12. sajandil prohveteeris abt Joachim di Fiore "Püha Vaimu ajastu" saabumist, kus selline institutsioonidest sõltumatu, isiklik suhe Jumalaga saab väga tavaliseks. Tänapäeval levib maailmas mitmeid liikumisi, mis ei püüdle üksnes selleni, et Kristus võtaks üksikisikus kuju, vaid näevad ka inimest kui üha teadlikkumat osakest "Kristuse ihus".
Selles kontekstis tundub, et oodatud "Kristuse teine tulemine" ja käesolev "apokalüptiline" aeg ei ole üksnes Kristuse lihakssaamine oluliste sündmuste arengu näol, vaid hoopis keerukam stsenaarium. Sellele vaatamata võib aimata mõningaid sarnasusi 2000 a. tagasi toimunud arengu ja praeguse aja arengute vahel – mis ei pruugi viia katastroofini.
Käesolevaga püüame leida vastust küsimusele, millised erinevate elualade arenguvõimalused siin leiduvad, mis enne Jeesuse sündi 2000 aastat tagasi puudusid. Lahendusvõimalused on siinkohal esitatud mõtteimpulsina.

Eriti neil päevil,
• kui Jeesuse Kristuse fenomenile pretendeerivad paljud erinevad teoloogiad (vt lisaakent) ja dogmad, keeleteaduslikud, ajaloolis-kriitilised, arheoloogilised ja paleograafilised, religioonisotsioloogilised ja süvapsühholoogilised, loodusteaduslikud ja poliitilised käsitlusviisid;
• mil, nagu varakristlusegi ajal, kerkis ühiskonnas vana materjalistliku peavoolu kõrval esile mitmekesine vaimulik liikumine, mis tõi kaasa nii sildu kui piire nende ja kristluse vahele;
• kui tekivad äärmiselt segadusseajavad olukorrad, nt mitmed arvatavad inkarneerunud "Jeesus Kristused" ja kui Kristuse nimel toimuvad problemaatilised ja lausa negatiivsed vahejuhtumid,

võib olla huvitav uurida, milline on Kristuse tegelik panus.

Käesoleva projekti lähtekohaks on meie oma sisemised kogemused ja teised müstilised jm allikad. Kasutatud vaatevinklid on interdistsiplinaarsed, paljudest teadmis- ja kogemusvaldkondadest, mitte üksnes teoloogilistest. Sellest vaimsest vaatenurgast ei püüta inimesi sotsiaalsest ja poliitilisest teadlikkusest pseudo-seespoolsusega kuidagimoodi kõrvale juhtida. Muidugi ei saa silmaklappidena aktsepteerida 19. sajandi mehhaanilise loodusteadusliku mõtlemise dogmasid, samuti nagu ka ida ettekujutusi, et pole olemas midagi, mida poleks juba iidsetes India veedades kirjeldatud ja mille kohaselt on Jeesus üksnes ilmselt kolmanda järgu õpetaja. Käesolevad arusaamad ei pärine raamatutest, mida tekstis võrdlusmaterjalina kasutatakse, ega teoloogiast huvitatud inimestele mõeldud raamatutest koostatud nimekirjast. "Kristuse teede" lugemine ei eelda nimetatud raamatute tundmist või eelnevaid teoloogilisi teadmisi. Miski pole mõeldud dogmana või mingisuguse maailma religioosse organisatsiooni arvamusena. Miski pole suunatud ühegi kiriku, usu- või vaimse rühmituse vastu või apostelliku usutunnistuse vastu. Teistsuguse religioosse või ideoloogilise taustaga inimesed, kes tunnevad positiivset huvi kristliku lähenemise uute vaatekohtade vastu, mis ei ole kulunud ega pealiskaudsed, võivad seda siit leida. Seetõttu leidub siin kommentaare ka Kristuse teede suhete kohta teiste liikumistega. Samamoodi nagu Johannese evangeelium portreteerib erilist Kristuse teed tolle aja tarkuseotsijatele mõistetavas keeles, viitab käesolev kirjutis mitmele sissekäigule, kuidas kristlust uurida. Stiililiselt võimaldab kirjutis lugejale suurt vabadust. Uurimine on midagi muud kui misjonitöö. Samuti võivad põhjalikele kaalutlustele lihtsat usku eelistavad kristlased sellest tekstist õppida, kuidas teiste uskude esindajatega suhelda, ilma et tekiks pidevad arusaamatused.

Kirjutis peaks kõnelema iseenda eest.

"Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse" (Johannese 16: 12-13). Kristuse teed saab sellelt vaimult inspiratsiooni.

Sellist sõnastust ei suunatud algselt mitte Jeesuse kui inimliku eeskuju vastu, vaid sellega viidati tema sügavamale ühendusele Jumalaga ja loomise käiguga. Taolise ühenduse iseloomu võib vaadelda eri viisidel, on aga vastuvõetamatu seda kohe alguses arusaamatuks ja ebausaldatavaks pidades olematuks seletada. Selliseid formuleeringuid võib leida Johannese 1, Johannese 5, Johannese 6: 69, Johannese 7 ..., Pauluse kirjades koloslastele ja efeslastele, Matteuse 16: 16 jne. Seda leiab ka vanade kirikuõpetlaste juures, müstikute puhul nagu Jakob Boehme, Rudolf Steineri juures (Helsinki 1912) ning elustub taas kristliku õpetlase Daskalose "esoteerilistes õpetustes" nagu ka Ameerika teoloogi Matthew Foxi raamatutes "Kosmilise Kristuse tulek. Emakese maa tervenemine ja globaalse renessansi sünd", "Suur õnnistus" jne.

Katoliku kirikus ja osades protestantlikes kirikutes tehti katse säilitada kaotatud lähedust selliste traditsioonitasemete ja teoreetiliste õpetuste vahel. Mõned protestantlikud kirikud, mis mõistsid selgemalt Jeesuse sotsiaalset mõju, leidsid, et Jeesuse jumalikest iseloomuomadustest tuleb loobuda. Õpetustes hinduismi algupärast võrreldakse seda mõistega erinevate tasemete "avatar(idest)", mille all mõeldakse inimesi, kes ei ole maa peal omaenese edu saavutamiseks, vaid vabatahtlikult, et anda oma panus ühe rahva või terve inimkonna edendamisse, justkui piisake "jumalikku täiust". Sellistes käsitustes muutuvad erinevused selliste üksteisele järgnevate "avataride" vahel sageli segasteks, samas kui juudi ja kristlik käsitus rõhutab "ajaloo Jumalat", arengu aspekti ja sellega seoses Messia erilist rolli.
Tuleb ära märkida, et Koraan tunnustab Jeesus Kristust Jumala saadetud prohvetina ja Jumala "Sõnana", kes on "loodud nagu Aadam" (seda mainitakse mitmes kohas). Seda on enam kui mõnede kaasaegsete kristlike teoloogide arvates, kes näevad üksnes sotsiaalsete reformide Jeesust! Koraan ei aktsepteerinud üksnes Jeesust Jumala Pojana – Muhamedi ajastu kristlased kujutasid seda väga maiselt ja füüsiliselt ette – hilisema kolmainsuse õpetuse kontekstis. Kristlasi, kes selle tähendust teiseusulistele tõeliselt oleks osanud ära seletada, polnud sel ajal kuigi palju järel.

Siinkohal tuleb rõhutada, et see osa Kristuse saladusest ei pärine spekulatiivsest mõtlemisest, vaid nägemuslikest kogemustest, mis on selgelt nähtavad nt Jakob Boehme teostes, kellel on ka haruldane võime oma kogemusi arusaadavasse vormi valada. Kõik vaimset laadi kogemused vajavad kahtlemata (enese)kriitilist ümbertöötlemist, ent tulemuste hindamine ilma sellise tajumistaseme tunnustamiseta ei ole õige meetod ning ei vii kuhugile.

Tagasi (selle nupu abil saate minna tagasi veebilehe alguses olevasse sisukorda)

Evangeeliumide ülesehituses tulevad nüüd inimlikumad sündmused. Pärimuse kohaselt seostatakse Jeesuse sündi jõuludega, ehkki seda pole paljude jõulutoimetuste puhul märgata (Luuka 1: 26-56, Matteuse 1-2). Viimase kolme õpetamisaasta keskset tähtsust silmas pidades võib küsida, miks mõned kaasaja teoloogid on nii palju vaeva näinud Jeesuse neitsistsünni eitamisega. Kui maist vältiv varane "gnostitsism" leidis olevat vajaliku uskuda, et Jeesusel oli vaid "näiline ihu", on teised mõttevoolud seisukohal, et Jeesus pidi läbima inimese füüsilise elu erinevad etapid, et väljendada teatud eeskuju inimelu teekonnal. Kui käesoleva arutelu motivatsiooniks on tõeline tõeotsing, võivad kasuks tulla paindlikkus ja avatus. Ajal, kui seoses seksuaalsuse ja armastuse teisenemisega ilmnevad uued aspektid , mis on võetud näiteks idamaistest praktikatest ja meenutavad vanu templitavasid, ei tohiks olla kuidagi ebaloomulik tunnistada, et selles pärimuses on tõetera. Budistidel, kes omistavad ka Buddhale erakordse sünni, pole mingeid raskusi aktsepteerida neitsistsündi ega ka peamiselt psühholoogilises mõttes neitsilikkust, mida kirjeldab näiteks R. Steiner. Koraanis nagu Piibliski kõneldakse inglist, "Jumala saadikust", kes vahendas Jeesuse sündi Maarjast.

Võib ilmneda, et see Jeesuse iseloomujoon, mis ei lähe kokku ühegi paikapandud ideega, mis meil temast on, on siin juba aimatav. Teatud omadusi märkame edaspidi tema elukäiku vaadates. Peatume ka sellel, mida tähendab võimalus selle elu jooksul koos Kristusega "uuesti sündida" *.

Tagasi veebilehe sisukorda

Mitte midagi Jeesuse elus pole tähtsusetu, ent sellele osale tema elust on omistatud ebaproportsionaalselt vähe tähtsust, eriti mõnede kaasaegsete vaimulike autorite poolt. Piibel ise edastab üksnes vaga Siimeoni ülistuslaulu ja kirjatundjate imestuse kaheteistkümneaastase Jeesuse üle (Luuka 2: 29-51). Kõige autentsem Piiblisse mittekuuluvatest "lapsepõlveevangeeliumidest" – "Jaakobuse evangeelium" – eksisteerib fragmentide ja ümberjutustustena ning sisaldab sümboolseid sündmusi ja kohtumisi, ent mitte midagi, mis toetaks kaasaegset teesi, nagu õppinuks Jeesus kõik esseenidelt või osaliselt nendega seotud Qumrani koguduselt või teise teesi kohaselt egiptuse või kreeka templites või hoopiski Indias jne. Mõned neist vihjetest võivad olla abiks loova fantaasia töölepanekuks, ent samuti viia selleni, et inimesed hakkavad otsuseid ülepeakaela langetama või looma uusi usudogmasid. See näitaks ebamäärast pilti Jeesusest, mis ei sobiks intensiivselt kokku mitte üksnes ühe või teise, vaid kõikide selleaegsete põhiliste vaimsete õpetustega Jeesusest, kes selgitas alati seda, mida sisemine sundus teda selgitama pani ja mis polnud tingimata identne sellega, mida teised leidsid olevat vajaliku õppida. See on põhjapanev kogemus, mis on osadele inimestele väikestes kogustes täiesti mõistetav, mõnikord juba varasest lapsepõlvest, ületades kõik psühholoogia ideed "kujundamisest" ja käitumisest. Silmatorkavate isikute ja müstikute puhul on see peaaegu tüüpiline, vaadakem näiteks tuntud India joogi Ramakrishna elu ja tema õpetajaid, kes polnud peagi võimelised talle midagi õpetama. Illustratsiooniks Jeesuse sellise arenemise kohta vaadake Levi nn "The Aquarian Gospel of Jesus the Christ" (Jeesus Kristuse evangeelium Veevalaja ajastul, avaldatud USAs 1908.a. ning hiljem Londoni kirjastuses L.N.Fowler &Co.Ltd.). Seda raamatut võib siiski vaadelda kui veidi fantastikasse kalduvat portreed, mida ei ole käesoleva peatüki aluseks tarvis võtta.

R. Steiner kirjeldab oma raamatus "The Fifth Gospel" (Viies evangeelium) üht stseeni, mis leiab aset just enne Jeesuse ristimist Jordani jões. Jeesus teeb seal vapustaval kombel selgeks, et uuel ajastul takistavad esseenide-taoliste, end välismaailmast eraldavate esoteeriliste ordude töömeetodid nende endi soovitud eesmärkide saavutamist. Nende religioosne innukus, millega kaasnes hulk füüsilisi ja eetilisi / intellektuaalseid puhtusreegleid, kaitses neid negatiivsete mõjude eest, ent neid ümbritsev keskkond sai seevastu üha rohkem mõjutatud. Vähemalt edaspidi Jeesuse elu jooksul leiame ka Piiblis leiduva ajendi "olla maailmas, ent mitte sellest maailmast" ja maailm oma arengusse kaasa haarata. Nii on mõningad Jeesuse õpetused, mida eelkristlikul ajal saladuseks peeti, nüüd suunatud kõigile avatud inimestele maailmas, mis ei räägi ometigi vastu faktile, et et osa õpetusi oli suunatud peamiselt paremini ettevalmistatud jüngritele.

Vanade, saladuste rangel hoidmisel põhinevate müsteeriumitraditsioonidega võrreldes on see lausa uus ajalooline joon. Huvitaval kombel ilmnes samalaadne tendents mahajaana budismi uutes suundades, milles hakati tugevalt rõhutama kaastunnet kõigi olendite vastu, hoolimata sellest maailmast kõrgemal olevatele vaimsetest eesmärkidest. (Vana hinajaana budismi suund rõhutab sellest maailmast kõrgemal olevaid eesmärke.) Alles nüüd, kaasajal, on ilmsiks saanud igaühe võimalus vaimsetesse sügavustesse tungida. Keegi ei saa öelda, et pole sellest kunagi kuulnud. Kuna kaasaegsed kioskites müüdavad esoteerilised raamatud on veel väga pealiskaudsed, võib eeldada, et see tendents pole veel täielikult realiseerunud. On selge, et nt Vatikani raamatukogu salastamispoliitika tundub selles mõttes eelkristliku loomuga.

Tagasi veebilehe sisukorda

Siinkohal võib nimetada ka R. Steineri tõlgendust Matteuse ja Luuka evangeeliumides esinevate erinevate esiisade loendite kohta, nimelt "kahest Jeesuse-nimelisest poisist". Kuna ei saa eitada, et Kristuse jumalik loomus avaldus ainult ühes inimolendis, on pisut humoorikaski, et nii antroposoofide kui teoloogide inimintellekt libastus ja sai tõmmatud suurde vaidlusesse – "üks või kaks?" Tegelik küsimus seisnes pigem selles, kuidas Kristuse inimesekssaamine ja tema elu kontekst olid ühendatud erinevate kultuuride tarkade meeste väega (…). Kuna vaimulikud uurimisobjektid võivad olla keerukamadki kui maine mõistus ette võib kujutada, on kirjanduses leiduvad konkreetsed väited sageli vähem täpsed kui sellised üldised seisukohad.

Tagasi veebilehe sisukorda

Ristimine polnud oma algses vormis ei sümboolne tegevus ega ka religioossesse kogukonda kuulumise väljendamine. Vettekastmine kogenud inimese, käesoleval juhul Ristija Johannese poolt tähendas sageli midagi uppumise sarnast ja oli seetõttu üsna hirmutav kogemus. Selles suhtes sarnaneb ristimine antiiksete "initsiatsioonide" ja/või "initsiatsioonikatsetega". Ent käesoleval juhul ei olnud võimalikud psühholoogilised kogemused eesmärk omaette või viis surmahirmu ületamiseks. Ristimine tähistas kutset "meeleparandusele", parem tõlge oleks: "muutma oma eluviise" Looja tahte kohaseks, kelle "taevariik" kuulutati olevat lähedal (vt ka Matteuse 3, Johannese 1).

Kui Jeesus palus Johannesel end ristida, tundis Johannes, et ta ei ole vääriline teda selles aitama. Ta nõustus, kuid ei omanud sündmuse üle kontrolli ning oli vaid suuteline jälgima Jeesuses palju suuremat muutust, kui ta oli harjunud vahendama. Ta oli juba oodanud võimalust kõrgema sordi ristimiseks vaimutule kaudu, Tema läbi, kes pidi pärast Johannest tulema. Siis nägi ta, kuidas "Jumala Vaim" laskus Jeesuse peale. Kristlikud esoteerikud nägid siin tegelikku "Kristuse sündi Jeesuses". See ei nõua kummatigi ettekujutust Jeesusest ja Kristusest kui kahest erinevast olendist, kellel polnud varem teineteisega midagi pistmist.

Ristimist üldiselt ja eriti "Vaimuga ristimist" – seda terminit kasutatakse erinevatel viisidel, nt vabakirikutes – võib vaadelda kui hüppelauda inimese "uuestisünnini" (Johannese 3). Terminit "uuestisünd", mida pruugitakse rohkem kristlikus kirjanduses, välditakse siinkohal seepärast, et seda võib segi ajada taassünniga, reinkarnatsiooniga. See ei tähenda, et reinkarnatsiooni küsimus Piiblis ei esineks, nt võiks uurida lähemalt kirjakohta Matteuse 11: 14.

Selmet püüda lahendada teoreetilisi, teoloogilisi tüliküsimusi ristimise iseloomu kohta, võiks pöörata tähelepanu sellele, mida see "uuestisünd" võiks inimeste jaoks reaalselt tähendada. Võime oma elusid alustada, tajuda ja valgustada sügavamal asetsevalt, peidetud (kõrgema) teadvuse tasemelt, mis on pööratud Jumala poole. Jumal võib inimeses "kuju võtta", võimaldades inimesel saada veelgi enam "Jumala näo järgi" või, nagu müstikud seda väljendavad, täitub "Kristuse säde" südames eluga ja hakkab kasvama. Inimene, kes sellega meditatiivselt tegeleb, võib seda aimata ka lapse võrdkujus, kes kasvab ja areneb või kelle hingepilt on tema enese ema. Erinevalt põgusast, harjutamise teel tekkinud sisemisest pildist peegeldab see inimese vaimse arengu staadiumit, mida ei saa tahtlikult tekitada. See sisemine laps saab hiljem täiskasvanuks ja on ka hiljem pidevalt teadlikult kohal.

Väiksema ettekujutusvõimega inimeste jaoks võib sama nähtus väljenduda pigem sisemiste tunnete või vaimsete muljete või lihtsalt elumuutuste kaudu. Ka kunstiteosed nagu Sixtuse madonna võivad olla tärganud nägemustest ja seetõttu abistada juurdepääsu leidmisel sisemisse tõelusse. (…)

(…) Vt ka meditatsiooni Johannese evangeeliumi üle sisukorras Metoodiliste näpunäidete all.

"Sisemine" kogemus ise ei ole mõeldud asendama "välise" Jumala poole palvetamist: "Jääge minusse ja mina jään teisse" (Johannese 15).

Pärast seda, kui Jeesus oli oma õpetamistegevust alustanud, või isegi peale nelipühisündmuse "Vaimuga ristimist" polnud suurt vajadust veeristimise jätkamiseks. Jeesus nägi seda juba kui uue, sisemiselt küpseks saanud arengufaasi välist ilmingut. Kui ristimisliikumine jätkas õpetamist: "Parandage meelt ja laske end ristida!", siis pärast selle liikumisega kokkusulamist õpetasid Jeesuse jüngrid: "Uskuge (st avage end veendumuse jõule) ja laske end ristida". See viimane osa oli mööndus Ristija toetajatele; algus oli igatahes positiivne. Mõlemad ristisid täiskasvanuid, kes olid suutelised teadlikku otsust vastu võtma. See ei välista tingimata tõsiasja, et juba kaks tuhat aastat on sünniõigusena õnnistatud ka vastsündinuid, ent küllap olnuks otstarbekam seda eristada tegelikust ristimisest ja samuti teatud kiriku liikmeks olemise küsimusest. Sel kombel laheneks selleteemalised tüliküsimused iseenesest.

Märkus: On võimalik, et järgnev Jeesuse kõrbekogemuste kirjeldus ning asjakohased Jumala-kogemused, mis ei ole Piiblis kirjas, on üks mitmetest sellistest eraldumise faasidest.

Tagasi veebilehe sisukorda

Oma töö alguses Kristusena (või Messias, heebrea k. Võitu)* on Jeesus üksi. Siia kuuluvad ristimine ja 40 päeva kõrbekiusatusi (nt Markuse 1: 12-13). Järgneb jüngrite kutsumine.

Nii väliselt kui sisemiselt esindab kõrb eraldatust, mis võimaldab inimesel kõrgemal tasemel teadvustada kõikehaaravat Jumalat ja otsida Temaga tugevamat ühendust. See ettevalmistus kõigeks tulevaseks on asendamatu iga tõsiseltvõetava religioosse tee puhul, mis tähendab uuendatud ühendust jumaliku allikaga – isegi kui see ei ole kogu tee. Omaenese kogemustasandil läbis ka Jeesus ajajärgu, mis oli midagi rohkemat kui igapäevane mõtisklus.

Kirikud, isegi need, mis sageli kõnelevad "seespoolsusest" ja kes väärkasutavad seda vahel kui ilmset vastandit välismaailma rahudemonstratsioonidele, ei tee peaaegu midagi, et näidata inimestele reaalset teed selle sisemise rahu juurde. Enam kui kolmekümne erineva kiriku jumalateenistustel ei leidnud me tegelikult vaikuse, vaikse enesevaatluse elementi, vaikset ootust palves. Laul, jutlus, palved, laul – peaaegu vahepausita, võimalusel samaaegselt isegi tähelepanu kõrvale juhtiv annetuste kogumine – see on peaaegu koopia tänapäeva ühiskonna stressist, mille läbi inimesed ebateadlikult või ka teadlikult juhivad oma tähelepanu omaenda avastamata sisemisest minast eemale. Alles üsna hiljuti, nähes paljude inimeste otsingut ükskõik millise kogemuse järele, on toimunud väikesed edusammud, nt peetakse eriti huvitatud kirikuinimestele nädalavahetuseti toimuvaid mõtisklusseminare või siis suunatakse huvitatuid piibligruppidesse või vastavate küsimuste arutlusrühmadesse kodudes jne. Aga ka neil juhtudel puudub sageli otsene juhendamine. Nii üks kui teine võib ära tunda selle, et Jumalale lähemale saamiseks on tarvis üksiolemist oma palvekambris, teised näevad, et nende sotsiaalsed väärtused nagu enesekriitika, tolerants ja võime rahu leida eeldavad samuti ajutist vahetpidamist igapäevatoimetustest. Muidugi ei piisaks sellest, kui seda tehakse aeg-ajalt jumalateenistuse jooksul, aga see võiks olla tõukeks äratundmisele, et eraldumine on sagedasti allasurutud vajadus.

Näiteks joogid teavad, et inimeste arvates "ei ole neil aega". Sellistel puhkudel tavatsevad nad lühendada meditatsiooniaega mitmelt tunnilt poole tunnini ja lõpuks 11 minutini – st kuni mitte keegi ei saa enam öelda, et tal pole selleks aega. Mõju avaldab isegi lühike vaikusperiood, kui muud mõtted, tunded ja tajud ei ole alla surutud, vaid üksnes vaadeldavad, ilma et nendesse takerdutaks, eriti kui sellele lisandub enese häälestamine Jumalale. See ei asenda siiski pikemat vaikuseperioodi. Ida kirikus – näiteks Kreekas Athose mäel – kasutatakse keskendumist abistava vahendina fraasi "Kyrie (sisse hingates) eleison (välja hingates)" st kreeka k. Issand halasta. Hiljem, arenedes, on see kurgus tajutav ilma sõnu välja ütlematagi. Veel edasine samm on hinge kinni hoides seda oma oma südames tunda... Vt näiteks Kreichauf: "Als Pilger auf dem Berg Athos" (Palverändurina Athose mäel, saksa keeles).

On ka tohutu väljakutse kogu aeg vaikida, isegi väljaspool meditatsioonitsükleid, koos teistega süües jne, nagu nt raske, umbes kuuepäevane Zen-Sesshin'i – Zen'i istumismeditatsioon, mis on levinud ka mõningatesse kristlikesse kloostritesse. Reeglina pärast umbes kolme päeva ei suuda paljud kogenematud seda enam välja kannatada, selleks et neljandal päeval – samamoodi kui paastu ajal – kergendusest ohata ja mõista seda kasu, mida sõnadega seletada ei saa.

Vaikus loob avatuse. Suhe Jumalaga ka kaitseb seda avatust. Peale mediteerimist on otstarbekas taas oma meeli harjutada järgnevaga, kui teatud tingimustes on parem olla vähem avatud.

Siiski on oluline ka sellest vaikusest midagi maailma kaasa tuua, õppida, säilitada teatud teadlikkus ja selgus. See tähendaks üksikisiku jaoks ennekõike seda, et intuitiivselt tunnetatud intervallide järel ja/või pärast keerukaid kogemusi või niipea kui võimalik pärast selliseid kogemusi võtta aega mõtete kogumiseks. Sellesse meelte keskendunud vaikusse võib eelnevalt kogetu sisu kaasa võtta, selmet selle eest põgeneda. Sisu üle juurdlemata tuleb üksnes vaadelda seda, mis on sündinud, k.a seda, mis juhtus meeltes ja kuidas see praegu tundub (ning teha märkmeid selgusetuks jäänud, veel hoolikamat uurimist vajavate asjade kohta). Ka kehaosad tuleb üksteise järel lõdvestada, samas säilitades tervikliku inimese tunnetust, mitte anduda heaolutundele. Kui mentaalne lõdvestamine on õigesti sooritatud, lõdvestub keha automaatselt.

Koosolekute, töö, kongresside jms puhul tähendaks sama seisukoht, et teemasid ei lükata tülpivust tekitaval moel üksteise otsa, vaid tehakse lühikesi pause, mida ei tohiks kasutada üksnes vestlemiseks jne, vaid ka eelnevalt toimunu jälgimiseks ja seedimiseks. Pärast seda on lihtsam teadlikult uuele teemale keskenduda. Lõpuks õpib inimene kogu koosoleku aja toimuvast teadlik olema. Samal viisil tuleb kasuks söömise ajal teadvustada, et toidukord koosneb erinevatest roogadest. Toitumisteaduslike seisukohtade ning vaimse ja füüsilise "toidu" vahel võib leida palju sarnasusi.

See protsess, mida võib nimetada "möödunud sündmuste settida laskmiseks", mis laseb ka meie jõul oleviku ja tuleviku jaoks kasvada, ei ole sisutu põgenemine probleemide eest (seda meie mõistus oskab). See loob uue alguspunkti ja alles sellest lähtudes kannab kogetu läbitöötamine vilja. Ka välistes asjades ei ole see ajaraisk, vaid pigem ajasääst, kuna kõik on kergem ja parem kui varem. Isegi paljud vaimulikult mõtlevad inimesed ei pane ilma selle sisemise vaikuseta tähele, mis neil märkamata jääb.

Näiteks võib äsja omandatud või saadud sisemine edusamm juurduda sügavamalt keskendunud vaikusse kui oskus, mida "koid ei söö", vt Matteuse 4. Seda laadi oskuse võib paigutada õigesse kohta elu ülejäänud edusammude mosaiigis. Vaikus võib jõuda piirini, mil see "elu", mille terviklikkus peaks ajapikku jumaliku arhetüübi sarnasemaks muutuma, muutub tajutavaks. See on üks viis kogeda "Jumalast uuesti sündinut" meis enestes. Saame selle tähendusest aimdust, kui teadlikult puhates tundub pea vabam – võib-olla lisandub sellele teatud arusaamine –, südame jõud muutub tajutavamaks ja jalad lõdvestunumaks. Siis tuleb midagi "läbi", mis iganes elu pisiaspekt see ka oleks. Teisalt, ilma selleta ei tule midagi "läbi", olulised asjad jäävad "kinni" ja läbitöötamata. See võib põhjustada probleeme, mitte üksnes unes – kus neid saab vaid piiratud ulatuses läbi töötada –, vaid muuhulgas ka terviseprobleeme.

*Christ on tiitel. Varase kristluse ajal kasutati erinevaid variante. Enam tuntud oli "Christos" (kreeka keeles), mis tähendab "messias" (heebrea keeles) = "see kes on salvitud". Kasutati ka "Chrestos" (kreeka keeles) = see, kes on hea, see, kes on püha; ja harvemini "Chrystos" (kreeka keeles "chrysos" = kuldne, särav).

Isegi tavalises elus ilmnevad negatiivsed jõud, mida võib kogeda sisemiselt või ka igapäevaelus. Neid võib vaadelda ka kui midagi, millel on vorm, st reaalseid olemisvorme. Esiteks on need allesjäänud eraldiseisvad tendentsid, mis elavad inimeses eneses, ilma et oleksid südamega ühendatud. Sellele mõtete ja seejärel tahte eraldiseismisele vihjatakse loos "hea ja kurja tundmise puust söömisest" (1 Moosese raamat).

Ühest küljest on need kalestavad omadused, mis seovad meid materiaalsete piirangute külge ja kuna need omadused on sügavale alateadvusse juurdunud, on nad viimased, millest täielikult võitu saadakse. Sellest hoolimata on võimalik nendega midagi ette võtta ja nende olemust ära tunda. Teadlik võime loobuda ja saada, selmet "pean saama!", ning loov ja eetiline tegelemine sellega toimib kui treening nendest negatiivsetest jõududest võitu saamiseks.

Teisalt viivad vastupidised soovid füüsiliste probleemide eest põgenemiseni ning ükskõikse ja põlgliku distantsini materiaalsetest probleemidest, teatud olukorras vaimulikesse sfääridesse. Vahel jätame kahe silma vahele tõsiasja, et tegemist on üksnes sama "negatiivse" mündi teise küljega, mis on vastasküljega seotud nagu mõlemas suunas kõikuv pendel. Nimetatud teine ala on tänapäeval juba avatum ja seetõttu on seda lihtsam korda seada. Üks viis seda muuta on kaastunde, siira armastamise kaudu. Veel üks nende mõlema puhul ilmnev omadus on seotud võimujanuga. Selle illusiooni muutmiseks on tarvis julgust näidata välja tingimusteta tõearmastust, sellel baseeruvat tolerantsi ja vaba solidaarsust suhetes teistega.

Üldiselt puudub asjasse puutuvatel inimestel kõigis taolistes valdkondades tugev, ent sellele vaatamata altruistlik individuaalsus, mis võiks need alad täita, vaatamata negatiivsetesse äärmustesse libisevatele tendentsidele.

Matteuse evangeeliumi 4. peatükis on Jeesus seatud vastamisi nende kolme kõrvalejuhtiva impulsiga, keda siin nimetatakse "saatanaks" või "kuradiks". Ta ei viita lihtsalt vastavale vastandile, vaid sirutub millegi kõrgema järele väljaspool negatiivsete tendentside võnkumiste käeulatust. Tema tegevus on rajatud "Jumala sõnale", "Issandale Jumalale" ja "üksnes tema kummardamisele ja teenimisele". Kristus on väljaspool pimeduse ja (näiliku) valguse duaalsust ja võidab selle oma kolmanda, ülema tee kaudu, nagu näitavad ka paljud edasised sündmused.

(…) Vt ka 4. osa peatükki "Zarathustra… ", ja tabelit "Kristlik suhtumine".

R.Steiner kirjeldas kahte peamist negatiivset jõudu kui kahte eraldi olendit, nagu neid mõlemaid võib kogeda vaimulike nägemuste maailmas. Ehkki mõlemat mõjutamisviisi võib olla kasulik vaadelda, ei ole – nagu juba mainitud – väljaspool seda laadi kogemust kuigi õigustatud antroposoofide arvamus, et kristlik idee ühestainsast negatiivsest olendist ei sisalda mõlemaid pooli. Tendentsid on sageli omavahel ka nii segamini, et "jumalavastaseid" tendentse võib võtta kui üht tervikut. Vastandina ei tohiks näha mitte mitut jumalat, vaid Kristuse Jumalat kõigi temaga seotud omadustega… On olemas siiski ka teisi vaimulikke mõttesuundi, mis selles küsimuses silma kinni pigistavad ja peavad jumalikuks kõike, mis vaimulikesse kõrgustesse pürgib.

Nii kaasaegsed protestantlikud teoloogid kui ka mõned teised vaimulikud mõtlejad pigistavad mõlemad silmad kinni ja seletavad idee negatiivsetest olenditest olematuks, argumenteerides näiteks, et nood esinevad Piiblis ainult paaris kohas. Nad vaatavad üle tõsiasjast, et tegemist pole lihtsalt ettekujutustega, vaid usaldusväärsete kogemustega.
Update English / Deutsch.

Hirmude ja teiste negatiivsete tunneteta pole negatiivsetel jõududel otsest võimu. Saksa väljendi kohaselt "kuradi seina peale maalimata" jätmine, halvima mõtlemata jätmine võib toimida ka kaitsemehhanismina – isegi võrreldes kirikliku paanikatekitamisega. Tänapäeval näitaks vaimulik taju, et negatiivsete voolude oletatav "kasv" osutab kaua aega peidetud olnud potentsiaalile. Tõeliselt positiivsed omadused võivad seevastu ikka kasvada, isegi kui nad arenevad juba olemasoleva arhetüübi suunas.

Sellised isiklikud "valupunktid" võivad sarnastele välistele jõududele ka vastukaja anda. Jälgi sellest võib leida kõikides ühiskondades, nt läänemaailmas sellistes olukordades, kus üle kõige väärtustatakse raha ja eneseupitamist, eriti vanas vormis ilma mingisugusegi sotsiaalse süsteemita, natsionalismi ja fašismi ühekülguses – eriti seal, kus valitseb ülbus ja ükskõiksus ülejäänud maailma suhtes, destruktiivsetes "religioossetes" tegevustes ja stalinismi äärmustes, eriti selle brutaalses türannias anonüümse ühiskonna üle. See ei tähenda ometigi üldist hukkamõistu kõige ja kõigi sellistes ühiskondades oleva suhtes.

Jeesus ei õpeta niivõrd otseselt "kurjale vastu panema" ega väida, et kurjus on hädavajalik "tasakaalu" säilitamiseks (nagu väidetakse osades ida õpetustes). Ta ei näe ka absoluutset vajadust negatiivsete jõudude järele selleks, et jumalikku head ära tunda. Isegi mitte – sageli vajalik – negatiivsete omaduste otsene läbitöötamine ei ole kõigile tarvilik. Vähemalt osade inimeste puhul võib toimida selline tee nagu soovitab Mary Baker-Eddy "kristlik teadus". See ei tõesta siiski, et negatiivsed jõud ei eksisteeri, vaid et neid saab selle läbi kaudselt muuta. Koos Kristusega ei ole ka igavest hukkamõistu. Kõiki destruktiivseid jõude võib lõpuks muuta, kuni selle ajani, mida kirjeldatakse Johannese ilmutuse viimases peatükis, kus lubatakse, et pimedust ei saa enam olema (vt peatükki "Uus maa"....)

Pärast neid kõrbekogemusi kutsus Jeesus oma jüngrid (Johannese 1, Matteuse 4: 18 - 22, Matteuse 10).   

Tagasi veebilehe sisukorda

Siin (Johannese 2: 1-12) kohtame kõigepealt näidet sellest, kuidas arusaamatusi ei põhjusta niivõrd vigased tõlked või varajased, paavsti poolt juhendatud "evangeeliumiparandused" kui lihtsalt ühepoolsed emotsionaalsed ja patriarhaalsed tõlgendused. Kui Jeesus ütles Maarjale: "Naine, miks sa segad mind siia?" (Luther: "Mis on sul minuga asja, naine?"), peeti seda hiljem halvustavaks. Teksti sisse minnes ja jälgides, kuidas Jeesus seejärel teeb kõike, mida Maarja palus, võib kergesti ära tunda, et see lause väljendas pigem imestust, paremini tõlkides umbes nii: "Naine, mida kõike ma sinuga koos tegema pean!" Kreeka keele kaudu võib välja nuputada algse lihtsa aramea-keelse sõnastuse: "Naine, mina sinuga" – nii et isegi Jeesuse ajal ei olnud täpne tähendus ilma konteksti mõistmata sageli arusaadav.

Siitsaadik kuni ristini välja viitavad evangeeliumid loovale seosele Jeesuse ja Maarja kogemuste vahel. Maarja on inspireeriv (seda puudutame lähemalt peatükis nelipühi sündmustest), elab läbi Jeesuse elu olulisemaid sündmusi ning kogeb vaimset muutumist.

Isegi kui nunnade kohta käivat terminit "Kristuse pruut" võetakse tänapäeval sageli üksnes formaalse tähenduses, väljendas see algselt reaalset kogemust.

Kristuse "kuju" inimeses sulab ühte hinge meheliku aspektiga (animus), nagu varem nimetatud ka peatükis ristimisest Jordani jões. See mehelik aspekt võib jumalikes tingimustes astuda "sisemisse abiellu" meie hinge "naiselike" osadega. Sel võib olla alkeemiliselt muutev mõju koguni eluenergiale ja kehale. Maarja kuju võib hinge naiselikku aspekti (anima) samamoodi puudutada.

Vaid neil, kes valivad sellise muutva teeraja, õnnestub "üksinda" ilma kitsendusteta teed käia. See ei pruugi samas olla üksildane teekond. Suurem sisemine vabadus võib võimaldada suhet vastassooga, seda isegi täiustada.

Sellega seoses tuleb inimesel oma emalt ja isalt saadud hingeosad ühendada omaenda isiksusega. Süvapsühholoogia elemente võib kindlasti seostada religioossete kogemustega. Eugen Drewermanni raamatud näitavad seda teistsugusest vaatevinklist. Lähemalt vaadeldes võivad põhilised religioossed kogemused ilmneda eraldiasetseval tasemel, millelt nad psühholoogilistele protsessidele mõju avaldavad. Tänapäeval esineb tendentse näha religioosset otsingut kui igas inimeses leiduvat "terviklikku, elu kõrgemat eesmärki otsivat ja piire ületavat elujõuimpulssi". Vt nt Hubertus Mynarek "Möglichkeit oder Grenze der Freiheit" (Võimalus või vabaduse piirid, saksa keeles 1977). Ometigi on tarvis teha vahet vormitu, üldise vaimse impulsi ja kitsamas mõttes religioosse impulsi vahel, kus viimane tähendab taas- või esmaühendamist jumaliku algega, "Isaga", mis on veendunud kristlastele võimalik Kristuse läbi.

Jumalat kui maailma suurimat saladust ei ole võimalik uurida üheainsa teadusharu, üheainsa kogemuse või nähtuse abil, mis toob parimal juhul välja üksikud aspektid, pigem tuleks püüda aktsepteerida mitmeid lähenemisviise ja vaadelda kõike tervikuna. Seda on siiamaani tehtud üksnes väikeses ulatuses. Kui kristlased kasutaksid oma teekonnal alkeemilist protsessi ja seetõttu ka vasakut ja paremat ajupoolkera üheaegselt (mida tänapäeval palju katsetatakse), lõpeks teoloogide vahelised "lahingud" üsna varsti. Tulemuseks oleks "loovalt armastav äratundmine". Sellest hoolimata oleks ikkagi võimalik suunata pilk üksikutele aspektidele, ent siis tunnustataks neid ka üksikutena ega pretendeeritaks üldkehtivusele. Inimesed teadvustaksid endale rohkem, et nad üksteist täiendavad.

Inimene, kes suudab järgida Jeesuse universaalset tõde "armastada oma ligimest nagu iseennast", suudab ajapikku üksnes seeläbi saavutada sedasama ja rohkematki. Kes püüdleb üheaegselt iseenda ja oma "ligimese" armastamise poole, märkab kindlasti, et just seda tuleb kõigepealt õppida. Sisemine "täiustumine" võib omakorda seda armastust hõlbustada.

Tagasi veebilehe sisukorda

On sobiv kohe pärast peatükki "Kaana pulmast" (Johannese 2: 1-12) tegeleda otseselt kaasaegsete probleemidega armastuse valdkonnas. (Üksikasjalikuma lisalehekülje leiate kodulehel/ "Küsimused, vastused...".)

Kristus kõnetab inimeste südameid ja annab võimaluse saada terviklikuks, täielikuks, mis on tõelise vabaduse eelduseks. Ta ei toeta juba mureneva kokkuvarisemist inimeses, kõige ekstaatilist läbielamist, vaid pigem uut tervikuks ühendamist "südame tarkusesse".

Kristus esindab inimeste vastutust üksteise eest. Ometigi ei usu ta väliste "asjaolude painet" ega nende ülehindamist ega isegi terminite vastutus, usk ja ausus kuritarvitamist kadeduse, armukadeduse ja saamahimu ülesilumiseks. Tema jaoks on see küsimus vaimust, milles inimesed tegutsevad. Ka abielus pole kõik automaatselt korras, paljud peavad seda puuduseks.

Paljud vaimsed traditsioonid õpetavad seksuaalsuse allasurumise või pideva väljendamise asemel selle muundamist, mis on midagi enamat kui Freudi "sublimatsioon". Ka kristlikus maailmas olid sarnased lähenemisviisid, mis on tänaseks kadunud ja vajavad taasarendamist; seda tüüpi teadmine kajastub minnesingerite ja trubaduuride pärandis.

Kuna seksuaalsus suudab inimesi alateadlikult siduda, näeb enamik religioone seda kui tasakaalustavat akti, mis on seotud partnerlusega, kus mõlemad osapooled on võimelised tagajärgedega tegelema. Need, kes tahavad enne abielu seksist hoiduda, saavad sellega edukalt hakkama, kui mõlemal on selgus, mida nad tahavad või ei taha, ning teineteist selles toetavad.

Jeesus aktsepteeris seda vana lähenemist kuni selleni välja, et andis negatiivse hinnangu kellegi teise partnerile heidetud himustavale pilgule. See ei välista, et kahe inimese vaheline vaimustunud esmakohtumine oleks sagedasem nähtus, kui oskame aimata. Seda sageli ei mõisteta, isegi asjaosalised ise: "Kui kaks või kolm on minu nimel koos (st "minu vaimuga ühenduses"), olen mina nende keskel" (või korrektselt tõlkides: "nendes"). Selleks pole nõutav ametlik kiriklik kogunemine või mingi eriettevalmistus, vaid see võib toimuda kõikjal, kus "Kristuse vaim" kaht inimest mingil põhjusel ühendab. Kui tegemist on mehe ja naisega, eriti kui nende vahel on vastastikune külgetõmme, võib osutuda raskeks säilitada täiesti selget teadvust kui eeldust, ent maailma jaoks on see vajalik. Küsimus ei pruugi olla partnerluses või seksis, vaid asjaosalised peavad olukorra üle kontrolli saavutamiseks ausalt välja uurima, millega tegemist on.

Inimeste vaheliste sündsate kohtumiste eelduseks, mida inimene ise loomulikult arendada saab, on iseenese individuaalsuse, kaasa arvatud"aura" ja/või "karisma" uurimine. Isegi paarisuhtes jäävad inimesed siiski indiviidideks ja kahe inimese täielik lahustumine paarisuhtes ei ole see, mida soovis Kristus.

Tagasi veebilehe sisukorda

Selles kontekstis tekib küsimus, mida võtta ette emotsioonidega, sest igaühe emotsioonid ei ole nii kõrgel tasemel kui Jeesuse omad. Ta elas pidevas "aukartusvärinas Jumala ees" ja kaastundes inimeste vastu ning tema innukus põhines teadlikel headel kavatsustel. Tavalistel inimestel on peaaegu kõik emotsioonid algselt segatud vähemalt ebateadlike mehhanismidega ärritusele reageerimiseks. Need mehhanismid on individuaalselt erinevad ja väljenduvad eri tugevusega, ent on põhiolemuselt üsna sarnased. Teiste tõlgendustega rahuldumata iseenda reaktsioonidest nende mehhanismide väljasorteerimine, nende vaatlemine ja lõpuks nende valitsemine ja/või nende üleandmine Jumalale on pikk õppeprotsess.

Kuigi tegeleme siin hingega, ei ole tavalised psühholoogilised analüüsi- ja/või teraapiaprotseduurid Jumala ja tõeotsijatele eriti sobivad.

Raskete päevasündmuste tagajärgedega toimetulemise puhuks võivad abiks olla R. Steineri poolt taas välja toodud meetodid – tagasivaade möödunud päevale, alustades õhtust ning minnes sammhaaval tagasi hommiku poole. Pärastpoole on lihtsam olevikku naasta. Nimetatud meetod hõlbustab ka sarnast surmajärgset protsessi, millest on kõnelnud paljud "surmalähedased kogemused".

Võimalik on ka luua "hingepeeglit", nimekirja iseenda negatiivsetest omadustest, mida tuleks parandada, ja omadustest, mille poole püüelda. Neid märkmeid tuleks sageli läbi töötada, niiviisi kontrollides iseenda arengut – see on läbiproovitud praktika müstika vallast.

* J.G.Gichtel'i keskaegne pilt (inglise keeles)

Tagasi veebilehe sisukorda

Teadvuse uurimise vaatepunktist on selge, et mäejutlus on eelkõige suunatud inimestele, kes mõistavad, et teadvus võib olla rohkemat kui intellektuaalne analüüs, ja taipavad, et elu ei piirdu vaid nende endiga. "Vaimust vaesed", kes teavad, et nad ei tea midagi (või ei tea eriti palju), ning tahavad mõelda relativismi mõistetes, nägemaks, et Jumal teab neist rohkem ja võib neile igal teemal palju õpetada, on "õndsad" ja "nende päralt on taevariik". Selline suhtumine võib osutuda pidevaks ja võimsaks edusammuks inimese arengus, enam kui ükskõik milline muu, üldsuse poolt "targaks" peetav suhtumine.

"Kurvad" peavad harva üksnes iseenda saatust kandma, vaid võtma oma osa vastutusest asjade üldise käigu eest, selmet kõik kergemeelselt selja taha jätta. Mõned aitavad ka end ümbritsevate inimeste koormaid kanda ja viimaks veel rahvaste ja inimkonna saatust. Riigimeeste asemel on tänapäeva ühiskondlikud liikumised just rohujuuretasandil. Ja kes näitab neile üles osavõtlikkust, kes palvetab nende eest, selmet alati palvetada üksnes võimsate, kuulsate ja majanduslikus mõttes suurte eest?

"Tasaste" all mõistetakse kõige selgemini neid, kes on vabatahtlikult alandlikud (ja mitte lihtsalt neid, kes kardavad). Nad "pärivad maa" ja üksnes nende valitsuse all saab maa säilida ja areneda.

"Kellel on nälg ja janu õiguse järele" – mitte kadedus, vaid siiras õiguse otsimine enestele ja teistele avab inimesed sellele, mis on neist "kõrgemal". Varem või hiljem tuleb vastus, ehkki alati mitte selline, nagu nad ette kujutasid. "Halastajad" kannavad oma vendi ja õdesid ja kaasinimesi vabatahtlikult ülespoole ja samal viisil kannab neid endid ka Jumal.

Need, "kes on puhtad südamelt" ning kes on märganud oma intellektuaalseid prille ja eelarvamusi ja seejärel need kõrvale asetanud, "saavad näha Jumalat". See on sõnade "Ära mõista kohut" laiahaardelisem tähendus.

"Rahutegijad", kes tegutsevad Assisi Franciscuse rahupalve vaimus, lasevad ka teistel ära tunda, et siin toimib üks teistsugune jõud kui need, mis muidu elukäiku määravad. Nii "hüütakse neid Jumala lasteks".

"Keda õiguse pärast taga kiusatakse", "nende päralt on taevariik" ja neid, keda Jeesuse pärast laimatakse ja taga kiusatakse, kiidetakse samuti õndsaiks. Nii nad sageli ka tundsid, ehkki nende välimine olemus kannatas. See ei tähenda, et kannatus oleks eesmärk omaette.

Eelpool nimetatuil tuleb olla ka "maa sool" ja "maailma valgus". Iseäranis selles peatükis viitab ta "seadustele" ja Vana Testamendi prohvetitele. Ta räägib sellest, mis oli õige enne tema aega, ent paneb selle uut moodi vilja kandma uue aja tarbeks, mil esiplaanil ei ole enam seadused iseenesest, vaid nende allikas, mil iga inimene võib taasluua oma sisemised elupõhimõtted.

Sellele, kes "otsib Jumala riiki, antakse kõike muud pealegi". Võib ka märgata, et intellektuaalse mõtlemise taset ei hävitata, vaid see avatakse, nii et ka kõrgemast, vaimulikust loogikast pärinevat suudetaks vastu võtta. Siin ei ole siiski juttu maapealsete "piirangute" kõrvale jätmisest, et pühenduda kõrgematele teadvustasemetele. Vastupidi, kõrgemad teadmised tuleb vastandada maise teadvuse ja eluga, kuni maailm on muutunud. Selgus säilib või tuleb alles siis, kui inimesel on teatud küsimustega suhe, mis viib teadmatusest spekulatsioonide, oletamiste, teooriate ja veendumuse kaudu teadmiseni ja on oluline arengubaas. See erineb õndsusepüüdlusest, mida võib leida mõnes vanas vaimulikus koolkonnas.

See kõrgem mõttetase mäejutluses (vt ka järgmist peatükki) on eriti suunatud inimestele, kes ei taha seda kasutada üksnes isikliku vaimuliku elu ümberkorraldamiseks. Teerada on esmalt suunatud isiklikule elule, kus inimene võib alustada partneri või "ligimese" otsingut, nagu kirjeldatakse peatükkides "Ristimine" ja "Vaikus kõrbes". Teadvuse avardamine kaasab ka mehe-naise suhted, tundlad sirutatakse välja täiendava inimestevahelise psühholoogilise lävimise suunas. Sellele viidati peatükkides "Kaana pulm" ja "Vaatenurgad …armastusele". Siinkohal pöördub mäejutlus selle psüühilise ja eetilise taseme juurde, mis avab taas tee laiahaardelisemate vaimulike eesmärkide poole, mis suudaks luua inimsuhetest osaduse. See vastab algelisel kombel helide suhtele intervallidesse, intervallide suhtele triaadidesse ja triaadide suhtele heliredelisse – tervikusse.

Tagasi veebilehe sisukorda

Paljud Jeesuse tegudest on sümboolsed välised märgid tema sisemisest "kirgastumisest", alates vestlusest Nikodeemusega (Johannese 3) ja jätkates mäejutlusega, kuni pimedana sündinud mehe tervendamise ja mäel viie tuhande toitmiseni välja. See kirgastumine on osaliselt seotud ida mõistega "suur valgustus". Inimvaim valgustub. Siinkohal viitab see siiski lähemale ühendusele Jumala ja Tema vaimuga. Jumalat mõistetakse siinkohal mitte üksnes absoluutse printisiibina, vaid ka isikuna, kes on reaalne nii Jeesuse kui tema järgijate jaoks.

Lihtsalt "positiivne mõtlemine" – kui seda ei kasutata egoistlikult ega suurushulluses ning ilma tehniliste manipulatsioonideta – võiks kindlasti viia mõtlemist seisundisse, mis on lähedal sellele, mis tuleb Jumalalt. Niiviisi võiks see meid Jumalale avada. Taolist mõttesuunda esindav kirjandus pole seda siiski piisavalt hoolikalt arutanud, mistõttu võib see sageli lõppeda enesepettusega.

Igal juhul pole tegemist veel "kirgastumisega". Kirgastumine ei tähenda lihtsalt positiivsete programmide lisamist inimese enda hämmeldavasse segadikku vaimsetest "programmidest", nii et tekib positiivsete programmide ülejääk, mis on täiesti võimalik harjutus. Ent kirgastumine harutab kõik segadused lahti, minnes tagasi vaimulike algete juurde, mis on vabastatud mõistuse moonutustest ja eksitavatest hinnangutest. Kõiges saab nähtavaks kõrgem jumalik kord. Seda laadi küpsus on kõrgema taseme psühholoogiline puhastusprotsess, mida nimetatakse peatükis "Püha innukus". Arusaamise elementaarsemalt tasemelt saab kõik selgeks. Otsene äratundmine või arusaamine ei ole mõtlemine. See lihtsalt tuleb, mõeldes või mõtlemata, seda ei saa esile kutsuda ning see teeb meid vabaks. Mõttemaailma ei ole kõrgema tarkuse saavutamiseks enam vaja alla suruda, nagu mõned mõttesuunad on püüdnud teha.

Meie mõtlemine on vabastatud instinktilaadsetest reaktsioonimustritest ja kontrollitav analüüsiv ja sünteesiv mõtlemine muutub kergemini kõrgema mõistuse tööriistaks. Siis mõistame ka, milline käitumine millises olukorras sobilik on.

Võib oletada, et Kristus ise ei pidanud kõrvaldama seda tuimust, mis eraldas normaalset inimest sellest teadvusetasandist. Sellest hoolimata pidi ta kogema üha suurenevat selgust, kirkust. Hiljem palus ta oma nn ülempreesterlikus palves seda kirkust, mis tal oli enne maailma rajamist Jumala juures olnud.

Tagasi veebilehe sisukorda

Jeesus ei tegutsenud kellegi sensatsioonihimu rahuldamise eesmärgil. Ta ei tegutsenud ka selleks, et sundida inimesi väliste sündmuste abil uskuma. Kogu tema teekonda juhtis sisemine selgus, mida igal konkreetsel juhul teha – ja mitte "selle või tolle asjaolu tõttu, et seda või toda mõju avaldada". Tervendamised olid sageli "märgid", mis tähistasid midagi suuremat ja fundamentaalsemat. Hingamispäeval üht pimedana sündinut tervendades vastas Jeesus, et mees pole pime oma pattude tõttu, "vaid et temas saaksid avalikuks Jumala teod" (Johannese 5: 6-9; Johannese 6; Johannese 9, 3 ...).

Samas olid vanade mõtteviiside segilöömine ja selliste tegude sügavama tähtsuse üle järelemõtlemine kindlasti soovitud kõrvalnähuks. Jeesus tunnistas tõsiasja, et on olemas inimesi, kellel on tarvis jälgida, loendada, mõõta ja kaaluda, justnagu Toomas, kes esindab jüngrite seas "loodusteaduslikku tüüpi". Kui talle anti võimalus katsetada, kas tema ees seisis tõesti Jeesus Kristus, sõnas Jeesus: "Ära ole uskmatu, vaid usklik!" (Johannese 20: 19-29). Jeesus tahtis, et Toomas rakendaks oma uut kogemust nii ausalt ja sügavalt mõtiskledes, et tema kahtlused kaoks ja talle midagi koidaks. Tõsiasi, et Jeesus pidi seda hiljem siiski ütlema, ei tähenda, et Toomas oleks olnud skeptik, keda nüüd "tabas" väline reaalsus ja keda "sunniti uskuma", koguni karistuse kartuses. See tähendab pigem seda, et isegi pärastpoole säilitas Toomas oskuse jõuda iseseisvalt uute veendumusteni. Seda laadi tegelemist tõsiasjade ja mõtetega ei mõisteta siin hukka, nagu mõned tõlgendajad on inimteadvuse mittetundmise tõttu valesti aru saanud. Sellele vaatamata pidi Toomas siiski õppima, et peale füüsiliste faktide on ka teisi viise enese veenmiseks.

Jeesus teadis, mis Toomase jaoks õige on. Ta ei tahtnud kedagi sundida. See oleks sarnanenud liialt kohtuga ja pole mõtet provotseerida millestki loobuma inimest, kes pole valmis veel otsust langetama.

Samal moel ei olnud ka Jeesuse "imed" tema tegevuse raskuspunktiks. Sageli tegi ta neid vaid abistamiseks, kui temalt seda paluti, ilma rahvahulkade kogunemisteta, ning ta "käskis" inimestel neist vaikida.

Kui tänapäeval püüavad muuhulgas Bultmanni "demütologiseerimisteoloogia" koolkonna teoloogid neid imesid siiski olematuks seletada kui pelgalt sümboolseid kirjeldusi, on ikkagi selge, et nad kohandavad lihtsalt oma ideesid 19. sajandil tavalisele mehhaanilisele vaatele maailmast ja inimloomusest ega võta arvesse isegi hilisemaid teaduslikke voole. Hilisemad suunad kvantfüüsikas, bioloogias ja biofüüsikas nagu loodusmeditsiin ja parapsühholoogilised uuringud, astrofüüsikas jne on ammugi jõudnud arengustaadiumisse, mis eemaldab piiblisündmustest "mõeldamatu". See ei pruugi tähendada otsingut "Jumalatõestuse" järele, selle eest vastutavad muud sfäärid kui loodusteaduslikud.

Sellel teoloogilisel suunal on õigus vaid ühes asjas: teaduslik tõestatavus ei ole usu eelduseks.

Vana prantsuse "valgustusfilosoofia" ühekülgsuse aeg on ümber. Ka loodusteadlased on nüüd suutelised uskuma ilma skisofreenikuks hakkamata. Ajal, kui inimesed ei kõhkle uskumast parapsühholoogiast tuntud fakte, nagu individuaalsed võimed distantsilt lusikaid väänata, leidub mõnedele šarlatanidele vaatamata siiski piisavalt tõestusmaterjali. Oleks absurdne Jeesuse Kristuse puhul selliseid võimeid eitada. Jeesus tegutses teistel põhjustel, mitte lihtsalt lusikaväänamise lõbu pärast. Tänapäeval oletavad paljud erinevad kogemused, et Jeesus suutis tegelikult käsutada kõiki loodusjõude – ja et just täna on oluline seda fenomeni avatud silmadega vaadelda, et täiustada meie kaasaegset vaadet inimesele, holistlikku, ühtlustatud või kristlikku tervendamist jne. Jeesuse vaatlemine sellisest vaimulikust vaatevinklist ei vastandu ettekujutusele Jeesusest kui "Inimese Pojast", kes tahtis anda üksikisikule ja tema ühiskondlikele suhetele või kogudusele nähtavat eeskuju. Sageli ajendas ainult selline ilmne vasturääkivus keelduma "imesid" uskumast, sest inimesed mõtlesid siis, et nad peavad inimlikust ja sotsiaalkristlusest eemaleviivad tendentsid eemale tõrjuma. Tegelikkuses on vaja mõlemaid, et anda ligikaudset pilti Jeesuse tegelikust (konstruktiivsest) "radikalismist" ja tema seosest Looja tahte ja seepärast ka väega.

(…) Energia ei ole siin abstraktne jõud, see on samal ajal Kristuse olemuse mõju. Näiteks idamaade joogas peetakse energiat sageli millekski isoleerituks. Tänapäeval võib tervendamist teostada ka algses mõttes palve kaudu ja suhtes inimese sisemusega, mis on seotud Kristusega, kes soovib inimestele tervenemist ja täielikumaks saamist, kes siis hakkavad tegema Kristuse tegudest hoopis "suuremaid tegusid" (Johannese 14: 12-13).
Ent vaimulik tervenemine iseenesest ja sellega seotud psühholoogilised ja vaimulikud edusammud sõltuvad siiski Jumala armust, mida ei saa esile kutsuda, ükskõik kuidas me selleks ka ettevalmistusi ei püüaks teha.

"Püha Vaimu andide" kohta vt ka 1 Korintlastele 12: 7-11, Apostlite teod 2: 17-20 ja peatükki "Nelipühi sündmus" käesolevas kirjutises.

Tagasi veebilehe sisukorda

Oma õpetuse algusest kuni siiamaani on Jeesus muutnud kõiki inimolevuse erinevaid kihte, millega iidsed müstilised voolud olid tuhandeid aastaid maadelnud. See võimaldas teda järgiva inimese "üliteadlikul" sisemisel minal kehalise, hingelise ja vaimse elu kõrval esile tulla. Teisalt ilmneb aina enam võime alateadvuse üha sügavamaid ja vanemaid kihte puhastada, ühtlustada ja avardada.

Iidsed egiptuse müsteeriumid teadsid teed mõistusest ja hingeelust füüsilise elutahte teadliku kokkuvõtmiseni. Laatsaruse ülesäratamisega surnuist tuleb esile veel üks sügavus. Kõigepealt sarnanevad mõned üksikasjad ilmselgelt mainitud egiptuse õpetustega. Tegemist oli vana praktikaga, kus inimene veetis kolm päeva seisundis, mida kaasaegses parapsühholoogias tuntakse nime all "Out-Of-Body-Experience", st kehaväline kogemus, justnagu lendamise unenäos, aga teadlikult. Keha lamas seal ja tundus olevat surnud. Taasärkamisel oli inimesel sisemine kindlus, et pärast füüsilist surma eksisteerib ta hingelis-vaimse olendina edasi. "Hierofantos" (preester) pidi kontrollima, et inimene ärkas füüsilises kehas hiljemalt kolme päeva pärast, enne kui see hakkas lagunema. Just seda räägitakse meile loos Laatsarusest – nelja päeva pärast ta "juba haises". Nii pidi äratusjõud tungima sügavamale, mõjutades ka füüsilist ainest, et teda tagasi tuua. Piiblisündmusi läbib tendents, mis näitab, et kristlikku hoiakut võib ära tunda ka just füüsilises maailmas ja praktilistes tegudes. Sellele tendentsile on alles tänapäeval uuesti tähelepanu pöörama hakatud, pärast seda kui eelmiste sajandite müstitsism tungis enamasti vaid intellektuaalsesse-hingelisse kihti.

Kõikide religioonide õpetused elust peale surma pärinevad tõenäoliselt pigem sellistest kogemustest, kus tuntakse end olevat väljaspool materiaalset keha, kui filosoofilistest spekulatsioonidest, mis ei vastanud muinasaja, eelajalooliste ja antiigi inimeste teadvuse tasemele. Sobivama seletuse leiab Jean Gebseri raamatust "Ursprung und Gegenwart" ("Päritolu ja nüüdisaeg"). Ta eristab arhailist, maagilist ja müütilist teadvuse taset, mis eelnevad abstraktsele mõtlemisele ja hiljem ühtlustatud teadvuse tasemele. Kas murrangud nende tasemete vahel olid vältimatud, on teine küsimus. Igal juhul on tänapäeval neid võimalik uurida. Ka R. Steiner rõhutab teadvuse vanemate tasemete võrreldamatust tänapäeva teadvusega. Võib leida üksnes teatud sarnasusi tänapäeval üleskasvavate inimeste vanusegruppidega.

Võrdlused antiiksete initsiatsiooniriitustega, mis vanaviisi enam võimalikud pole, ei tähenda muide, et Laatsaruse surnuist ülesäratamine oleks olnud kõigi osaliste vahel väliselt korraldatud rituaalne tegu nagu Egiptuses. Jeesus vabastas sageli oma teod kultuslikest reeglitest, mis olid seotud aja (nt hingamispäev), koha (nt tempel) või situatsiooniga. Taoliselt iseseisvuse positsioonilt kasutas ta siiski selliseid asjaolusid vahel tahtlikult ära, nt paasapühi (ülestõusmispühad), templit… . Nii võib Jeesus näidata eeskuju, mida teha teatud trendidega nagu näiteks astroloogiliste seisukohtade, "energiakeskuste" ja riituste tunnustamine. (Vt ka Marko Pogacniki raamatuid "Healing of the Heart of the Earth" (Maa südame tervendamine), "Christ Power and Earth Goddess" (Kristuse vägi ja maajumalanna) jne geomantilisest tööst, kirjastus Findhorn Press, Ühendatud Kuningriik, Šotimaa)

Laatsaruse ülesäratamise tõttu (Johannese 11) muutusid Jeesus ja teda ümbritsevad inimesed tervikuna välismaailmale nähtavamaks. Jeesuse avardunud teadvus kaasab ka jüngrite ringi ja viljastab nii ka ühiskonda. Sarnane teadvuse avardumine võib ka tänapäeval Jeesuse järgijate juures esineda, kui nende tegevus rühmana väljapoole paistab.

Nüüd järgneb kannatuslugu. Juutide ülempreester räägib seosest Jeesusega toimuma hakkava ning rahva saatuse vahel (Johannese 11). Oma prohvetliku pilguga tabab ta õigesti ära, et Kristus sureb nende kõigi eest, kuid ta tõlgendab valesti, nagu hukutaks Jeesus ellu jäädes rahva. Selleks on tarvis teadvuse taset, mis ületab mõtlemist ning on võimeline haarama protsesse ja nende konteksti üheaegselt. Taoline oskus tuleb omandada, see ei ole kaasasündinud ja koolides seda ei õpetata. See pole ka sama kui instinktiivselt esilekerkivad pildid. Sügavaimal asetsevad põhjused paljastatakse, lahustatakse ja luuakse. Negatiivsed või muud mõtted ei talletu enam pooleldi teadlikult, nad ei saa enam kuhjuda probleemistruktuurideks, mis mõjutavad sügavalt, kuni füüsiliste protsessideni välja. Isegi retrospektiivselt lahenevad need probleemid aeglaselt, kui inimesed neid seadusi järgivad. Tee vabasse, loovasse tulevikku on siis avatud.

Tagasi veebilehe sisukorda

Mõnda aega pärast jalgade pesemist võrreldakse Kristusega seotuid "lammastega" (Johannese 10: 11-18), just nagu Kristust ennast kutsuti teisal "Jumala Talleks". Siin rõhutatakse jüngrite (omandatud) avatust, eriti Kristuselt tuleva suhtes, mis sarnaneb ka Kristuse ja Jumala vahelisele suhtele. Ehkki küps isiksus, võib inimene nüüd end tunda puhta lehena või justkui laps. Tõelised edusammud viivad tagasihoidlikkusele – isegi kui ikka ja jälle uhkust ületada tuleb. Kasvab arusaam, et kõigil inimestel on suhtes Jumalaga tähendusrikas, kuid viimselt siiski väike roll. Seda võib nimetada alandlikkuseks, seda küll vabas ja vaimulikus mõttes, mis ei ole maiste autoriteetide suhtes orjameelne. Seda mõisteti sageli valesti.

Pole juhus, et Kristus ütleb samas peatükis: "Mina olen uks". Kes iganes avab oma olemuse / oma südame Kristusele, avaneb nagu uks, mis viib Jumala juurde, mis on eelduseks kõigele järgnevale.

Jeesus vastandab "lambaid" ka "sikkudega" (nt Matteuse 25: 32-33).

Tagasi veebilehe sisukorda

Ülejäänud evangeeliumid esitavad üha sagedamini sümboolseid sündmusi, millele ei järgne üksikasjalikumaid õppetunde. Hiljemalt siinkohal võime unustada kommertslikud lood "Kogu tõde Jeesusest", mille lõpus me ikkagi midagi ei tea. Ehkki välised teadmised võivad siin abiks olla, viib otsustuseni siiski ainult meditatiivne vaatlus. Teistele võib see tähendada vaid ergutust nende endi püüdlustes arusaamisele jõuda ning ükski preester ega ajaloolane ei saa meid sellest otsingust vabastada.

Taolist kogemust võiks kirjeldada järgmiselt: selle teo sisemise mõistmise tulemuseks võib olla selline puhtus, et kõike saab sellest saadik kontrollida otsesemalt oma sisimast allikast läbi oma olemuse erinevate kihtide. Kõigepealt tuleb aga tahe. Tunnetus ja mõistmine täiustuvad järk-järgult, nii et inimene on siis võimeline lähemalt selgitama oma impulsside põhjust. Ka meie suhe Jumalaga järgib kasvava lapse sammudega analoogilist rada. See ei tähenda, et see uus arenguetapp kulgeks mõtlematult. Eetilise tunnetuse ja selge äratundmise areng on juba selgelt alanud. Kõik, mis veel puudu, on selle tunnetuse ja mõtlemise edasine täiustamine Kristuse vaimus, mis tahte valdkonnas juba vastu võetud on.

Veel üks viis kogeda neid raskesti kirjeldatavaid etappe on seotud meie enda teadvusega ehk pilguga, millega "(kaitse)inglid" või Kõrgem Mina vaatab inimelu. See (ingellik) Kõrgem Mina – nagu seda tänapäeval sageli väljaspool kirikuid nimetatakse – võib nüüd end näidata Kristusega ühendatuna ning läheb läbi ka muundumisprotsessist. Kogemused inglitega on osades tänapäeva uutest vaimsetest liikumistest üsna tavalised, samas kui kristlased sageli kahtlevad nende olemasolus vaatamata Piiblile, rääkimata küsimisest, kuidas on lood meie "kaitseingliga", nagu teda rahvakeeles kutsutakse, ja kuidas selline side võiks välja näha. Ent Kristus esindab inimese kuju saanud, individuaalset olemust ja elusaavutuste alalhoidmist, kui inimene end "inglite" isikupäratule energiaväljale avab. Inimene, kellel on sellised kogemused, ei ole veel täiuslik. Esmase mõistmise sellest andis Kristus jüngritele juba sündmusega, mida kirjeldatakse Johannese 1. Mõned vaimulikult orienteeritud inimesed leiavad, et kogemus kaitseingli(te)ga on kõige olulisem ja pärast seda tõmbuksid nad maistest tegemistest kõrvale. Tegelikkuses eeldab nende valdkondade uurimine rohkesti juba saavutatud stabiilsust, et kõik ei lõpeks illusioonide rägastikus. Selles etapis võib alata laiahaardelisem maise elu läbistamine vaimu poolt. Vihjena võib mainida, et nt R. Steiner vaimu uurijana omistab siiani inimesele veel kauaaegset arengut maa peal, samuti arvavad ka mõned teised suunad. Pealegi on sellised praktikad nagu hüpnootilis-spiritualistlik "vaimude manamine" hoopis midagi muud kui see arhetüüpiline põhiline kogemus inglitega. Samal ajal püüdlevad inimesed aga selle poole, et olla oma igapäevaelus inglitega ühenduses, ja sellesse tuleb suhtuda tõsidusega.

Jalgade pesemise puhul on siiani vaevu tähele pandud seost Johannese evangeeliumi 12. peatükiga, kus Maarja Betaaniast võiab Jeesust sümboolselt ja kuivatab tema jalgu oma juustega. Kas ta teeb seda lihtsalt inimesena või esindab ta tegelikult Jumala naiselikke aspekte, nagu võib teisal öelda Jeesuse ema Maarja või Maarja Magdaleena kohta, kes ei ole ilmselt identne Maarjaga Betaaniast? Miks see episood eelneb "jalgade pesemisele"? Feministliku kogemusteoloogia – ehkki vastukäivate – lähenemiste jaoks leidub siin kindlasti avastamata või üksnes osaliselt avastatud aardeid. Nt katoliku kiriku "viimset võidmist" võib vaadelda kui selle vahejuhtumi meenutust.

Jalgade pesemist võib mõista ka kui teiste teenimist. Üksnes taolise jalgade pesemisega "on neil osa temas" (Jeesuses), nagu Jeesus seda nimetab, kriipsutades alla selle sammu laiahaardelist tähtsust. Seda võib võrrelda noortega, kes ütlevad: "Ta käib minuga" (st on minu tüdruk/poiss), mis on vähemalt sellel hetkel nende jaoks kõige olulisem. "Jalgade pesemine" ei tähenda enam, et inimesel "on suhe", vaid et ta "on elavas suhtes". Jalgade pesemist võib mõista vaid kui "sammu edasi". Üksikasjad, kuidas seda väliselt praktiseerida, on vähemtähtsad. Ent mõeldes alkeemilisele praktikale, kus väliseid tegusid kasutatakse näitliku õppevahendina inimese sisemistest hoiakutest ja protsessidest, on see tegu arusaadav – kui selle juurde kuuluv sisemine hoiak on olemas. Isegi tegutseva preestri mõeldavast äärmiselt õigest hoiakust ei piisa, see hoiak peab olema inimesel enesel. Sama kehtib ka viimse õhtusöömaaja kohta (vt ka järgmist peatükki) – teoloogilistel koolkondadel ei ole selle erinevate aspektide kohta ühist arvamust. Nende seisukohad võivad isegi õiged olla, aga seisukohta inimese teadlikust muutumisest ei ole siiski piisavalt hinnatud ei katoliku ega protestantlikes kirikutes.

Ehkki lihtsamate õpetuste puhul olid viis tuhat inimest siiski võimelised nende tähendusest aru saama ning hiljem võisid viissada või seitsekümmend õpetuse raskematest etappidest osa võtta, siis jalgade pesemisest võtsid osa vaid üksteist jüngrit – need, kes olid Jeesuselt palju õppinud ja olid piisavalt hästi ettevalmistatud, et nad võisid sellest aru saada. Võib-olla polnud Juudas selleks veel võimeline. Jeesus ei jaganud kõiki õpetusi otsekohe kõigile välja, vaid tegi seda järk-järgult. Samal ajal võivad mitmed üksikisikud teha edusamme,suunates oma mõtisklused sündmustele kuni ristilöömiseni. Seda püüdsid roosikristlased. Jalgade pesemist, piitsutamist, okaskrooni päheasetamist, ristilöömist ja haudapanekut, ülestõusmist ja taevaminekut kutsusid nad kristlikeks initsiatsioonideks. Hilisemasse sügavamasse mõistmisse ülekantuna tekkisid sealt ka seitsme päeva nägemused "alkeemilisest pulmast" ("Chymische Hochzeit des Christian Rosenkreutz", ilmunud 1616. a. Saksamaal luteri teoloogi J. V. Andreae sulest, kes maskeeris selle satiiriks või muinasjutuks).

Enamikul juhtudest ei viida esmakordselt – kas siis mediteerides või nägemuses – kogedes seda sammu lõpule. Inimeksistents võib kõigi oma talentidega paljudesse suundadesse sirutuda. Sellele võivad järgneda edasised sammud, kattuda eelnevate sammudega, ent uued omadused arendatakse lõpuni välja alles siis, kui neile eelnevad sammud, millel nad põhinevad, on lõpuni välja arendatud.

Võidmisele Betaanias järgneb Johannese evangeeliumi 12. peatükis Jeesuse võidukas sissesõit Jeruusalemma kui Messias. Pärast jalgade pesemist Johannese 13-17 kuulutatakse ette, et Juudas Iskariot annab Jeesuse ära, siis tulevad hüvastijätukõned ning Jeesuse palve tema enese ja jüngrite eest.

Tagasi veebilehe sisukorda

Kinnivõtmise ajal (Johannese 18) kukkusid sõdurid esmalt maha. Kristus näitas, et ta ei olnud nende kontrolli all. Sellele vaatamata laskis ta pärast seda vabatahtlikult kõigel endaga sündida.

Piitsutamine (Johannese 19: 1) tabab Jeesuse selga. Inimese "keskpaik", ka tema tundeelu ja jõud ületada emotsionaalset kannatust on omadused, mis võivad üles kerkida meditatiivse mõistmise ajal – see ei ole passiivne, meeleheitel kannatus. Sellest hoolimata räägivad kõik kristlikud müstikud Jeesuse valust, mida nad vabatahtlikult või sunniviisiliselt oma hinges kogesid. Kristus ei kibelenud selle valu eest põgenema, ehkki ta oleks kindlasti võinud seda teha – nagu india meistrid, kes praktiseerivad Pratjahara't, mis tähendab meelte tagasitõmbamist. Pigem võib siin tunnetada teadvuse avardumist ka teiste kannatuste suhtes.

Tagasi veebilehe sisukorda

Kuna piitsutamine oli minimaalne karistus, mida harilikult kasutasid roomlased, ei ole tõlgendus kristluse-eelsete müsteeriumikultuste sümboolika abil nii silmnähtav. Seevastu okaskroon (Johannese 19: 2-3), hiljem neist müsteeriumitest pärinev sümbol, ei olnud tavalise Rooma seaduse osa. Seda võib muidugi vaadelda ka irooniana – okkad kulla asemel. Jääb siiski küsimus, kuidas sõdurid nii täpselt müsteeriume kasutasid, ehkki nad ei pruukinud seda tol hetkel teadlikult teha. Paljud Rooma sõdurid olid müsteeriumikultuste järgijad, aga isegi kui nad oleksid olnud teadlikud välisest sarnasusest, poleks nad ikkagi olnud võimelised taandama Kristuset sellele kogemusele, mida nemad tundsid.

Kui kuldne kroon oleks sümboliseerinud maist võimu – mitte tingimata negatiivses mõttes –, siis Kristuse jaoks sümboliseeris okaskroon teatud õpetajameisterlikkust, millel maises elus väärtus puudus. Okkad tungisid ta pähe. Siin pole tegemist üksnes valuga, vaid ka jõuga ületada vaimset ahastust, mida Kristus välja ei näidanud. Märke sellest võib näha vaid hetkel enne seda, kui ta lõplikult otsustas lasta "seda karikat" endast mitte mööduda. Piitsutamise ja okaskrooni päheasetamise puhul leiame vihje, et see on jalgade pesemisega alanud teeraja jätkumine. Ka tundeelu ja mõistmine tõusevad vastuseisule vaatamata pühitsetutena esile.

Varem nimetatud pideva tendentsiga end ületada, mida on näha jalgade pesemisel, piitsutamisel ja okaskrooni päheasetamisel, on seotud ka uued liikumised nagu rahuliikumine, ökoloogiline liikumine ja vaimsed liikumised, mis soovivad "maad tervendada".

Nii nagu piitsutamine, oli ka okaskrooni päheasetamine reaktsioon, kehv koopia sellest, mis oli juba toimunud. Seesama hetk, mis väljendas positiivsest vaatevinklist seda vaimset avanemist, võimaldas tal end vaimselt ületada. See sisaldub Jeesuse hüvastijätukõnedes* – nt Johannese 13: 31-17 ja kohtumistes Pilaatusega, nt Johannese 19: 5*. (*"Ennäe inimest", mida võib meditatsioonis kogeda kui Pilaatuse aimdust Jeesus Kristusest kui lunastatud inimese prototüübist). Mitte üksnes jalgade pesemine ja õhtusöömaaeg, vaid ka Jeesuse sõnad olid samaaegselt "teod".

Nende arusaamade valguses võib "kristlikest initsiatsioonidest või arenguetappidest" rääkides olla mõttekas pöörata rohkem tähelepanu neile positiivsetele elementaartõdedele.

Tagasi veebilehe sisukorda

Tänapäeva vaated Jeesuse ristilöömisele ja surmale – nt Johannese 19: 12-37 – varieeruvad isegi rohkem kui vaated teistele põhisündmustele tema elus, kõigepealt tähtsuse tõttu, mida kirikud sellele omistavad, ja teiseks seetõttu, et tõlgendajad tahavad kõike liigitada omaenda ideoloogia kohaselt.

Ehkki gnostitsistlikud** uskumused varakristluse äärel tahtsid tegeleda Kristusega, ei suutnud nad oma antiikkreeka tausta tõttu uskuda, et nii suur valgustatu võiks sündida naisest ja siis surra. Seepärast arvasid nad, et ta tegi end nähtavaks "näilise ihu" abil nagu inglid või mõnede idamaiste vaimsete õpetajate vaimud, kui uskuda nende järgijaid. See näiline ihu ei olevat olnud surelik, vaid lõpuks lihtsalt lahustunud. Nende õpetustes hinnati füüsilist maailma ja mateeriat kui igavesti kurja ja seetõttu polnud miski nende mõtteist kaugemal kui oletus, nagu läbinuks Jeesus tavalised maised eluetapid või läbistanuks need etapid oma valgusega. **) Terminit "gnostitsistlik" kasutatakse siin erinevalt "apostellikust gnoosisest", nagu kinnitas koguni sektikriitik F. W. Haack. Sellistes õpetustes oli siiski palju ühiseid kokkupuutepunkte, nt tunnustas gnostiline "Tõe evangeelium", et Jeesus naelutati ristile.

Esimestel sajanditel elanud inimesed, kellel oli käepärast rohkem materjali või negatiivseid hoiakuid, levitasid ka legende, nt nagu oleks Jeesus olnud Rooma sõduri abieluväline poeg, mis oleks tolleaegseid moraalinorme arvestades olnud äärmiselt halb. On ka spekulatsioone, nagu poleks Jeesus tegelikult surnud ja hoopis tagasi elule tohterdatud. Mõned inimesed püüavad näiteks siiamaani siduda ühe Jeesuse-nimelise vana mehe hauda Kashmiris Piibli Jeesusega. Kaasaegses kirjanduses kerkib esile veel üks "siiani avastamata, Euroopas asuv Jeesuse hauakamber". Siinkohal sobib märkida, et "Jeesus" (või ka Yehoshua, Jeschua, Jesat) ei olnud ebatavaline nimi. Näiteks tulevad apokrüüfilistes raamatutes (kirjutistes, mis ei kuulu Piibli "kaanonisse") ette mõned teised Jeesused, nt Jeesus Siirak, Jeesus ben Pandira. (…)

Selliste teesidega on osaliselt seotud ka vastuolulised uurimistulemused Jeesuse surilina kohta Torinos. Kord öeldi, et riide küljes olev õietolm pärineb Jeesuse ajast ja kodukandist, siis jällegi, et "keskajast". Mõnede sõnul on kujutise võinud põhjustada üksnes äkiline kõrget energiat sisaldav kiirgus ning keha äkiline lahustumine. Teiste arvates viitavad verejäljed sellele, et Jeesus veel elas, kui ta ristilt maha võeti. Viimased uurimistulemused näitavad jälle, et riie on ehtne ning kujutis tekkis ebatavalisel viisil. See võib olla inimestele abiks (vt eelpool olevaid märkmeid jünger Toomase tee kohta peatükis "Imede küsimus") jõudmaks arusaamisele, mis Kristusega juhtus. Müstik Lorber peab võltsinguks (ainult) "Jeesuse särki Trieris", seda ilmse eesmärgiga innustada inimesi otsima usku seestpoolt, mitte sõltuma leidudest ja reliikviateooriatest.

Nagu juba väitsime, on müstikute jutustused sageli abiks, kui tahame saada midagi teada eelnenud sündmuste loomu ja nende tähtsuse kohta inimkonna nüüdsele arengule. Mida enam kogemusi inimesel on, seda enam ta saab aru. Kristlike müstikute ja stigmade – Kristuse ristihaavade – kandjate vaatlused on sarnased, ehkki nad pole olnud üksteisega kontaktis. Sellistes jutustustes leidub ka sarnaseid lisadetaile Jeesuse kogemustest, mis Piiblis puuduvad, alates Assisi Franciscusest kuni Padre (Isa) Pio ja Konnersreuthi Thereseni välja. Kõik nad on ühel nõul, et Kristuse ristilöömine ja surm on sellesse maailma tõelise ja sügava jälje jätnud ning et ootamatu või ka teadlik ühendus selle sündmusega põhjustab neile kujuteldamatuid kannatusi, ent samas annab ka kujuteldamatu väe, mis ei kisu maha, vaid "tõstab kõik üles". Ristilöömise eksistentsiaalne iseloom, mis hõlmab kogu olemust, on selliste ebatavaliste inimeste eludes kindlasti lähemal kui nende eludes, kes lähenevad sellele vaid puhtintellektuaalselt. Elu ja surma küsimuse puhul on tegu rohkemaga kui lihtsalt üksikute olemistasanditega, mis võtavad protsessist vastastikku osa, kaasa arvatud põhimõtete ja saatuse loomise "põhjuslik" tase. Isegi inimesed, kellel on nõrgem müstiline side Jumalaga, kui tahes ebatäiuslikud nad ka poleks, võivad sündmusi kasutada meditatiivselt sillana reaalsusesse. Jeesus ütles temaga koos risti löödud kurjategijale, et too on varsti temaga "paradiisis", sel moel viidates, et tema teed on võimalik ka kiiresti mõista.

Inimeksistentsi sügavaimate, depressiooni, kannatuste ja mandumisega seotud protsesside teadlik läbimine võib osutuda tõeliselt olemasolevaks võimaluseks mis tahes ulatuses. Ehkki see võimalus pole piiritletud aastaaja või geograafilise asukohaga, kus iidsed sündmused aset leidsid, tundub, et ülestõusmispühad hõlbustavad võimalust midagi kogeda. Justkui oleks vanale, traditsioonidest ja aastaaegadest tingitud kõdunemise ja uuenemise rütmile oma jälje jätnud täiesti uus "oktaav".

Mida sügavamalt või enam ebateadlik muudetav on, seda raskem on mõju avaldada.

Samamoodi ei anna teised teoloogiad, mille raskuspunktiks on asjaolu, et Jeesus jäi oma põhimõtetele surmani kindlaks, piisavat selgitust kaasaskäivatele füüsilistele nähtustele nagu Kristuse ristihaavad ja vaegtoitumus. Vt nt Thurston "The physical phenomena of mysticism" (Müstitsismiga kaasnevad füüsilised nähtused) ja Höcht "Von Franziskus zu Pater Pio and Therese Neumann" (Franciscusest Pater Pio ja Therese Neumannini) ning järgnev peatükk.

Bioloog Rupert Sheldrake, kes on tuntud oma integreeritud lähenemise poolest, nt uute vaimsete liikumiste puhul, lõi teooria "morfogeneetilisest väljast". Kui ühe saare ahvid omandasid uue oskuse, olid teiste kaugete saarte sama liiki ahvid peagi võimelised sama oskust omandama, ilma et neil oleks olnud omavahelist füüsilist kontakti. Peale juhuslikkuse pidi seal olema mingi jõuvälja mõju, mis ühendas sama liiki loomi omavahel. Kord küsiti Rupert Sheldrake'ilt, kas ta suudaks ette kujutada, et näiteks Jeesuse areng ristilöömise ja ülestõusmiseni võiks kiirata sarnast jõuvälja kogu inimkonna üle, mõtles ta selle üle ja vastas hämmastusega: "Jah, oletatavasti siiski mitte morfogeneetilist välja, vaid vaimset jõuvälja".

Isegi see ei ole "tõendus Jumala olemasolust", kuid mõned uued teaduslikud voolud pakuvad juba paremaid võimalikke lähenemisi sellele raskesti mõistetavale kontekstile kui teoloogiad, mis kas vaatlevad vanu õpetusi dogmaatiliselt või seletavad raskestimõistetavat olematuks.

Ristilöömisel on teatud sarnasusi – ehkki ta pole identne – vanade initsiatsiooniriitustega. Risti või puud, millele inimene riputati, leiab ka põhja poolt, nt müütides Odinist, kes rippus üheksa päeva puu küljes ning sai selle aja jooksul kõrgemate kogemuste võrra rikkamaks. Haua motiiv initsiatsioonipaigana oli megaliidiajastul, samuti keldi ajastul laialt levinud ning eriti märgatav Egiptuse püramiidikultuuris. Püramiide, sõltumata sellest, kas nad ka tegelikult olid matmispaigad – mida pole tõestatud, sest pelgalt raidkirjad annavad vähe teavet –, kasutati igal juhul kultuslikult, nagu ka keldi hauakünkaid. Kuna selle eitamiseks oleks tarvis eirata paljusid fakte, ei käsitle me seda praegu lähemalt. R. Steiner märgib ära, et mõlemad vaimsed teed, risti- (või puu-) ja hauamotiiv sulavad Kristuse puhul taas üheks.

Ristilöömise või "hinge kesköö", "müstilise surma", mahajäetuse (kõige poolt, mille külge klammerduda – seda on kõik tuntud kristlikud müstikud ühel või teisel viisil läbi elanud) sisemisel taaskogemisel on teatud sarnasus jooga tippkogemuse, Nirvikalpa Samadhi või nirvaana tühjusekogemusega. Kristlik müstitsism pakkus siiski kogemust, et selles tühjuses või selle taga eksisteerib "midagi", st Kristus või Jumal. Aurobindo näitas, et ka india viisil on võimalik minna nirvaanast kaugemale. Kristlikul teel võib seda kõige taga olevat Jumala rikkust leida aga juba esimesest usuteel olemise hetkest alates, sest maise tsükli läbinud Kristuse olemus kujutab endast silda.

Kui keegi nagu Aurobindo on vastamisi jõududega, millel tundub olevat side Kristuse arenguga, aga taust selleks puudub, jätab see mulje köielkõnnist kuristiku kohal. See ei ole küll päris võimatu. Tuletagem meelde hindu poisi Sadhu Sundar Singh'i juhtumit, kes ei teadnud midagi kristlusest, kuid kes koges pärast intensiivset sisemist jumalaotsingut äkitselt elavat Kristust, nagu seda hiljem ka raamatutes on kirjeldatud. Ka hindu tantristlike praktikate jooksul on inimesed, kes eeldasid, et näevad india jumalusi, näinud äkitselt nägemust Kristusest. "Vaim liigub, kuhu ta tahab".

Kristluse kui religioosse kogukonnaga seotud teoloogia jaoks raskesti kasutatav, kuid teiste kultuuriliste piirkondade jaoks vahest sedavõrd huvitavam on R. Steineri ettepanek näha Kristust päikese-sarnase olendina, kes eelkristlikul ajal mõnedele kõrgematele mõttetarkadele hästi tuntud oli. Vt käesoleva kirjutise peatükki "Alguses oli sõna…" ning lisalehte "Vana Testament ja eelkristlikud religioonid".
Teiste allikate järgi olevat Kristuse maa peale tuleku ühes peatuspunktis ilmnenud võimalus kogeda "Jehoovat/Jahvet"/YHWH. See kogemus hiljem arvatavasti ähmastus, nagu sageli juhtub, mis ei tähenda, et iga vanatestamentlikku sündmust saaks hinnata meie kaasaja ühiskonna vaatevinklist. Jumal teab paremini kui meie, mida Ta teeb ja mispärast.

Hiljem, kaks tuhat aastat tagasi näeme maa peal inimeseks saanud Kristust, kes on nagu mõõdupuu pöördelisel hetkel maailma arengus, kes võttis arengu ja inimkonna enda peale, võttis nad oma elus omaks. Vanad kultused mandusid osaliselt, just nagu ka kristlus muutus hiljem pealiskaudseks, ehkki uurimine selles suunas oleks siiski huvitav. Kristus näitaks end kellenagi, kes ei sobitu erilisele religioossele kogukonnale võimu garanteerija rolli, kuhu teda vahel pannakse. Ta on olend, kes kehastab uuendatud inimkonda, "uut Aadamat" Kolgatalt.

Siinkohal võib R. Steineri uurimine jätta mulje, nagu tegeleks Kristus üksnes inimkonna saatusega ja et iga üksikisik peaks ise oma saatust kujundama. Paljud kristlased on aga kogenud, et Kristus aitab inimestel ka individuaalselt nende saatust kujundada. Ta võib juhtida selle muutumisele, selmet viia kõige sisemise sajaprotsendilisele väljaelamisele – võttes arvesse ka ülejäänud inimkonda. Andestuse jõud inimeste vahel on samuti reaalne kogemus, mis on üks kristlusele eriomastest tunnustest. Näiteks murrab see katki vägivallale vägivallaga vastamise lõputu nõiaringi. See ei ole üksnes õpetus maistest konfliktidest vabanemisest või nendega mittesamastumisest – selles suhtes võib leida sarnasusi Buddha õpetustega. Sügavam mõtisklemine selle üle annab selguse, et tegemist on reaalse väega, mis aitab konfliktidel laheneda seestpoolt, ilma et peaks tagasi tõmbuma, ehkki nüüd oleks see võimalik; samas on see jõud jääda "maailma" selle sõna kõige laiemas mõistes, jääda kui "töötegija viinamäel".

Isegi sellel pretensioonikal tasemel ei kao üksikisik ilmselt ära kui tilgake ookeani. Ei piisa kirjeldamisest, et inimene jätab seljataha iseenda äkitselt tuhandeteks osadeks lendunud isiku, kaasa arvatud psüühilised ja mentaalsed osad. See meenutab teosoofilises valdkonnas kirjeldatavat "ristilöömist" ning Castaneda poolt terminit "ristilöömine" kasutamata kirjeldatud šamanistlikus valdkonnas esinevat nähtust, mis on samuti reaalsed kogemused.
Rakuke tervikust, mis vastutab kõige eest, millega ta ühenduses on – see kirjeldus annab veel paremini edasi pilti inimesest, kes "on võtnud oma risti enda peale" ning kelle eelnevad püüdlused kaasatakse nüüd elu eksistentsiaalse tuuma mõistmisse .

Vaatamata kõigile püüdlustele ristilöömise sündmust ja sümbolismi praegusel ajal vaimulikel eesmärkidel kasutada, ei tohiks me mööda vaadata faktist, et siin on tegemist mitmete aspektidega:

- Jeesus pidi läbima kõik inimeksistentsi etapid sünnist surmani, muutes kõike uue hoiakuga neisse;

- ristilöömist, mida – risti muudest, vanadest tähendustest hoolimata – võib lihtsalt mõista ka kui endist ilmalikku karistusviisi, mis sel konkreetsel juhul sai teoks ka Jeesuse vastaste ühemõtteliselt petturlike, ebaseaduslike ja materialistlike teguviiside ajel. See toimus, nagu ta toimus, ning poleks saanud teistmoodi minna ja nii ei saa tõestada mingit ristifetišismi. See oli selle aja jäikade, ebateadlikult tegutsevate negatiivseks osutunud võimude viimane, lõkkelelöönud reaktsioon, mis oli omakorda karikatuur Jeesuse tõeliselt muutvast teadvusest.
Sündmuste kasulik mõju ei sõltunud neist vägivaldsetest tegudest Jeesuse vastu ning on seotud ka ülestõusmisega. See on Jumala töö.

- Rist kui sümbol sisaldab endas endist konteksti, isegi kui hiljem sai sellest üldiselt ohverdava armastuse sümbol, millises tähenduses seda ka tänapäeval mõistlikult kasutada saab, vastandina ükskõiksusele, vihkamisele jne.

- Neutraalsema pildi Jeesuse sisemistest protsessidest peale ajastust tingitud konteksti annavad tema viimased sõnad ristil: "Sinu kätte ma annan oma vaimu", samuti tema haud, mis erinevalt vanematest esoteerilistest kirjeldustest ei sümboliseeri täiesti eraldiseisvat "sammu", vaid on seotud ristilöömisega. Jeesuse surma tähendus ei ole surmas eneses, vaid inimeses olevate "surmaprogrammide" võitmine.

Käesolev kirjutis käsitleb Jeesuse elu viimaseid sündmusi nii põhjalikult, kuna neid pole veel nii üksikasjalikult vaadeldud kui neile eelnevaid, kergemini mõistetavaid sündmusi. Seetõttu on nende ümber kerkinud segadusseajavaid teooriaid, mille lahtiharutamine nõuab veelgi suuremaid pingutusi, et ka siin vahetuma kogemuseni jõuda. Ristisurma ei tohiks aga ka pidada Jeesuse elu kõige olulisemaks sündmuseks, nagu teatud teoloogilised suunad seda teinud on. 

Tagasi veebilehe sisukorda

Nüüd võiksime tegeleda edasiste ristilöömisega seotud küsimustega. Kõigepealt küsimus tühjast hauast (Johannese 19: 38 - Johannese 20: 10). Mainisime juba, et tegemist polnud lihtsalt elusa inimese ravimisega ürtide abil. Nikodeemus kasutas ka aineid, mida ilmselgelt tarvitati surnute palsameerimiseks. Lihtlabase laibaröövi ja mujal toimunud matuse võib välistada ka mitte puhtmaterialistlikust vaatepunktist lähtudes, mis ilmneb, kui vaadelda järgmises peatükis kirjeldatavaid avastusi "ülestõusmise" kohta. Täiendavaid üksikasju võib järeldada, tegeldes harvemini esinevate probleemiasetustega.

Võib näiteks vaadelda üldist küsimust, mis juhtub inimesega surmahetkel ja pärast surma ning kas selles on erinevusi. Seda küsimust on sageli käsitletud religioossete ilmutuste ja pärimuste ning ka filosoofiliste spekulatsioonide baasil, edasi näiteks parapsühholoogiliste uuringute, humanistliku ja transpersonaalse psühholoogia, samuti nagu ka kliiniliste ja individuaalsete kogemuste abil (nt Elisabeth Kübler-Ross).

Võin esitada ka järgmise küsimuse, kuidas surev inimene tegeleb oma olemuse erinevatesse "kihtidesse" salvestunud oskuste, kogemuste ja ainetega ning kuidas tegeldakse erinevustega. Leidub ka selleteemalist kirjandust, nt Isa Roesermüller (Saksamaa), kus rõhutatakse, et "kaasatud" on olemuse kõigi elementide "põhialused" ning et selle protsessi tõttu on matmine parem kui tuhastamine. Teateid on ka ühest äkilisest, ootamatust ainese haihtumisest hauas. Samuti on mitmeid sajandeid kuni tänapäevani välja leidunud kiriku poolt kontrollitud teateid "laipadest, mis ei kõdune", tänapäeval nt Bernadette Soubirius Lourdes'is. Samuti on palju teateid "tühjadest haudadest". Sellistel puhkudel väideti sageli, et nood inimesed olid elanud "Jumalale väga lähedal".

Ilmselt ei mõelnud algul keegi seosele Jeesuse tühja hauaga. Tundub, et see mõte ilmus hämmastaval kombel alles hilisemates esoteerilistes ajakirjades. Võib üles lugeda terve rea teisi kummalisi sündmusi, mida on keeruline kontrollida, samas ei saa neid ka laias laastus pettuseks pidada. Ometigi teame, et füüsiline mateeria peidab siiani märkimisväärseid saladusi. Uuringud keemia ja füüsika vallas kõigutavad veelgi enam pilti oletatavasti suhteliselt konstantsetest aatomitest kehas – saagu see siinkohal nimetatud vaid möödaminnes, see vajaks lausa omaette peatükki.