundub olevat osake Kristusest enesest, mis meenutab osadust temaga ja tema sõnadega ja võimaldab nüüd jüngritel jätkata tema tööd siin maa peal. Seepärast pole enam õigupoolest tõsiseltvõetav tegeleda religioossete ja filosoofiliste küsimustega kui pelgalt kirjandusliku retseptsiooni ja vaimse päritolu ajalooga. Sellest on palju kirjutatud. Ka teised tegurid avaldavad mõju, samuti inimeste juures, ning selle teksti peamine eesmärk on aidata inimestel neid tegureid märgata.

Looja, inimeses – niivõrd kui ta on "Jumalast sündinud" (Johannese 1) – oleva isa pärandit pakutakse üldiseks teadlikuks ühendamiseks Jeesuse eluga. Nüüd, alates nelipühisündmusest on Kristuse enda pärand kinnitatud neile, kes maa peale jäid.

- Püha Vaim kui "naiselik, emalik" vaimselt intelligentne jumalik omadus ja energia leidus juba enne Jeesuse maist elu erinevatel eksistentsi tasemetel ja erinevates ilmutusvormides, nii väljaspool inimest kui oma inspireeriva toimena inimestele. Leidub ka seoseid "taevamannaga" (2 Moosese raamat, 5 Moosese raamat, 4 Moosese raamat, Psalmid, Nehemja, Joosua, Johannese evangeelium, Kiri heebrealastele, Johannese ilmutus.)

Kuid ei ole ka täiesti vale praktiliste kogemustega seoses võrdsustada terminid "Tõe Vaim" ja "Püha Vaim", nagu sageli ka tehakse. Üha sagedamini võib juhtuda, et jumalikud jõud teevad koostööd ja lõpuks töötavad ühtsena nagu ka inimene, kes algselt "loodi Jumala näo järgi", võib kogeda teadvuse eristumist ja seejärel enese olemuse ühtlustumist.

Alles seeläbi on ka inimkonna ja maa ühine elu võimeline ilmuma viisil, mis tänapäeval on veel vaevumärgatav. Seda vaatleme edasistes peatükkides seoses Johannese ilmutusega, seejuures väitmata, et seda tulevikku on mingilgi viisil võimalik kaasaegse ettekujutusvõimega sobitada.

"Püha Vaim" pole üksnes vaim või eluhingus või elujõud. Võib olla üsna otstarbekas järgida seda Kristuse astmelisena tunduvat teed. Püha Vaimu nimetatakse seoses Jeesuse sünni ettekuulutamisega Maarjale, seega vähemalt üksikutes sündmustes osalemise tähenduses.

Seda võib leida siis, kui Kristus, olles isiklikult kohal oma ülestõusnud ihus, "puhub" jüngrite peale ja ütleb: "Võtke vastu Püha Vaim" (Johannese 20: 22) – kes järelikult tema kaudu siin toimib. Nende tajumisvõime või sügavamas mõttes südametunnistuse puhastamine on eelduseks neile edasi antud või teadlikustatud vastutusele "anda patud andeks või mitte (teha midagi)". See südametunnistus, mis J. Lorberi sõnul on Püha Vaimu toime, ei ole segu individuaalsetest hirmudest, mida sageli aetakse südametunnistusega segamini, ent mille taga võib vahel siiski peituda mõnevõrra ehtsat südametunnistust. Südametunnistus selle rikkumata mõttes tähendab ka teadlikku sisemist juhtimist inimese sees.

Esimese nelipühisündmuse ajal tundub Püha Vaim olevat ebaisikuline, isegi "kosmiline". Ometigi suudab ta mitmesugustel viisidel, sõltuvalt endast 'läbistatute' olukordadest või vastavalt enda poolt kõnetatute või maailma erinevatele eeldustele, täpselt tabada valupunkte – ning neid puhastada, kui neid Vaimu valguses vaadata. Püha Vaimu poolt esiletoodud teadvust iseloomustab ka oskus olulisi erinevusi ja tõdesid üha paremini ära tunda. Kus segaste asjaolude lahendamine nii oluline pole, näitab sama vägi end rohkem loovalt vormiva, osadust loova, täiustavana – Jumala juurde viivana.

19. sajand oma mitmesuguste ärkamis- ja uute ilmutusliikumistega, nagu ka 20. sajand, näitavad lähemalt vaadeldes uusi Püha Vaimu ilminguid ja selle mõju. Võib aimata, et kristlikud impulsid ja Püha Vaimu ilmingud kujutavad endast üha enam üleminekut Ilmutusraamatus käsitletavate globaalsetele muutustele.

Apostlite tegude selles osas on Maarja ja teised naisjüngrid koos meesjüngritega "ühel meelel palvetamas ja Jumala poole anumas". Naiste roll – kas nad siis kõnelevad või on "vait", nagu Paulus ütleb – peaks mitmel põhjusel olema asendamatu. Nemad olid näiteks emotsionaalselt vastuvõtlikumad peentele mõjutustele ning kindlasti võimelised neid ümbritsevatele inimestele verbaalselt või mitteverbaalselt edasi andma. Isegi tänapäeval võib igasuguste kokkusaamiste, ka vaimulike koosolekute puhul näha erinevust, kui osalejate seas on nii mehi kui naisi. Ilma meheliku vajaduseta muljet avaldada võivad paljud sündmused edeneda inspireerivamal ja entusiastlikumal viisil, niikaua kui piisab sisemisest osavõtust. Antroposoofilistes ja roosikristlaste ringides nähakse Jeesuse ema Maarjat koguni tegeliku allikana, mille kaudu Püha Vaim võis jüngrite juures toimida.

Siin kohtame ka „Sophia", Vana Testamendi "tarkuse", jumaliku jõu naiseliku väljenduse saladust. Idaortodoksi kirikus samastati Maarjat sageli Sophiaga. "Sofioloog" ja visionäär Solowjoff koges teda meie ajastu olendina – nagu seda omistatakse ka Kristusele (nt Steineri loengud "eeterlikust teisest tulemisest" u. aastast 1909 või teised õpetused). Nagu väikeses plaanis Jeesust ja Maarjat, nii võivad müstikud ilmselt suures plaanis kogeda ka "kosmilist Kristust" ja "Sophiat" kui taevast ema. Vt ka Hildegunde Wöller "Ein Traum von Christus" (Unenägu Kristusest, saksa keeles). Konteksti võib kirjeldada ka järgmiselt: Jumala „emalik" aspekt aitab loodul kasvada looja suunas, kui looja läheneb oma loodutele.

Feministlikud teoloogid on osutanud, et Püha Vaimu tähistav sõna oli tolleaegses keeles naissoost. Maarjat ja Sophiat võib lähemalt vaadelda kui väljendusvormi, milles Püha Vaim kuju võtab nagu tuvi sümbolis.

Erinevates lääne ja ida feministlikes liikumistes võib siiski leida "Sophia-taolisi" mõjutusi, vt Dr. Susanne Schaup, Saksamaal Bad Boll'i Evangeelse Akadeemia juures peetud konverentsi "New Age 3: Sophia" protokoll. Samal moel võib "Kristuse-taolisi" mõjutusi leida mitte üksnes uutes ülemaailmsetes kristlike liikumiste pilootprojektides nagu "Universal life" või kirikute uuendamisliikumistes, vaid ka teistes, koguni ilmalikes liikumistes. Uue Testamendi kommentaar: "Tuul (vaim) puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust". (Johannese 3).

See, mis on tulemas, on mehelik-naiseliku iseloomuga, ei patriarhaalne ega ka matriarhaalne.

Samas kui midagi Kristuse tööst leidub igas inimeses, nagu eelmistes peatükkides kirjeldatud, võib seda nüüd välise Kristuse ja Püha Vaimu läbi uuesti võimendada, samuti tema sõnade läbi, ent mitte vaid nende kaudu.

Graali rüütlid eeldasid samuti, et Kristuse tööst kaks tuhat aastat tagasi on midagi säilinud, mida inimesed võiksid otsida ja leida – "Graal". Legend jutustas, et veidi Jeesuse verd oli ristil maapinnale tilkunud ja see oli kogutud karikasse. Arvati, et Joosep Arimaatiast (Johannese 19: 38) ja tema kaaslased säilitasid selle ja tõid Prantsusmaale või Inglismaale ning kogunesid alati selle "imettegeva Graali" ees palveks ja innustuseks. Vt näiteks Robert de Boron "The story of the Holy Grail" (Lugu Pühast Graalist), kirja pandud umbes 1200. Ehkki see legend võib põhineda välisel reaalsusel, on märgatav, et kuldne graalipeeker oma karikakujulise ülaosaga, jämedama keskpaiga ja laieneva-avaneva alaosaga sümboliseerib inimest, kes oma keskpaigast ehk südamest avab end ülespoole Pühale Vaimule ja allapoole "maa lunastamiseks".* See on "lunastatud inimene", keda "loodu ootab" (Kiri roomlastele 8: 18-28). Suurel skaalal võib seda vaadelda ka kui sümbolit maast, mis end Jumalale avab. Selle liikumise ümber kogunesid katarid, albilased, minnesingerid ja trubaduurid. Osad neist olid maailmast veidi eraldunud. Paavstlus hävitas mitu miljonit selliseid "esoteerilisi" kristlasi kui oletatavaid "hereetikuid (ketsereid)". Graali sügavam tähendus pole siiski ammendatud teises legendis, nagu oleks Graal olnud Jeesuse bioloogilised järeltulijad kuningasuguvõsades.*)

Johannese 4: "... naine, usu mind, et tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas... Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama". Kirikud saavad sellise vaimse kristluse iseteadliku, vaba suhtumisega hakkama vaid siis, kui neil on julgust end uuendada vabade kristlaste baasil. Kuna suur osa sellistest vaimse kristluse suundadest hävitati, nii et isegi nende õpetusi on raske taastada, eemaldas kirik omaenda vaimse traditsiooni alused, mida tänapäeval järk-järgult veaks on hakatud pidama. Pärast seda, kui paljud, osalt üsna kahtlustäratavad pakkumised teistest kultuuridest on püüdnud seda tühja kohta täita, otsivad nüüd ka kirikud seda kadunud kristlikku vaimulikku tava.

Tuntud abt Joachim di Fiore – u. 1100 – kõneles Isa ajastust – Vana Testamendi ususeaduse ajastust, nagu ka Poja ajastust kiriku vahendusel ning prohveteeris, et tuleb kolmas ajastu, "Püha Vaimu ajastu" ("Zeitalter des heiligen Geistes" – saksakeelne raamat, kirjastus Turm-Verlag), mil inimeste isiklik suhe Jumalaga kasvab. Selle prohveteeringu elemente, mille tähtsust me alles hakkame taipama, on levinud nii otseselt kui kaudselt igat sorti liikumistesse, Lutherist alates Marxi kaudu kuni Hitlerini välja, kus seda valesti mõisteti ja ka kasutati. Enamjaolt on selliste moonutatud variantide puhul ka mõttekas arhetüüp.

Siinkohal on sobiv kommenteerida vahet Püha Vaimu vaimulikkuse ja spiritualistlike praktikate vahel. "Püha Vaimu poolt puudutatud saamine", ideaalsel juhul teadlik Püha Vaimu vastuvõtmine toimub inimese sisemise olemuse kaudu. Hüpnoos või ekstaatilised transiseisundid ja "surnute vaimudest vaevatus" ei toimi siin, kaugeltki mitte "vaimude väljakutsumine". Samuti ei võta see kogemus kõnesolevatelt inimestelt või teistelt osalejatelt jõudu ära nagu see juhtub spiritistlikel seanssidel. Teadvus ei ahene, vaid avardub. Võimalik võib olla erakordne taju, ent sel juhul on see teadlik ja ilma mälukaotuseta.

Püha Vaimu toime võiks olla võrreldav nii meditatiivse vaikusega – lääne kirikutes puudub see peaaegu alati – kui ka vastupidiste püüdlustega saavutada sedasama enama ja parema kommunikatsiooni abil, nagu tehakse eriti läänes ja Ameerikas. Kui vaikus ja kommunikatsioon oleks ühendatud – see on võimalus eeskätt Kesk-Euroopa mentaliteedile –, tuleks Vaimu kavatsused väga selgelt esile. Sageli kehastab ta "kolmandat teed" teisel pool ida ja lääne äärmusi, siiski ainult juhul, kui püüdlused ei ole egoistlikud, st ebaeetilised. Kristust võib ette kujutada vaid tagasihoidlikkuse, eetika ja eesmärgiga, mille ta maailmale lunastusloo vormis andis, rõhutades Jumala päästvat armu.

Püha Vaimu ei saa vaadelda täielikult eraldi Kristusest ega tema soovidest. Kristus omistas Pühale Vaimule omaduse, et ta tuletab jüngritele meelde "kõik, mis ma teile olen rääkinud". Ta lisas: "Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse" (Johannese 16: 12-13).

Kõik, mis saab teel tõe poole puhtaks, võib end Püha Vaimuga ühendada tervikuks kõigi vägedega, mis soovivad maad päästa.

Kristuse õpetustes on inimene koos oma subjektiivsusega – ent mitte selle piiranguteta relativismiga, mis mõnede kaasaegsete filosoofiate sõnul ei luba enam objektiivset tõde.

*Lisaaken: visand Pühast Graalist (inglise keeles)

Küsimus:
Mida on minus juba Jumalaga arenenud, ja mida tuleb Jumalalt täna vastu?

Tagasi veebilehe sisukorda

 

Pilt Jeesusest

Mõeldes neile, kes sooviksid saada selgemat ettekujutust sellest, kuidas Jeesus välja nägi, viitame siin evangeeliume käsitleva peatüki lõpus pildile, mida võib pidada kõige ehtsamaks – ehkki üldiselt tunnustatud portreed ei ole olemas.
Nn ainus tõeline pilt meie Õnnistegijast – "Bild unseres Heilandes" on saadaval kirjastuses Lorber-Verlag (aadressil 74321 Bietigheim-Bissingen, Saksamaa). Suulise pärimuse kohaselt lasi keiser Tiberius portree smaragdile graveerida ning Türgi sultan kinkis selle Konstantinoopoli varakambri aarde paavst Innocentius VIII-le, et oma venda vabaks osta. Sellega on seotud Publius Lentuluse – tolleaegse senati ja rooma rahva asevalitseja Juudamaal – kirjeldus Jeesusest.
"Sel ajal ilmus väga vooruslik mees, nimega Jeesus Kristus, kes elab veel meie keskel, keda paganad pidasid tõe prohvetiks, ent tema jüngrid nimetasid Jumala Pojaks. Ta äratab inimesi surnuist üles, parandab kõigist haigustest. Keskmist kasvu mees, jõulise kehaehitusega ja auväärse välimusega, nii et need, kes teda näevad, peavad teda nii armastama kui kartma. Ta juuksed on küpse sarapuupähkli karva ja peaaegu kõrvadeni sirged, sealt õlgadeni veidi lokkis, idamaises stiilis naatsaretlaste tava kohaselt keskelt lahku kammitud. Ta laup on avatud ja sile, nägu plekkide ja kortsudeta, ilus, pisut punakas. Nina ja suu on veatult vormitud. Habe ei ole tihe, värvilt nagu juuksedki, mitte eriti pikk. Tema silmad on tumesinised, selged ja elavad. Keha on hästi vormitud ja rühikas, käelabad ja käsivarred kenade proportsioonidega. Laites on ta kohutav, manitsedes sõbralik ja kütkestav, kõneldes mõõdukas, tark ja alandlik, samas väärikas. Keegi ei mäleta olevat näinud teda (kellegi üle) naermas, ent paljud on näinud teda nutmas. Mees, kes oma erilise iluga ületab inimlapsi".

(Saksakeelses trükitud tekstis on see pilt lisatud kirjastuse loal aastast 1992.)
Surnud Jeesuse kujutise kohta Torino „Jeesuse surilinal" vt meie peatükki "Ristilöömine ...". On olemas veel üks riidetükk Jeesuse näoga, kus silmad on avatud, „Manopello loor", mida alates 1979.a. on uurinud P. Prof. Dr. Heinrich Pfeiffer ja Õde Blandina Paschalis Schlömer. http://voltosanto.com . Ka seda kujutist on raske seletada, nt meresiidile ei saa maalida. Need kaks kangast ühilduvad. Vrd Johannese 20: 5-7. Need pildid on mõjutanud esimeste sajandite maale. Looril, mis tundub olevat olnud mähitud Jeesuse pea ümber, on kujutatud ovaalne nägu ja juuksed. On ka mõningaid sarnasusi eelnevalt kirjeldatud pildiga, millel on elav Jeesus külje pealt.

 

Tagasi selle osa sisukorda

2. osa juurde: Ilmutuse, prohvetikuulutuste etapid

Põhiteksti viimase peatüki juurde, tabel "Kristlik suhtumine..."

3. osa juurde: Teised teemad  /  4. osa juurde: Vana Testament ja panused dialoogi teiste religioonidega

Edasiste kaastöödega Kodulehele.

Te võite saata e-maili Ways-of-Christ’le (kui võimalik, palume kirjutada saksa või inglise keeles; vastasel juhul palume kirjutada lühikeste lausetega ja nimetada, mis keelega on tegemist.)

Viide teistele keeltele ja õigustele.

Saksa- ja ingliskeelset internetiteksti uuendatakse hetkel. Me ei saa garanteerida muude keelte kui saksa- ja ingliskeelsete tõlgete sajaprotsendilist õigsust. Teil on õigus neid veebilehekülgi muutmata kujul välja printida ja teistele huvitatutele tasuta edasi anda.

Lühikesed tsitaadid Piiblist, mis põhinevad erinevatel piiblitõlgetel, on lisanduseks vastavatele peatükkidele Kristuse teede põhitekstis. Sellised iseloomulikud kirjakohad ei asenda siiski tervete evangeeliumipeatükkide uurimist või nende üle mõtisklemist.