Kristuse teed

Sõltumatu infolehekülg uue lähenemisnurga alt
paljudes kogemuse ja uurimuse valdkondades.

 

Jeesuse Kristuse teed inimteadvuses ja maailma muutustes.

Põhiteksti indeks.

1. osa juurde: Sammud Evangeeliumides (25 peatükki)

See on 2. osa: peatükid sammude kohta Johannese ilmutuses

Viimased lingid ilmuvad kui lehekülg on täielikult allalaaditud.
26. Johannese ilmutus
27. Kuidas läheneda prohvetlikele sõnadele 
28. Johannese ilmutuse sisu kohta: Seitse kogudust – koos peatükiga tänapäeva koguduste kohta.
29. Seitse pitserit
30. Seitse pasunat
31. "Seitse kõuemürinat" ja kaks prohvetit
32. Naine ja lohe
33. "Seitsme peaga metsaline" merest
34. "Kahe sarvega metsaline" maast
35. "Seitse viha kaussi ja Paabeli lõpp"; "Kristuse teise tulemisega"
36. (Tõeline) "tuhandeaastane rahuriik"
37. Uus taevas, uus maa ja "uus Jeruusalemm".

38. Mõlema osa viimane peatükk – Kristlik suhtumine
39. Koos tabeliga: Kristlik suhtumine - "Maailmas", aga mitte "maailmast", "Kolmas tee"

3. osa juurde: Teised teemad

4. osa juurde: Vana Testament, panus dialoogi teiste religioonidega

Kodulehekülg ja viited kõigi osade täisversioonidele printimiseks

Õigused (Kristuse teede ilmumisandmed).
e-mail.

 

Metoodilised nõuanded.

Järgmised 37 peatükki järgivad samme Evangeeliumides ja Johannese ilmutuses. Lugeda võib üksikuid peatükke või – veelgi parem – algusest lõpuni, et saada parem ülevaade.
Lugeja, kes lisaks sellele tunneb sügavamat huvi holistliku lähenemise vastu esitatud kontsentreeritud argumentide osas – sh meditatsiooni vastu Evangeeliumide üle - võib klikkida metoodiliste nõuannete saamiseks siia. Võib-olla on kasulik otsida ja leida omaenda tee nende sõnade taga peituvasse reaalsusse ning sellest siis osa saada.

 

Johannese ilmutus.

Kui Johannese evangeeliumi intensiivselt ja meditatiivselt uurida, siis ilmneb et see põhineb peamiselt tema enda meditatiivsetel meenutustel tema elust koos Jeesusega.

Johannese ilmutus aga pärineb selgelt nägemustest. Siit ei leia me ühtegi väliste eluteadmiste mõistuslikku ekstrapolatsiooni tulevikku. Nende nägemuste kuju näitab samuti – eeldades et inimesel on võime omaenda seesmisi nägemusi tõlgendada jne – et nad lähtuvad kõrgematest allikatest kui sellistest, milles välised ootused meie kujutlusvõimes kuju võtavad. Sellel juhul ei tule kõne allagi mistahes segunemine isiku enda mõtetega. Allikale on samuti selgelt viidatud – kuigi see fakt üksi ei oleks selliste kogemuste puhul garantiiks : "Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal temale on andnud, et ta näitaks oma sulastele, mis peatselt peab sündima. Ta näitas seda, läkitades oma ingli oma sulase Johannese juurde…".

Enamik kaasaegseid protestantlikke teolooge ei tunne huvi seda liiki apokalüptilise stiili vastu. Nad ei suudaks seda tegelikult oma intellektuaalsete meetoditega dešifreerida – parimal juhul ehk väga katkendlikult – kuna neil ei ole võimalik tuletada "meetodit" omaenda kogemustest ja nendega seonduvast sümboolikast. Katoliku kirikus on teatavad vaated apokalüpsise* kohta, kuid loetakse seda harva, kuna see on nii kaugel paljude tänapäeva kristlaste ja koguduste enesega rahulolevast meeleolust. Teisest küljest viitavad vabakogudused ja sektid otseselt apokalüpsisele*, kuid neil puudub piisav intellektuaalne arusaam prohvetlikest nägemustest, mistõttu nad kalduvad uskuma väliseid katastroofe ja nägema ennast enamikel juhtudest kui väljavalituid või vähemalt kõige otsesemalt väljavalituid (*apokalüpsis: kreeka keelest = katte eemaldamine.)

Peatükis " Whitsun’i sündmus (Nelipühi)" on üleminekud Jeesuse isikliku, teda ümbritsevas sfääris tehtud töö ja üldiste arengute vahel juba esile toodud.

Kui me vaatleme Johannese ilmutust samasugusel integreeritud viisil nagu tema evangeeliumi, nagu "Sissejuhatuses…" ette on pandud, leiame ootamatut tarkust, mida kirjanduses ei pakuta.

Nimetatud ilmutuse järgnevus on seotud järgnevusega Jeesuse enda elus. Siin aga räägitakse konkreetselt inimkonna, maa ja kosmose arengust. Ka kõige sissepoolepööratum ja müstilisem töö selle kallal kinnitab vaid, et tegemist ei ole pelgalt kujutiste kogumiga üksikisikute arendamiseks või "sissepühendamiseks", nagu mõned on arvanud – kuigi see võib tänu paralleelidele evangeeliumidega üksikisikuid aidata. Ilmutuse enda tegelik lava on pigem teadvus, mis võrdleb Jeesust Kristust kaks tuhat aastat tagasi ümbritsenud arhetüüpseid sündmusi inimkonna ja maa arenguga kosmoses, olles samal moel arhetüüpsete sammudega läbi põimitud. Ka siin on kaasatud Kristuse universaalne aspekt, kontrastina tema tööle Inimese Pojana kaks tuhat aastat tagasi. Sellest vaatenurgast vaadatuna oleks omakorda võimalik teha mõningaid järeldusi sündmuste osas, mis leidsid aset väiksemas mastaabis ca 2000 aastat tagasi.

Ilmutus on aga jäljendamatult komplekssem kui evangeeliumides antud kirjeldus. See ei ole lihtsalt Johannese poolt Jeesuse elus nähtu "projekteerimine" maailma sündmustele.

Oma "elemendis" kirjeldab ilmutus sündmusi eksistentsi mitmel tasandil ehk mitmes dimensioonis. Kronoloogiline järgnevus on üksnes teisejärguline. Juba ainuüksi see näitab, et paljusid ajalooliseks sündmuseks tõlgitsetud kohti tuleks pidada üksnes nägemusteks, ja et sellised tõlgendused on sageli üsna eksitavad.

Teisest kuid samuti vastuvõetavast aspektist lähtuvalt näeb R. Steiner, et mõned kaasaegsed vaimulikud õpilased võivad täna ette aimata tulevase teadvuse staadiume. Vt R. Steiner teoses: "Die Apokalypse des Johannes", loengute tsükkel 1908.

Otto Hanish, vana zoroastrianismile orienteeritud "Mazdaznan" elureformi liikumise rajaja, on arvamusel et Oberdoerffer avastas paralleelid psühholoogilistes süsteemides, nt inimolendi närviühendused. Raamat: "Apokalüpsis", välja andnud "Deutsche Mazdaznan- B." Gablonzer Str.7, 76185 Karlsruhe, Saksamaa, - kui veel saadaval; ilmselt üksnes saksa keeles).

Arthur Schult: "Das Johannesevangelium als Offenbarung des kosmischen Christus" (Johannese evangeelium kui kosmilise Kristuse avaldumine) ja „Weltenwerden und Johannesapokalypse" (Maailmade areng ja Johannese ilmutus) üritas ilmutust tõlgendada esoteeriliselt, peatüki kaupa. Loomulikult on need peamiselt sümbolite uurimisel põhinevad teadmistele apelleerivad lähenemised, millele võiks teha palju annotatsioone. 

Märkus: Johannese ilmutuse kokkusegamisest Vana testamendi prohvetlike sõnumitega pole eriti kasu. Kuigi leidub sarnaste kujunditega lõike. Samas aga on vajalik võrrelda seda ajapõliste sündmustega enne Kristust, mis on esitatud paljude Piibli väljaannete lisas. Seega ilmneb, et need prohvetid nägid enamikel juhtudest ette enne Kristust aset leidnud sündmusi nagu Paabeli vangistus ja sealt tagasipöördumine, ning hilisemaid sõdu riigis ja juutide võitu tol ajal; samuti Messia või Kristusega seotud sündmusi (Messia osas võrdle meie leheküljega Vanast Testamendist). Üksnes vähesed kohad viitavad lisaks sellele meie aja asjadele või Ilmutusraamatu sisule (nt Jesaja 24; 25; 27; 66:15; Taaniel 7:9-28).

Johannese ilmutuses 5:6 kujundati traditsionaalses (kristlikus) teoloogias põhilise visioonina: tall, kes oli tapetud ning kes sellest hoolimata seisab püsti Jumala trooni ees. Kiriklikust vaatepunktist lähtudes nähti kirikut esimese kohana, kus leiab aset uuendumine. Muidu käsitlevad teoloogid Johannese ilmutust seoses "maailmalõpulise" (eshatoloogilise) usaldusega tulevasse Jumala "Kuningriiki", eelkõige seoses vastavate Jeesuse õpiaastatest pärinevate kõnedega. Mida Jumal alustas Jeesusega, mis aga on lõpetamata jäänud, areneb edasi kuni täielikkuseni; vrd Filiplastele 1:6. Seejuures tuli ette, et "uue taeva ja uue maa" (Johannese ilmutus 21) algust eeldati juba Jeesuse ristimise ja ülestõusmisega - ning eeldati siis pidevat arengut sinnani. Johannese ilmutus jutustab igal juhul täielikust uuenemisest, mis isegi kui tahes sümboolse interpretatsiooniga veel enneolematut ulatust aimata laseb. Arvatatavat vastuolu millegi juba tegelikult olemasoleva ja hilisema teostuse vahel on võimalik lahendada ainult siis, kui kui suudetakse vähemalt aimamisi meditatiivselt mõistetavaks teha seda teadvust, mida näitab Jeesus, öeldes mitu korda mõttele vastavalt "Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes..." (Johannese evangeelium 4 ja 5): see tähendab, et midagi vaimsel tasandil juba reaalselt eksisteerivat pääseb nähtaval tasandil mõjule alles hiljem.

"Väikese apokalüpsise" juurde Matteuse evangeeliumis (inglise keele)

tagasi.

 

Kuidas läheneda prohvetlikele sõnadele.

Siinkohal oleks kohane lisada mõned üldised mõtted selle kohta, kuidas läheneda prohvetlikele sõnumitele, mitte ainult Johannese ilmutuseraamatule, vaid ka teistele, enamjaolt lühikestele "apokalüpsistele" apokriivalisest kirjandusest varajastest sajanditest peale Kristust, või kaasaegsete selgeltnägijate apokalüptilistele nägemustele, mis on enamjaolt oma olemuselt "segatud"; lisaks sellele on olemas erinevaid "ettekuulutusi". Johannese ilmutuse arhetüüpsed "sammud" kui sellised on tõenäoliselt niisama vältimatud kui loote või elusolendi arengu erinevad etapid, või teatavad sammud müstika arengus jne. Samas aga sõltub igast üksikisikust, kuidas ta need sammud läbib. Inimene võib kas kerge vaevaga palju õppida ja seeläbi palju valu ja ebamugavusi vältida, või siis oodata suuri katastroofe. Kui sa sõltumatult prohvetitest maailma sündmusi vaatled, märkad sa sama seaduspärasust, olgu siis tegemist üksikisiku saatusega või laiema kontekstiga.

Tulevikunägemuste üksikasjad, mis ei ole arhetüüpsed ja on seetõttu vähem fundamentaalsed, kujutavad endast mõttelisi programme. Pärast mõningast ettevalmistust on asi võib-olla jõudnud punkti, kus järgnevad teatud tulevikusündmused, mis muutuvad üha enam delimiteerituks kvaliteedi, ruumi ja aja osas. Kui aga nimetatud kausaalsed programmid üksikisikutes või gruppides muutuvad oma üksikasjades inimtegevuse tagajärjel, siis muutuvad ka tuleviku üksikasjad, kui tegemist ei ole vältimatute arhetüüpidega. Seepärast nägemused muutuvad aeg-ajalt. See kehtib eriti inimeste kohta, kelle nägemused ei lähtu selliselt teadvuse tasandilt kui Johannese oma. Nende nägemused võivad lühikese aja jooksul aeguda. Samas on inimkonna haare piiratud inimliku laiskusega.

Selgeltnägijad võivad jälgida ebamääraseid impulsse – mis on sellisel juhul väga tõenäoliselt õiged – või siis näha juba selgemaid võimalusi sümboolsel kujul, või isegi täpseid materiaalseid sündmusi. Viimased võivad olla segatud andmetega alateadvusest, kuna üksikasjad ei ole tõenäoliselt veel päriselt fikseeritud – välja arvatud minevikukogemuste lihtsad projektsioonid tulevikku, või siis – nagu see sageli juhtub – on tegemist petlike pertseptsioonide või täielikult valede tõlgendustega.

Ülejäänud vastuolud sellistes "tulevikupertseptsioonides" peegeldavad ilmselgelt erinevaid ja osaliselt vasturääkivaid tulevikustsenaariume. Inimkonna kollektiivmõistuses tähendab see "reaalseid, veel mitte selgelt otsustatud võimalusi", mis tulenevad peamiselt erinevatest inimfantaasiatest.... Selles jätkuvas tuleviku üle otsustamise protsessis osaleb teadlikult või alateadlikult igaüks. (* Vt ka lisaakent peatüki lõpus "7 vihakausi kohta").

Teisest küljest on maa teadlik, vaba organism ja meie asi ei ole Jumalale öelda, kuidas seda osa tema olemusest mõista. Samas aga on ka inimene oma osas vaba, et ise otsustada üha paremate probleemide lahendamise mallide kasuks. Samuti näib, et ka rakkude käitumises esineb arvestatavaid variatsioone – mida ei dikteeri keskselt inimese teadvus, vaid nimetatud teadvus võib sellele läheneda positiivsete mõtetega jne.

Seetõttu on transformeerivate mõtete ja palvetega, armastuse ja usaldusega Jumala vastu, päästva tegevuse ja armuga põhjustatud palju rohkem, kui fatalistlikud suhtumised meile väidaksid.

Mõnede müstikute pertseptsioon, et kõrgematel eksistentsi tasemetel sealpool ruumi ja aega on kõik juba olemas, ning maine pertseptsioon võitlusest õigete otsuste osas jne on mõlemad korrektsed, üksteisest sõltumatult. Neid teineteisele vastandada, hinnates filosoofiliselt, ei ole nende tasemete täiesti erinevat loomust arvestades õiglane, mistõttu tulemus on vale.

Lisaaken "Inspiratsioon ja kogudused"

tagasi.

 

Johannese ilmutuse sisu kohta: Seitse kogudust.

Ilmutusraamatu 1. peatükis kirjeldab Johannes esimest nägemust Kristusest peale tema ülesvõtmist. "Ma pöördusin ümber vaatama", või veelgi selgemalt 4. peatükis "tule siia üles…", "sedamaid olin ma vaimus" tähendab, et siin Kristuse ei tulnud alla Johannese juurde, vaid Johannes võis ajutiselt teadlikult "ronida" sellele tasandile, millest siin räägitakse. See on tähtis ja mitte sümboolne. "Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud…. Ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed." Temaga räägib Jumalaga ühinenud Kristus. Seega määrab ta siin ära ka üldise teema, mis niidina läbib kogu apokalüpsist: Valgus, mitte lihtsalt mistahes valgus vaid Johannese evangeeliumi peatükk 1 "tõeline valgus", Kristus, läbistab kõik erinevad elu tasandid, mis on veel "pimeduses". Alguses asetatakse kõik Kristuse teise tuleku konteksti "pilvedes", mida nüüd korratakse.

Kristus näitab ennast lähtuvalt oma positsioonist seitsme Aasia kogukonna keskmena – nagu päike; "üll pikk kuub" –tema vaim läbistab kõik, kaasa arvatud tema jalad, mis kõnelevad tahtest-; "vöötatud rinde alt kuldvööga" –tema südame armastus on ühendatud tarkusega-. "tema pea ja juuksed olid valged ..." –pea särab tänu sellele ühendusele armastusega-; "ning tema silmad nagu tuleleek" –tema silmad säravad maailma üle-; "tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus" –tema sammudel on väliselt puhastav mõju-; "ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin" –vaim ‘vibreerib’ ka tema hääles-. "Tal oli paremas käes seitse taevatähte" –Jumal tõmbab enda ligi kõik väed ja inimloomused, kusjuures tema parem käsi esindab tulevikku, ja nad järgnevad talle-; "ning tema suust välkus vahe kaheteraline mõõk..." –ta annab tõelise võime vahet teha ja läbi näha.
See nägemus meenutab Ristija Johannese nägemust Johannese evangeeliumi alguses, kus on mainitud "reaalse vaimu" tuvi; seitse kogukonda kujutavad endast jüngrite määramise analoogiat (nt Johannese evangeelium 1...).

Need "seitse kogukonda" (seitse kogudust; Johannese ilmutus 2-3) olid tegelikult olemas. Nad kehastasid neid erinevaid kultuurilisi probleeme, omadusi ja võimalusi, millest Kristus palus "kogukondade inglitel" kirjutada. Selles kontekstis näib, et "inglid" viitavad ka nende kogukondade maistele juhtidele. Kirjad ei puuduta üksnes "üleloomulikke" asju. Peale selle eeldasid kogukonnad, et nende tööd saatsid inglid. Kasutades terminit "ingel" aga ebaisikulise olendi ja väe tähenduses võib see samuti osundada sellele, et kristlikud kogukonnad seitsmes linnas esindavad ka neid omadusi, mida nad kehastavad, milliseid on väljendatud ka mujal.

Seepärast peab selles olema omajagu tõtt, kui teosoofiline, Rosicrucian’lik ja antroposoofialine liikumine on ühel meelel, et "7 kogukonda" on kultuurid – mida kirjeldatakse üksteisele järgnevatena. Tänapäevast oktsidentaalse tsivilisatsiooni muutumist õrnemaks ja leebemaks kultuuriks nähakse kui üleminekut 5. ja 6. kogukonnast 6. ja 7. kogukonna juurde. Mõnikord üritatakse kehtestada seost "Veevalaja ajastu" ideedega, mis vastavalt erinevatele astroloogilistele ja New Age trendidele pidi algama aastate 1961 ja 2000 vahel või isegi aastal 2242, või R. Steineri arvates tuleb ilmsiks alles aastal 3500. Seda seostati eeldavate all-ajastutega, kestusega 300-400 aastat. Vaatamata sellele, et nimetatud vaadetel on kosmiliste tsüklite põhjal reaalne alus, on siin ometi midagi tähtsat kahe silma vahele jäetud:

Apokalüpsise olemus ei põhine "sama kaheteistkümne sodiaagiomaduse igavesel tsüklilisel kordumisel". Paremini sobiks kirjelduseks kujutis spiraalist, milles kõik areneb ning jõuab üha kõrgematele tasanditele. Samas aga ei saa inimkonna ja maailma arengu fundamentaalseid "kvanthüppeid" apokalüpsises vaadelda üksnes maa telje pideva vurrisarnase liikumise ja sellega kaasnevate astroloogiliste tingimuste baasil. Kaasaegset ajalugu silmas pidades on areng pidevalt kiirenenud. Siin võib kogeda millegi kõrgema sekkumist. Kui keegi soovib leida apokalüptiliste muutuste allikana tsükleid, siis tuleb tunnistada veel ühe, suurema tsükli olemasolu. Samas on võimalik, et apokalüpsis kõneleb ka nendest mõjudest.

Kui arvestada kosmiliste modifikatsioonide uurimist varajase ajaloo ajal - mida ei võeta piisavalt tõsiselt – vaadeldes sellekohaseid viiteid vanades kalendrites, arheoloogilistes väljakaevamistes, kirjalikes ülestähendustes, H. J. Anderseni legendides jne, siis selgub, et astrofüüsikalised reaalsused ja seetõttu ka nendega seostatavad ajastud ei ole nii konstantsed kui me esialgu arvasime. Näib, et drastilised muutused muudavad seda või lülitavad selle ajutiselt välja. Sellisel juhul oleks klassikaliste ajatsüklite tähtsus veelgi piiratum kui esimese "5 kogukonna" ajal, mida teosoofid üritasid tõlgendada kui India, Pärsia, Egiptuse & Kaldea, Kreeka & Rooma kultuuri … ja oktsidentaalset kultuuri tänapäevani välja.

Lisaks: The "Enlightenment on the Apocalypse" (... autor Helene Möller - 1884-1969 -, Kirjastaja: Radona-Verlag, Am Buchstein 14/15, D-61250 Usingen, Germany, saadaval ka inglise keeles) seob "7 kogudust" erinevate aegadega kirikuajaloos:
1.     33-   333 m.a.j.: Jõupingutused korrektselt järgida Isanda juhiseid... .
2.   333-   633 m.a.j.: Vana Koguduse probleemid ja ustavus... .
3.   633-   933 m.a.j.: Valgustusaeg läbi (püha)kirja... .
4.   933- 1233 m.a.j.: Ohud Kogudusele "edevuse, suurustlemisiha, ahnuse, sensuaalsuse" kaudu.
(Annotatsioon: sellel perioodil tulid ka sõjad ja inkvisitsioon.)
5. 1233- 1533 m.a.j.: "Ebapuhtus ja isekus" Koguduses, sellele järgnev "ärataganemine".
(Samas aga vaatleb see raamat katoliiklikku ja protestantlikku kirikut kui Johannese ilmutuse ptk 11 "kahte tunnistajat" – kui kahte üksteisega kokku sobivat partnerit.)
6. 1533- 1833 m.a.j.: Pinnapealne kristlus... .
(Annotatsioon: sellesse perioodi langes ka ratsionalismi ja vana mehhanistliku teaduse algus.)
7. 1833- 2000 m.a.j.: Paljud on koguduste ja Jumala suhtes ükskõiksed.
(Siis, ütleb autor, on lähenemas Kristuse teise tulemisega seotud radikaalne muutus, nagu seda kirjeldab Johannese ilmutuse ülejäänud osa. Seda selgitatakse kui ühte kosmilist intsidenti, mida vaadeldakse mitme kandi pealt. Kuigi valdav on see (vana) stsenaarium, millesse on kaasatud suured sõjad; aga kontrastina ideele, et "rahvaste palved" võivad seda muuta – ja eriti et ustavad ühinevad Jumalaga ja tema inspiratsiooniga ja tõstetakse seega üles tema juurde.)
"Kristuse teed" ei toeta automaatselt teiste mainitud kodulehekülgede ja raamatute sisu tervikuna.

Johannese ilmutuse järgnevate sammudega võrreldes võivad "7 kogukonda" siiski esindada tasandit (tasandeid), mida on ikkagi võimalik mõista välise elu teadvustamise võimega.

 

"7 kogudust" ja tänapäeva kogudused -
(Saksa- ja ingliskeelsetel kodulehekülgedel edasiste väljavõtetega Johannese ilmutusest)

a.) Seitse varajast kogudust Aasias.

Varajane kogudus

Kristus kõneleb kui:

tunnustus

 manitsus

eesmärk neile, kes endast võitu saavad

Efesoses

"see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel"

teod ja vaevanägemine, kannatlikkus, ei salli kurjasid; "vihkad nikolaiitide tegusid nagu minagi****", oled läbi katsunud valeapostlid; kannatlikus ja vaeva talumine minu nime pärast, ei ole ära väsinud".

"...sa oled oma esimese armastuse maha jätnud." ..."paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid! Muidu ma tulen su juurde ning lükkan su lambijala asemelt, kui sa ei paranda meelt."

"Võitjale ma annan süüa elupuust, mis on Jumala paradiisis."

Smürnas

"Esimene ja Viimne, kes oli surnud ning on jälle elavaks saanud"

"Ma tean su viletsust ja vaesust – kuid sa oled rikas – ning nende teotamist, kes ütlevad end olevat juudid, kuid ei ole seda, vaid on saatana sünagoog."

"Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva. "

"Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja. Võitjale ei tee teine surm mingit kahju.'"

Pergamonis

"see, kelle käes on vahe kaheterane mõõk"

"sa pead kinni minu nimest ega ole salanud minu usku ka neil päevil, mil Antipas, minu tunnistaja, minu ustav, tapeti teie juures, seal, kus elab saatan."

Mõned peavad kinni Bileami õpetusest: Baalak – kultus, mille puhul söödi iidolitele ohverdatud toitu ja praktiseeriti seksuaalset amoraalsust; mõned nikolaiidid. "Paranda siis meelt, muidu ma tulen varsti su juurde ning sõdin nende vastu oma suu mõõgaga."

"Võitjale ma annan süüa peidetud mannat ning annan talle valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea."'

Tüatiiras

"Jumala Poeg, kelle silmad on nagu tuleleek ning kelle jalad on vasemaagi sarnased"

"ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja su kannatlikkust ning et su viimaseid tegusid on rohkem kui esimesi". 

Nad taluvad seda, et valeprohvetess Iisebel praktiseerib templiprostitutsiooni ning ebajumalate ohvrite söömist. Ähvardus: intensiivsed kannatused, kui meelt ei paranda, lapsed hävitatakse surmaga. "annan igaühele teist teie tegusid mööda". Ülejäänutele, kes tema õpetust ei pea: "teie peale ma ei pane muud koormat. Pidage vaid kinni sellest, mis teil on, kuni ma tulen."

"Kes võidab ja minu tegusid lõpuni hoiab, sellele ma annan meelevalla paganate üle ning ta hoiab neid kui karjane raudsauaga, nii nagu purustatakse saviastjaid, otsekui minagi olen saanud meelevalla oma Isalt, ning ma annan talle koidutähe."

Sardeses

"see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte"

"ma tean su tegusid". "kuid Sardises on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais, sest nad on seda väärt."

"sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud Jumala silmis. Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas."

"Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees."

Filadelfias

"Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava"

"Ma tean su tegusid! Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime. Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid."

"Ennäe, ma annan saatana sünagoogist mõned, kes nimetavad endid juutideks, kuid ei ole seda, vaid valetavad. Ennäe, ma teen, et nad tulevad ja kummardavad sinu jalge ette ning saavad aru, et mina olen sind armastanud:" "Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks."

Kes võidab, selle teen ma sambaks oma Jumala templis ja enam iialgi ei lähe ta sealt välja, ning ma kirjutan tema peale oma Jumala nime ja oma Jumala linna, uue Jeruusalemma nime, mis tuleb maha taevast minu Jumala juurest, ning oma uue nime.

Laodikeias

"Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus"

("ma tean su tegusid"; selge positiivne tunnustus aga puudub.)

"et sa oled leige****, ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust". "...sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda...", "ning valgeid rõivaid...", "ning silmasalvi võida silmi...". "Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt."

"Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile."

* teine tõlge: "kiires järgnevuses"; ** teine tõlge: "kogukonnad"; ** teised tõlked: "ja surma kuningriik"/ "ja põrgu"; *** levinum tõlge: "vihkan" (Kristus ei vihka kedagi!); vt ka Pauluse kiri Efeslastele; **** "leige" ei tähenda selget diferentseeritud kolmandat positsiooni, vaid positsiooni puudumist.
Juba see, et Kristus kõneleb igale kogudusele lähtuvalt oma erinevatest omadustest, näitab et iga kogudus saab erineva "õppekava".

 

b.) Tänapäeva kogudused.

"Seitse varajast kogudust" olid reaalselt olemas. Ways-of-christ.net põhitekstis on mainitud ka erinevate kultuurigruppide tähtsust. Samuti on võimalik uurida küsimust, kas "7 koguduse" omadustele sarnaseid omadusi võib täheldada ka tänapäeva kogudustes või kogudustesisestes gruppides ja kristlikes liikumistes. Meie eesmärgiks ei ole skemaatiline identifitseerimine, seepärast ei ole tulemusi siin ära toodud, kuid järgnevates lõikudes on antud lühike ülevaade kogudustest nende erinevate tahkudega, et iga inimene võiks ise sarnasusi otsida. Siinkohal ei mõisteta kohut ühegi koguduse üle – seda võib teha üksnes Kristus ise. Vastupidi, lugeja võib hakata tunnetama, mida tähendab sisuliselt oikumeenilise liikumise loosung "ühtsus eripalgelisuses", mis on justkui "seitsme tooni" universaalne muster.

Tänapäeva kogudused/liikumised.

Nende tugevad küljed.

Asjad, mida huvilised neis kogudustes taluma peavad.

Kreeka, Vene, Serbia õigeusu kirikud; Süüria õigeusu kirik, & mõned vana kelti kristluse järgijad; Armeenia kirik; Egiptuse kopti kirik, Etioopia kirik;

"Tooma Kirik" Indias; Nepaali kirik;...

Sageli sügav usk, mõnikord sügavad vaimulikud püüdlused – nt mungad jne - , püsivus, mõju.
Originaalsuse hõng. Sageli maa-alune võlvkäik kiriku all, meenutamaks vanu kristlik-esoteerilisi traditsioone. Õpetused Tarkusest (Maarja / Sofia). 

Enamikel juhtudel ilus aga range traditsiooniline rituaal, näiteks seista 3 tundi (välja arvatud nt unikaalne Tooma kirik). Väike kohanemisvõime kaasaegsete ja noorte inimeste mitmekülgsete otsingutega, eriti ateistliku taustaga keskkonnas – kes on nii sageli kiriku ääremail ja mõtlevad rohkem ilmalikult.
Kommunistlik surve või rahvuslikud eelarvamused põhjustasid piiranguid mõnede selliste kirikute töös, või tõid kaasa vaenulikkuse teiste kirikute või rahvuste suhtes. ...

Vabakogudused, evangeelsed kogudused, samuti nelipühi kogudused, kveekerid;

Teised organisatsioonid – mida mõnikord vaadeldakse "sektidena"*, kelle argumendid on küsitavad -: adventistid, Uus-Apostellik kogudus, mormoonid jt.

Lihtsus ja kompromissitus lähtuvalt oma usust ja moraalist. Inimestele, kellele see sobib, võimaldab see lihtne suhe Jeesuse Kristusega ka vahetuma juurdepääsu tema väele: tugevad usukogemused, nagu ebatavalised palvevastused ja tervenemine; mõnikord tunnistused jne jumalateenistustel.
Intensiivne Piibli uurimine ilma keerukate kohtade üle vaidlemiseta.
Liikmed toetavad üksteist hästi kui elava kogukonna liikmed – tegemist ei ole lihtsalt "pühapäeva- või "jõulukristlusega".

Peale inimese usu igakülgse julgustamise puuduvad otsesed meetodid ettevalmistamiseks vaimulike kogemuste jaoks. Seega enamikel juhtudel jääb vajaka vaikusest ja kristlikul meditatsioonil põhinevatest meetoditest (millest on puudus ka enamikes teistes kirikutes).
Heauskne eetiline karmus inimsuhete osas koosneb sageli keeldudest, millele harva lisandub piisavalt nõustamist, kuidas nt sõprussuhteid tõeliselt arendada.
Sageli ei taheta eriti mõista mitmetahulisi kristlikke kogemusi väljaspool neid, mida selles oikumeeni lõigus tuntakse. Sageli arvamus, et see millest mulle piisab on samuti piisav kõigi teiste misjoneerimiseks. Mõnikord tunne, et oma kogudus on eriliselt väljavalitud.
Mõnikord – vastuoluna liikumiste endi poolt edendatud imidžile – on nad ühekülgselt toetanud poliitilisi seisukohti. ...

Protestantlike kirikute enamus

& progressiivne "avatud kirikute" liikumine

Nt Lutheri otsene pöördumine Piibli kui usu allika juurde.
Palju sotsiaalseid teenistusi. Sageli avatus võtta oma usku tõsiselt ka poliitiliste otsuste puhul; iseseisev mõtlemine, inimeste manitsemine – ka väljaspool moraaliküsimusi.
Avatus oikumeeniliste suhete osas koguduste vahel. ...

Tänapäeval eemaldab ajalookriitiline teoloogiaõpetus sageli segmente usust – seminarides aga õpetatakse jumalasulaseid, kuidas seda sellele vaatamata jutlustada.
Mõned otsivad viise usus vaimselt sügavamale minna, seda aga pakutakse harva.
Levinud on pinnapealsus ja liigne kohandumine ühiskonnaga – seda ka kogunemistel. Mõnikord aitasid kogudused isegi kaasa problemaatiliste joonte kujunemisele sooritusele orienteeritud ühiskonnas (kalvinism). ...

Vasakpoolne katoliiklus, feministlik teoloogia, vabastusteoloogia "kolmandas maailmas"

Vana katoliku kirik

Väga lähedal inimeste elule; - motiveeritud kristlusest – jõulised pingutused sotsiaalsete ja inimõiguste valdkonnas jne. Selles osas ka valvsus koguduse endas. Katsed leida adekvaatne vaimulik ja inimlik roll ka naiste jaoks. Mõnda aega juba ka minimaalne avatus müstiliste kogemuste osas. ...

Mõnede usk muutus pinnapealseks. Mõnikord üksnes sügava psühholoogia ja ühiskondlike õpetuste seisukohad (mis kehtiksid igaühe, ka lihtsalt humanistide puhul). Feministlikus teoloogias on mõned inspireeritud vanade kultuste poolt, mille puhul alati ei kontrollita, millises ulatuses nood kristlusega kokku sobivad. ...

Rooma-Katoliku kirik

& rangemad katoliiklikud liikumised, nt Maarja prohveteeringu ümber, karismaatiline liikumine ja müstitsism.

Sellele kirikule antud usust ja riitustest kinnipidamine. Nt Maarja imetlemine ja teised traditsioonid, elemendid mis mõnedes teistes kirikutes puuduvad.
Palju heategevust; ühiskondlik valvsus ka kirikumaailmas.
Osaliselt pidur üldise eetilise allakäigu teel ühiskonnas.
Vähemalt mõned meetodid seesmise arengu jaoks (vaimsed harjutused, lihtsad meditatsioonid) mõnede kirikuliikmete jaoks.
Selles kirikus ilmus palju müstikuid:  Jeesuse ristilöömisega seotud saladuste duplitseerimine. (Tuntud teoloog Rahner ütles samuti, et tuleviku kogudus peaks kultiveerima kristlikku müstitsismi.) ...

See kirik pani suure panuse doktriinidele/dogmadele ja kirikuinstitutsiooni võimule, et end maksma panna – selle asemel, et empaatia ja mõistmisega õpetada tänapäeva inimesi, kes sageli loodavad vaid iseenda peale. Vähe pingutusi leidmaks "keeli", mis oleks vajalikud usualaste teemade vaimulikuks edastamiseks erinevatele inimestele. Moraal koosneb peamiselt käskudest ja keeldudest. Eetilise "piduri" rollist ei tulene tõelist muutust ja uuendust.
Alustatud on varasemate inkvisiitorlike ja sõjakate meetodite ning teatud valitsevate võimudega koostöö tegemise väljarookimisega, kuid see on raske.
Ettekujutus, et üksnes oma kirik on see täielikult õige.
Müstikuid parimal juhul taluti, selle asemel et neid nende teedrajava funktsiooni eest tunnustada.  ...

Christengemeinschaft ja Rudolf Steineri kristoloogia; liikumise Rosicrucians kristlik tiib;

Erikogukonnad: Uue Ilmutuse liikumised

Muud koolkonnad, mil lähtuvad nt Prof. J. Hurtak’i õpetustest.

Vaimusugulane tunnustatud*** kristluse unarusse jäetud lähenemistega – mitte identne "gnostitsismiga" -; põhineb nt Johannese evangeeliumil; millised enamikel juhtudel tagakiusu läbi välja juuriti. (Seega seda liiki kristlus oli puudu, millest omakorda tuleneb palju olukordi tänapäeva kogudustes, mille osas on vaja paranemist.)
Mitmed treeninguviisid enese avamiseks teel Jumala juurde.
Nt Hurtak töötab "Jumala nimedega" vanas Piibli keeles. ...

Nt antroposoofias sageli vaid "teod vastavalt Kristusele", selle asemel et teda ka otseselt palves kaasata jne. ("Christengemeinschaft’i" – R. Steineri poolt inspireeritud elementidega kogudust – ei vaadelda otseselt kui osa antroposoofiast.)
(Kõikidel kaasaegsetel Rosicrucian’laste ja alkeemikute gruppidel ei ole sarnast selget suhet kristlusega.)
Uue Ilmutuse liikumised, nt müstik Jakob Lorber’ist lähtuvad, kaasavad peale Piibli ka teatavat liiki "prohveteeringuid". Selles valdkonnas orienteerumiseks on vaja arvestada selgitavate seisukohtadega, et selliseid õpetusi hinnata
****.

Mõned ringkonnad kristluse ääremailt, mis on organisatsioonidena vaevu eristatavad, nt New Age poole kalduvad rühmitused.

Osaliselt otsivad uut ajastust vastanduvalt tänapäeva materialistlikele ühiskondadele, selles osas seotud Johannese ilmutuse tõotusega. Keskendumine omaenda omadustele ja kogemustele, selle asemel et teisi hukka mõista. Dialoogid erinevate koolkondade vahel. ...

Kristuse ja mõnede koolkondade väidetavate "Kristuste" või "Kristuse tunnetuse" vahel puudub sageli selge eraldusjoon. Kuna religioonide vahel valitseb üksmeel üksnes eetika osas, mitte eriti aga usualastes küsimustes, üritatakse erimeelsusi mõnikord vältida – millest aga pole abi. Kuna Jumal on üle kõige, siis ei suudeta mõnikord mõista, kuidas maa peal on vajalikud eetilised valikud konstruktiivsete ja destruktiivsete jõudude vahel. Seetõttu sallivad osaliselt problemaatilisi asju ja ei ole sarnaselt organiseeritud kristlusega eetiliselt ja kannatlikult häälestatud raskuste suhtes, mis inimeste keskel ilmnevad. Liikumistena ei võta eriti osa ühiskonna probleemidest. ...

* Kogudusi oleks samuti võimalik võrrelda 12 esimese apostliga. Erinevad inimesed saavad vajalikku abi erinevates kirikutes.
** Kui teid mõni grupp huvitab ning: a.) ja nad jätavad teile isikliku vabaduse, samuti teie kontakti perekonna ja sõpradega; b.) nad ei toeta ebaeetilisi tegusid; c.) nad ei ürita omandada teie vara (välja arvatud liikmetasu – või mõnedes riikides maks – ja vabatahtlikud annetused); d.) nad viitavad Piiblile või Uuele Testamendile, samuti Jeesusele Kristusele tähendust muutmata; e.) nad tunnistavad, et nad ei kujuta endast ainsat tõelist kristlikku rühmitust; - siis vähemalt diskvalifitseeriv termin "sekt" ei ole korrektne. Nimetatu ei ole seotud nende teoloogiliste tõlgenduste hindamisega – millised on olemas kõikidel kirikutel -, ning nende oma traditsioonide hindamisega – mis eksisteerivad peaaegu kõikides kirikutes välja arvatud mõned protestantlikud vabakogudused.
*** Nt Johannes ise, Clemens Aleksandriast, Origenes, paulikiaanid, Joachim de Fiore, Master Eckehart, Tauler, Seuse, Nicolaus Kues’ist (Cusanus), Jakob Boehme, Angelus Silesius, Paracelsus, Novalis jne. Ka sellistel ringkondadel võivad sarnaselt kõikidele kirikutele olla omad piirangud, kuid ka nemad on osaks kristlusest tervikuna. Nendele sarnanesid osaliselt bogomiilid ja katariaanid, kes aga ühekülgselt maailmast eemaldusid.
****
Vaata peatükki "Kuidas läheneda prohvetlikule sõnale" ways-of-christ.net põhitekstis. Mitte kõik sellised rühmitused ei ürita kirikutega konkureerida, seega ei anna nad oma liikmetele nõu oma kirikutest lahkuda (Nt Lorber). Samas on gruppe, kes kritiseerivad suuri kirikuid, kogedes end nende poolt tagakiusatuna.

c.) Kuidas leida lahendusi kirikute vahelistele konfliktidele oikumeenilises liikumises.

Kristluse kogu ulatust on võimalik näha üksnes kirikute oikumeenilist erisust vaadeldes. Need, kes tahaksid taandada kogu info kristluse kohta suure kirikute madalaima ühise nimetajani, hülgavad inimestest ja kogudustest lähtuvad impulsid, mida kristluse uuendamiseks nii väga vaja on. Algkogudusega võrreldes on kristlus muutunud pinnapealseks. Kristlased peavad üksteiselt õppima. Selles protsessis võib aga igaüks säilitada omaenda identiteedi. See, et me sügavamalt mõistame oma ühtekuuluvust kirikute mitmepalgelisuses, ei tähenda et me peaksime praegu üritama jõuda täielikult ühendatud kristluseni. Oma kirjades 7 kogudusele ei maininud Kristus ise seda ühtsust sõnagagi. Ta teadis, et inimesed on erinevad. Teistes kohtades kuulutab ta ette, et tuleb aeg mil on üks karjane ja üks "kari", kuid ei pea sellega silmas, et nimetatud karjas ei oleks mingisugust sisemist mitmepalgelisust. Kõige kõrgem karjane on Kristus ise. Tema on samuti ainus, kes õigel moel saavutab koguduste vahelise ühtsuse. Kes kuulaks kedagi teist? Samas aga on võimalik astuda samme selles suunas. Järgnevalt mõned kommentaarid punktide kohta, mida peamised kirikud vaatlevad kui põhilisi takistusi selles arutelus (Enamikku inimesi nendes kirikutes takistuste otsimine ei huvita):

0. Tähtsaks aluseks on ühine lähenemine ristimisele kui sakramendile.
Katoliku kiriku Teisel Vatikani Nõukogul aastal 1962 toimus teatav avanemine oikumeenilise liikumise suhtes. Nõukogul tunnistati, et sellised elemendid nagu Jumala Sõna, elav halastus, lootus, armastus ja Püha Vaimu annid – nii nähtavad kui nähtamatud elemendid – eksisteerivad ka väljaspool katoliku kirikut ja et pühitsus ja lunastus on võimalikud ka teistes kirikutes. Samas aga nägi katoliku kirik end ainsa tervikliku kirikuna.

1. Katoliku kirik ütleb, et protestantlikel kirikutel ei ole katkematut "apostellikku järgnevust" käte peale panemise läbi alates esimestest apostlitest, mis on seotud piiskoppide ja preestrite pühitsemisega. Seetõttu ei aktsepteerita neid täisväärtuslike õde-kogudustena. Samas aga said mõned protestantlikud kogudused osaliselt alguse läbi pöördumiste, mis toimusid nende riigi abiga; seega pöördusid ilmselt ka pühitsetud preestrid. Seejärel osalesid nad teiste pastorite ordineerimisel. Käte pealepanemine õnnistuse ja tervenemise jne jaoks on tõesti piibellik. Piibel ei ütle konkreetselt, et preestrite puhul oleks vajalik katkematu käte pealepanemiste ahel. Kui keegi aga soovib seda niimoodi tõlgendada, siis on võimalik, et protestantlikud kirikud hakkavad samuti taas käsi peale panema, mis ei teeks neile üldse paha. Selleks oleks võimalik leida keegi oma kirikust või väljaspool seda, kes oleks osa nimetatud katkematust ahelast. Protestantlike kirikute eneseteadvusele oleks see suurem väljakutse.
On ka teine võimalus, nimelt et kõik kirikud aktsepteerivad, et inimene võib ka otse palvetada oma ühenduse pärast Püha Vaimuga, teistel viisidel kui käte ealepanemise läbi. (Seda võiks teha isegi iga Usklik. On inimesi, kes on eriliselt võimekad edasi andma kristlikku tervenemist käte pealepanemise läbi ilma sissepühitsemiseta – neil on selleks suuremad võimed kui enamikel sissepühitsetud inimestest.) Samuti võiks Püha Vaimu vastu võtnud pastor seda klassikalisel viisil käte pealepanemise läbi edasi anda. Katoliku kiriku jaoks oleks nimetatud versioon tõenäoliselt võõras. (Samas ei ole seda aga praktiseerinud ka protestantlik kirik, nii et kumbki ei oleks ebaõiglaselt soodustatud olukorras. Täpsemalt väljendudes võiks katoliku kirik tunda selles ära võimaluse – andes endale samas aru, et tavaliste vahenditega ei oleks võimalik teada, kas Püha Vaim oli tõeliselt kohal samasugusel tõelisel moel või mitte. Samas on alati olnud katoliiklasi, kes olid võimelised ütlema kas see oli efektiivne või mitte (nt inimesed nagu Isa Pio jne). Peale selle tõuseb ka küsimus, mida teha sissepühitsetud isikuga katoliku kirikus, kes Püha Vaimu voolamise drastiliste väärtegudega tõenäoliselt blokeeris. Kas ta saaks ikka edasi anda Püha Vaimu? Ilma järeleuurimise ja/või Isa Pio sarmaste inimesteta ei oleks võimalik leida usaldusväärset vastust.

2. Katoliku kirik tahaks, et tema poolt juhitud kirikute nähtava ja täieliku ühtsuse kontseptsiooniga oleks seotud ka Püha Peetruse ameti rolli küsimus, mis tähendaks Paavsti rolli teiste kirikute jaoks. Jeesus ütles Peetrusele, et ta kannaks hoolt tema "lammaste" ja "tallede" eest. (Jh 21). Samas ei määranud Jeesus teis Jüngreid ja nende ringkondi Peetrusele, vaid olemasolevale kristlaste põhivoolule. Nt Johannesel olid oma kogudused Aasias (vt ülal), Paulus oli ülevaatajaks paljudele kogukondadele, jne. Seega kerkib küsimus, mida võiks tänapäeval tähendada see, et Püha Peetruse järeltulija "viib lambad karjamaale". Õigeusu kirikute esindajad on andnud märku, et nad aktsepteeriksid paavsti teatavat "auülimuslikkust" ilma otsese võimuta nende kirikute üle, sarnaselt Rooma piiskopi rollile algkoguduses, kes oli esimene võrdsete seas. Selle peale on mõelnud isegi mõned protestantlikud teoloogid, kuid Vatikan ei reageerinud sellele otseselt. Hiljem kirjutas paavst, et teised kirikud peaksid mõtlema selle üle, milline roll paavstlusel nende arvates olema peaks. Arvamused ei kahjustaks kedagi. Kirikute ühinemise korral valitaks kindlasti ühine juht.

3. Protestantlikud kirikud sooviksid näha naiste preestriteks ordineerimist katoliku kirikus. See küsimus on keerukas aga ka õigeusu kirikute, osa anglikaani kirikust ja mõnede protestantide jaoks. Teisest küljest on aga ka katoliku kirikus endas, nt Saksamaal grupp nimega "Plebistsiit Meie Oleme Kogudus", kes nõuavad sedasama. Ükskõik kui tähtis see küsimus on, on ikkagi raske mõista, miks on vaja seda lahendada oikumeeniliste diskussioonide kaudu. Tegemist on küsimusega, mille iga kirik vastavalt oma südametunnistusele lahendama peab. Igal juhul ei tohiks Vatikan seni salata protestantide õigust jätkata naiste ordineerimist, seda eriti silmas pidades kirikute jätkuvat lähenemisprotsessi. Erinevad kombed võivad osutuda positiivseks väljakutseks, millega omaenda kirikus tegemist teha.
Piibel (Paulus) konstateerib vaid väikesi erinevusi meeste ja naiste traditsiooniliste rollide osas kogukonnas. Sel ajal ei arutanud keegi selle üle, kas naistel peaks üldiselt olema vähem õigusi. Jüngrite ring oli veel nelipühi sündmuse ajal teadlik sellest, kui tähtis oli nt Maarja või naiste roll üldiselt. "Naised olgu koguduses vait" ei tähendanud kindlasti seda, millena seda hiljem tõlgendama hakati, ning sellel ei ole pistmist ülalnimetatud küsimusega väiksemate õiguste osas. Samas on kahtlusi, kas kogudused suudavad jõuda sama tõlgenduseni. Seepärast jääb alles üksnes argument, et seda küsimust ei peaks käesoleval ajal ühtsuse diskussiooni raames lahendama. Need, kes arvavad et seda küsimust on võimalik lahendada kombineerides seda aruteluga ühtsuse üle, võivad ilmselt pettuda. Neid teemasid on ilmselt kergem lahendada eraldi. Kui ühtsuse aeg lähemale jõuab, siis selgub milline kogudus milleks valmis on.

4. Maarja kummardamist, nagu seda katoliku ja õigeusu kirikutes tuntakse, protestantlikes kirikutes ei praktiseerita, kuid see ei kujuta endast olulist takistust ühtsusele. Teine Vatikani Nõukogu aktsepteeris, et liturgilistes küsimustes võib olla kasulikke erinevusi, vastavalt usklike mentaliteedile. Meile on teada nt ühe pastori jõupingutused viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel, kes üritas taaskehtestada mingit liiki Maarja kummardamist ühes protestantlikus kirikus.

5. Ühest küljest võib mõista, et kirikuseadus (CIC) kujutab endast delikaatset teemat, kuna selle varajasemas staadiumis on esinenud ka selle kuritarvitamist. Selle roll tänapäeval ei tohiks aga kujutada endast küsimust, mis takistaks kirikuid nende püüdluses suurema ühtsuse poole. Piibel ise ei kinnita traditsioonilise kirikuseaduse rolli katoliku kirikus. Hetkel puudutab see ühte konkreetset kirikut. Igal kirikul võib ja isegi peab olema omaenda põhikiri, ja seega ka teadava piirini oma "seadus", senikaua kui ta eksisteerib eraldi ühikuna või isegi ühel või teisel viisil defineeritud allüksusena. Selliste reeglite muutmine kirikute sees on kirikute endi otsustada – seni kuni keegi ei taha, et kõik teised kirikud neid reegleid vastuvaidlematult aktsepteeriksid. Isegi kui keegi tahaks kaaluda CIC ülevõtmist, siis ka katoliku kirik teab, et selline projekt eeldaks uut ühisnõukogu, millest lähtuks või tuleneks uus ühine põhikiri. Aastal 1983 kohandas katoliku kirik ise oma seadust uue "Jumala Rahva teoloogia" järgi, mille osas jõuti kokkuleppele Teisel Vatikani Nõukogul 1962. Seega ei ole tegemist küsimusega, mis ühtsuse tee peal ees seisaks.

6. Vastuoluline punkt on ka inimese õigeksmõistmise küsimus Jumala ees, kas siis inimese tegude alusel või Lunastaja läbi. Samas, kuna katoliiklikul ja protestantlikul kirikul on selles küsimuses ühisdokument, võib seda küsimust pidada piisavalt selgitatuks.

Kirikutel oleks tõesti võimalik tulla üksteisele lähemale tõelises oikumeenilises kogukonnas, selle asemel et piinata* Kristust oma delimitatsioonidega. Seda tuleks tõesti teha "tõelise tundlikkusega ja üksteisega arvestades, kannatlikkuses ja julguses, austades nende tõde" (nagu Johannes Paulus II seda nimetas). Sellele vaatamata võime me juba täna kogeda "üldist" kogudust Jeesuse Kristuse vaimus, mis koosneb kõigist neist kes järgivad Kristust omaenda viisil ja püüavad "teha Isa tahtmist"; -ükskõik millisesse kirikusse nad ka kuuluksid, või kas nad üldse on ühegi koguduse liikmed, või kas nad üldse kogu aeg kasutavad terminit ‘kristlus’. See on kodulehekülje "Kristuse teed" aluseks. Nimetatud lähenemine ei asenda samme nähtava ühtsuse suunas. Samas aga tuleb sellise ühtsuse poole tõeliselt pürgida, allkirjast dokumendil ei piisa.

*) Katoliku kirik ja teised sarnased kirikud võiksid leida inspiratsiooni sellesisulistest Kristuse sõnumitest õigeusulise kristlase Vassula Ryden’i raamatus "The true life in God" (Tõeline elu Jumalas), 1. köide. Katoliku kirik vaatleb selliseid kirjutisi kui "isiklikke inspiratsioone" (vt "Inspiratsioon ja kogudused"). Samas on sisu tihti huvipakkuv enamatele kui isikule endale. (Käesolev kodulehekülg mainib kirjandust lihtsalt kui lisainformatsiooni, meie arusaamad ei ole sellest sõltuvad.)

 Milleks vajan ma kirikut või kogudust?

Loomulikult on võimalik omada ka individuaalset ühendust Jeesuse Kristusega ja Jumalaga. (Vt ka lehekülge "Palve...".) Selles seisnebki asja tegelik olemus. Isegi impulsid, mida me väljastpoolt vajame, võivad tulla Jumala otsese juhtimise läbi, kui me neid õrnemaid märguandeid tähele paneme.

Samas aga on olemas nimetatud ühenduse teine tasand, mis võib tõeliselt esile tulla vaid teiste osaduses: "Sest seal kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel (Matteus 18,19-20). Esiteks tähendab see lihtsalt seda, mis öeldud. Nimetatud kogemus oleks keerukam distantsilt, nt kui inimesed seda sünkroniseerivad, kuid ka see on võimalik. Müstik võiks sellist ühtsust kogeda ka ilma verbaalse kokkuleppeta, kuigi enamike jaoks käiks see üle jõu. Enamik inimesi ei ole loodud erakuelu jaoks.

Seda liiki palveosadus võib luua sõpraderingi, kes regulaarselt koos käib. Seda on võimalik leida ka koguduses või mistahes religioosses kogukonnas, mis inimese isiklike veendumustega kokku sobib. Kuigi mõne kiriku traditsioon võib liialt rõhutada kiriku rolli uskliku elus, ei tee see tühjaks teistega osaduses olemise vajalikkust.

tagasi.

Seitse pitserit.

Järgnev nägemus kirjeldab ennekõike "24 Vanemat", "7 vaimu Jumala trooni ees", ning "nelja olevust" Jumalat kummardamas – väljendades erinevaid algseid omadusi ja loodut. Alles seejärel võis "Tall" – kellel on Kristuse omadused – avada seitsme pitseriga raamatu (Johannese ilmutus 4 - 8, 1). See nägemus leiab aset "Taevas" – antud kontekstis Jumalikus plaanis. Pitserite sisu kirjeldatakse ennekõike tasandil, kus nende vägesid iseloomustavad sümbolid – neli erinevat värvi hobust ja ratsanikku. Sellel tasandil modifikatsioonidel, nagu kujutistel nägemustes, on üksnes kaudne mõju sündmustele maa peal. 

Vaatamata nende tasandite iseloomule, mis on suunatud peamiselt psüühilise sfääri arengule laiemas mastaabis, öeldakse alguses: "Ma näitan sulle, mis pärast seda aset leiab" (pärast seitset kogukonda.) Sellega seonduvalt oletasid R. Steiner ja Arthur Schult, et maa peal tulevad veel 7 "pitserite kultuuri", mis seonduvad vastava teadvuse tasandi puhastamisega. Kristluse poolt inspireeritud raamat "Book of true life" (Tõelise elu raamat) Mehhikost seletab pitsereid nii, et need esindavad kõige varajasemaid aegu "Kaini ja Aabeli" päevist kuni tulevase täiuslikkuse ajastuni.

Siiski ei võimalda nimetatud tekst identifitseerida pitsereid selgelt tänapäeva füüsilise maailmaga. Kui me mõtleksime nagu mõned vabakogudused, siis võiksid nelja esimese pitseri vaevumärgatavad kajad vastata kahele maailmasõjale, sellele järgnevale jõuvahekorrale Ida ja Lääne vahel, ning näljale ja epideemiatele. Sellele võiksid järgneda religioonide tagakiusamine ja kosmilist päritolu katastroofid: meteoriidid, maavärinad, võimalik et ka polaarsed muutused – vt ka peatükki: "Seitse viha kaussi".

6. ja 7. pitseri vahel nimetab tekst "pitseerituid" ja "suurt rahvahulka valgetes rüüdes Taevas".

Stseen Johannese evangeeliumist ptk 2: Kaana pulm ja see kui Jeesus ajab templist välja kaubitsejad ja rahavahetajad – milline sündmus on oma loomult ühendav ja kaasahaarav – juba meenutab meile neid Ilmutusraamatu peatükke (vt meie peatükid "Kaana pulm" ja "Püha viha...", ja Johannes 2)

Kui Johannese evangeeliumis 5 Jeesus prohveteeris, et need vaimud kes on teinud head eraldatakse vaimudest kes on teinud halba, siis seitsme pitseri kirjeldus jätkub "Kaheteistkümne suguharu väljavalitute hingete pitseerimisega".

tagasi.

 

Seitse pasunat.

Nägemus inglitest seitsme pasunaga leiab aset "Taevas" (Johannese ilmutus 8,2 - 11,19). Ülestõusvad "pühade palved", "alla maa peale saadetud tuli altarilt", ja samuti pasunad ise kui pea (su) abil kasutatavad instrumendid peegeldavad mentaalsemat tasandit – nagu oleks seda liiki sümbolitega unenäos. Antud juhul lähtuvad sellest muutused, mis osaliselt jõuavad maa peale, kus õhutatakse üles erinevat liiki pildid.

Vaatamata "pasunate" mentaalsele ja mitte füüsilisele iseloomule on esoteerikud ka siinkohal üritanud neid kirjeldada kui maapealseid "7 pasuna kultuuri", mis järgnevad pitseritele. Kuigi selle meenutusi on meie ajast raske leida, ei oleks võimatu näha 1. ja 2. pasuna omadustega seonduvalt kannatavaid metsi ja mürke. 3. pasunas on mõned rühmitused täheldanud, et 1/3 jõgedesse langenud tõrvik kandis nime "koirohi, vermut" = Tšernobõl, mis tähendab sedasama kohalikes keeltes. 4. pasun võiks rõhutada tähekogu, nagu juhtus augusti keskel aastal 1987 kolmnurgaga kõikidest planeetidest. Osad New Age ringkondadest mediteerisid siis, viitamata ilmutusele, kuid viidates apokalüptilisele numbrile 144 000 inimest – keda (Ameerika) indiaanlaste prohveteeringu keeles nimetatakse "Vikerkaaresõduriteks" – eeldatava Uue Ajastu alguse või selleni viiva üleminekuetapi üle. 5. pasun – suits sügavuse kaevust, raudsed rohutirtsud, viis kuud piina ... – võiks jätta mulje teatavast seosest lahesõjaga aastal 1991; 6. pasun samuti, mis võib viidata ka maavärinatele. Seitsmes pasun viib meid "Jumala templisse", saadetuna välkudest ja kõuemürinatest, pikselöökidest ja rahest, millel võib samuti olla seesmine, müstiline tähendus.

7. pasunaga kaasnevad samuti hääled: "Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks"; vähemalt mentaalsel tasandil on midagi juba otsustatud, mis ei ole maa peal veel täiel määral täide viidud. "Pasunate" väge võib võrrelda "muutumisega" Tabor’i mäel (vt meie sellega seonduvat peatükki ja Matteus 17) ja õpetustega selle kontekstis, samuti Mäejutlusega, jne. (Vt meie peatükki "Mäejutlus", ja Matteus 5-7) 

tagasi.

 

"Seitse kõuemürinat" ja kaks prohvetit.

Pärast 6. pasunat "rääkisid seitse pikset"(Johannese ilmutus 10 - 11, 14). Johannes peab "pitseriga kinni panema" selle sisu ja seda mitte kirja panema. Siis "mõõdetakse ära tempel Taevas". Kaks prohvetit tapetakse ja äratatakse surnuist üles. Siit leiame paralleeli Laatsaruse ülesäratamisega Evangeeliumides (Johannes 11 ja meie peatükk).  

tagasi.

 

Naine ja lohe.

Sündmuste kõikides faasides osalevad juhtivad vaimulikud jõud ja nendest erinevad vastupanijad, negatiivsed jõud. Mõnikord selgitab tekst detailsemalt ühte pooltest, teinekord teist. Tunnustäht taevas, "naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas" (Johannese ilmutus 12) näitab ilmeksimatult "Sofiat" - kreeka: tarkus – taevast universaalset ema, mitte niivõrd maise ema aspekti; vt peatükki "esimene Whitsun’i sündmus" sellel koduleheküljel. Me oleme juba maininud tema mõnikord aktsepteeritud seost Maarjaga. Oma vanadusepäevil elas Maarja koopas, milles oli kummardatud muistset ema-jumalannat Kybelet. See oli rõhutatult sümboolne, olles antud kontekstis midagi uut. Tema "laps" ilmutuseraamatus – taevase olendi laps on ennekõike samuti taevane olend- kes "karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid, ning kes jätkuvalt manitseb rahvaid järgima omaenda siirast südant; ning see peab viitama erilisele viisile, kuidas kosmiline Kristus töötab ja toimib. "Raudsau" ei kujuta endast üksnes kuninglikku sümbolit, vaid ka "initsiaatori" sümbolit, ning sellel võib olla midagi pistmist ka "taevaste väehulkadega". Vt peatükki "7 viha kaussi".

Siin võib tunda ära seose "jalgade pesemise" vaimse olemuse ja eelneva võidmise vahel Maarja poolt Betaanias (Meie peatükk "Kristus jalgu pesemas" ja Johannese evangeelium 12,13). Samuti on kaasatud "uussünni" jätk arengu üha kõrgematel tasanditel.

"Lohe" oma negatiivsete inglitega kujutab endast vastandpoolt. Nad võidetakse kosmoses "Miikaeli ja tema inglite" läbi ja heidetakse maa peale. Nüüd kaitsevad naist nende eest taevas ja maa. 

tagasi.

 

"Seitsme peaga metsaline" merest.

Selles nägemuses ilmuvad ka kaks teist negatiivset jõudu. Esiteks üks, mis on suunatud ihadele ja mõtlematusele (Johannese ilmutus 13, 1-10; võrdle meie peatükiga "Kiusatused" ja Matteus 4, 5-11). Seitset pead tõlgendatakse hiljem ilmutuses endas kui "seitset mäge, millel hoor ‘Paabel’ istub" ja mägesid omakorda kui "seitset kuningat". Ilmutus ise seletab kümmet sarve kui "kümmet kuningat", kes on ühel meelel ja kes annavad oma võimu sellele metsalisele.

"Seitsme mäe" tõttu, mis võiksid meile meenutada Rooma linna kui "seitsme mäe linna", tõlgendavad mõned vabakogudused "Paabeli hoora" muuhulgas kui paavstlust. See näib aga natuke otsituna ning ei leia selget toetust sümbolismi teiste osade poolt, vaatamata probleemidele katoliku kirikus. Ilmutusraamatu 18:11-23 tõstetakse selgelt esile seos globaalse maailmakaubandusega. (vt peatükki "Seitse viimast nuhtlust ja Paabeli lõpp…".) Looma "pilt" vastavalt järgnevale Ilmutusraamatu 14 peatükile võiks olla seotud valede Jeesuse piltide (ettekujutlustega). See võib olla seotud ka alandusliku või kultusetaolise sõltuvusega multimeediaseadmetest.

Selle "metsalise" taga tegutsevaid kiusatusse juhtuvaid vägesid on võimalik muuta, eriti väe läbi, mida kirjeldab meie peatükk "Piitsutamine" – Johannes 19,1.

tagasi.

 

"Kahe sarvega metsaline" maast.

Siin (Johannese ilmutus 13, 11-18) näeme, et see negatiivne jõud on suunatud materialistlikele kitsendustele ("sünnipärased vajadused"). Võrdle meie peatükiga "Kiusatused" ja Matteuse 4, 1-4.

Idee inimestele otsaette või paremale käele märk panna, samuti nendes peatükkides mainitud number 666 – eeltingimusena ostmisele ja müümisele – on juba üsna selgelt nähtav tänapäeva sündmustes. Isikuandmete vahetamise võimalused arvutivõrkudes, pangakaardid, rahvusvaheline pangakood 666, ribakoodid kolme topeltjoonega, mis nimetatud koodis numbrikombinatsiooni ääristavad kui 666, Kanadas välja töötatud ja Malaisias juba testitud seadmed isikute identifitseerimiseks laubal ja käel, vana Euroopa ühenduse Brüsseli transaktsioonide-peakorteri hüüdnimi "La bête" = prantsuse k. "metsaline", jne viitavad sellele tendentsile, ükskõik kui alateadlikult või teadlikult või isegi teravmeelselt seda siis tehakse. Piibellik "metsaline maa seest" on identne "ebajumal Mammonaga".

Veel üks tendents, mis veel täielikult mööda läinud ei ole, on teha tegemist üha dramaatilisemate keskkonnaprobleemidaga esmalt ebaefektiivse tehnilise keskkondliku "kosmeetika" abil ning seejärel – mis on võib-olla veelgi petlikum – tehnokraatlike ego-diktaatorlike meetoditega – selle asemel et lubada demokraatlike vahenditega aset leida efektiivsel ja intensiivsel kursimuutusel, ja seda inimeste toetusega. Mida ilmsemaks manipulatsiooni mehhanismid muutuvad, seda lähemale jõuab ka selle lõpp. Nimetatud protsess on seotud väega, mida on mainitud seoses "okaskrooniga kroonimisega" (meie peatükk ja Johannese 19,2-3)

Peatükkides lohest ja kahest metsalisest ei kujuta neid meenutavad nähtused tänapäeva maailmas tõenäoliselt endast veel kogu tähendust. Nagu mainitud, ei ole selle kõige mängumaaks üksnes füüsiline maa. Järgnevas nägemuses 144 000st (Johannese ilmutus 14) ilmuvad taas üksteise järel mitu olendit ja inglit, kes "toovad lõikusena sisse" kaks erinevat gruppi maa pealt. Need, kes on liitunud metsalisega, heidetakse "jumala viha suurde surutõrde", mis tähendab seda, et nad jäetakse loodusjõudude meelevalda. Samas aga ei õpeta Johannese ilmutus "igavest äraneedmist", kõik võib lõppkokkuvõttes leida oma tee Jumala juurde, kõrgemas tähenduses on kõik haaratud Jumalasse. Võrdle Johannese ilmutus, 22, ja vastav peatükk meie leheküljel Uue Maa kohta....

tagasi.

 

"Seitse Jumala viha kaussi" ja "Paabeli" lõpp; Kristuse teise tulemisega.

Need, kes metsalise ja selle kuju ees kindlaks jäävad, ilmuvad taas järgmises nägemuses, eksistentsi tasandil mida parafraseeritakse kui "tulega segatud klaasmerd". "Templist taevas" tulevad taas seitse inglit "seitsme viimase nuhtlusega", mis on "seitsmes Jumala viha kausis", et valada need maa peale, "merre", "vee jõgedesse", päikesesse, "metsalise troonile", "Eufrati" jõkke ja "õhku" (Johannese ilmutus 15, 5 - Ilm. 21).

Ühest küljest näeme me siin toimimas ka veelgi kõrgemat teadlikkust; teisest küljest põhjustab see kõigi maa elementide ja ümbritseva kosmose nähtava osa veelgi sügavama ja eksistentsialistliku ülesõhutuse. Haavandid, mürgid, kannatused, tuli, pimedus, negatiivsed "vaimud" ja ülemaailmsed katastroofid kontinentaalsete nihete, vajumiste või ujutustega, meteoriitide langemised, sealhulgas "Paabeli" materialistliku tsivilisatsiooni jagunemine kolmeks osaks ja selle häving (Johannese ilmutus 17 -Ilm. 18, 24). Võimalus ehk "aja-aken" sündmuste arenguks selles suunas sai ilmsiks juba 6. pitseriga.

Siin on võimalus aluseks võtta ka pikemaid ajaperioode. Samas aga viitavad Jeesuse "lõpuaegade kõned" (nt Markuse 13) ja mitmed pärast Johannese ilmutust tulnud prohveteeringud peaaegu üksmeelselt kesksele sündmusele aasta 2000 paiku, mis kõige kulgu taas muudab. (Vt ülal: "Kuidas läheneda prohvetlikele sõnadele"). Samale asjale viitavad teaduslikud avastused, mille tähtsust veel ei ole tunnustatud. Geomagnetilise välja massiivne vähenemine viimase 200 aasta jooksul ning viimastel aastatel asetleidnud maavärisemiste ja vulkaanipursete ebatavaline akumulatsioon; samuti see, et päike muutub üha "teravamaks" sõltumatult päikese aktiivsuse klassikalistest tsüklitest, nagu selle maksimum pärast 1999/2000 - aastal 2003... oli aktiivsus ikka veel väga suur – see kõik on kõigile ärkvelolijatele ilmseks märgiks, et juhtumas on midagi ebatavalist.

Kui magnetpoolused ootamatult palju nihkuvad või magnetväli praktiliselt kokku kukub ja end vastupidises suunas taaskonstrueerib, nagu seda maa ajaloos korduvalt on aset leidnud, siis tooks see kaasa ka radikaalse geoloogilise muutuse. See poleks üksnes uus situatsioon inimkonna jaoks, vaid tõenäoliselt ka uus geoloogiline ajastu. Kui maad ümbritsev magnetiline "Van Allen’i vöö" minetaks teadmata perioodiks oma kaitsva funktsiooni osakeste ja "kosmilise tolmu" vastu, võiks prohvetlikult ette kuulutatud meteoriitide langemine kergesti tõeks saada.

Nii meie oma kui ka teiste arusaamade kohaselt ei oota meid ilmtingimata selline üleüldine häving, mida mõned autorid kardavad, ei kolmanda aatomisõja ega täieliku ökoloogilise katastroofi ega ka maa pöörlemise telje polaarsuste muutumise teooria läbi või selle muutumise läbi kosmose suhtes. Seda liiki nägemuste toon on suuresti muutunud.

Samas aga, kuna eitada ei saa jumaliku ettemääratusega apokalüptiliste protsesside olemasolu ja paljude looduslike protsesside manipuleerimist egoistlike inimeste ja nende "eliidi" poolt, nagu ka positiivseid inimmõjusid, võivad osutuda vältimatuks piiratud muutused maa peal, nt astronoomilise skaala "uued reguleerimised", rääkimata muutustest inimkonnas ja inimteadvuses.

Sageli on ette kuulutatud "antikristlikke" diktaatorlikke katseid inimeste poolt kes oma võimu säilitada üritavad ning samuti selle vana aja lühenemist või lõppu kuni kolme päeva pikkuse pimeduse poolt põhjustatud muutuse läbi. Seda liiki muutust ei saa enam kõrvale heita kui rumalust.  

Sellega seonduvalt sisaldab Garabandal’i (Hispaania) Maria nägemus prohveteeringut "Suurt Hoiatus", mis näitab kõigile inimestele seesmiselt, mis nad enestes ära võitma peavad – vt ka Johannese 16:8; Ilm. 14:6-20 – kui nad tahavad Jumala valguseks muutumisega hakkama saada – vt ka Johannese 16:13. See seostub tunnustähega taevas. Ühe aasta jooksul pärast nimetatud sündmust kuulutatakse ette "suurt (tervendus)imet" – millest jääb maha "tunnustäht" Garabandal’isse. Senikaua kui inimkond uut lehekülge ei keera, tuleb vastavalt ettekuulutusele hiljem Kohtupäev tulega taevast ("Jumala viha kausid") – Johannese ilmutus 16; vt lisaks Matteuse 24:28. (Franz Speckbacher, "Garabandal" S.120 - German; Te võite otsida raamatupoodidest kirjandust oma keeles, või Internetist märksõnaga "Garabandal"). Pärast seda tuleks uuesti kõigi üle järgi mõelda.
Üks võimalikke viise valmistumiseks – peale oma elu muutmise - on paluda
Püha Vaimu just nüüd.

Uuemad "kanaliseerimised" teistest allikatest – vt peatükki "Kuidas läheneda prohvetlikele sõnadele" – nimetagem seda üleminekuks läbi "null-tsooni", peale mida need, kes on piisavalt küpsed, sisenevad maa peal kosmilis-vaimsesse jõuvälja – mida sageli ebakorrektselt nimetatakse "footoni vöötmeks" – ja on siis võimelised elama materiaalse reaalsuse kõrgemates dimensioonides "valguskehade" võimetega (vt peatükid "Ülestõusmine" ja "Rahuriik").

Ette kuulutatakse ka päästeaktsioone, nagu ettevalmistatud inimeste ajutine "väljatoomine" Kristuse (võrdle Johannese ilmutus 14, 14-16) või inglite poolt, või jumalikud evakueerimised ja edasine abi sõbralike tulnukate poolt. Iga inimene peab ise otsustama, kust ta abi ootab. Kuna ka kosmoses on nii valgus kui pimedus, on inimene silmitsi komplekssete situatsioonidega ja seepärast on hea paluda Kristuse juhtimist igas olukorras ning kasutada omaenda eristusmeelt – kuna see on spetsiifiliselt maine viis ühtsuse leidmiseks – ülalt areenile astuvate uute vägede kontekstis.

Selles etapis on põhimõtteliselt tegemist ka kõikide inimeste viimaste otsustamisvõimalustega nende hinges, kas nad tahavad edaspidi osa võtta arengus "rahuriigile", nagu seda näeb Jumal ette maal. See etapp lõpeb "Kristuse teise tulemisega" (Johannese ilmutus 19, vrd Johannese ilmutus 12, Matteuse 24:30, Apostlite teod 1:6-8 ): Kristus ei tule üksnes tagasi inimolevusena vaid kui kõikehõlmava Jumala "taeva" (ja "sealpoolsuse") ja maa, ning ka vaimu (ja hinge) ja keha lähenemise protsessi tuumana. Ometi tähendab see Kristuse tagasitulekut reaalse isikuna – mitte üksnes tema väge inimkonna vaimsemaks muutmiseks nagu seda arvavad mõned kaasaegsed rühmitused. See protsess omab otseselt või kaudselt tähendust kõikidele inimestele, mitte ainult kristlastele. Ka koraan tunnustab Jeesuse tagasitulekut viimsepäeva kohtus oma inimeste tunnistajana. Erinevate religioonide ennustustest on võimalik järeldada, et nende prohvetid omavad siis taas tähtsust seletamaks nende jüngritele, mis toimub.

Ka selles ilmutuse järgus ei ole kohane mõelda karistuse peale. Pigem on tegemist iseenesest loogilise kontseptsiooniga, mis osutab maapealse elu evolutsiooni järgmisele staadiumile. Meie ülesanne on kogeda seda kui ühist üleminekut kõrgemate asjade juurde – milles igaüks meist leiab koha oma arengu korrigeerimiseks. Kes iganes õigeaegselt ja heast tahtest uuendavad jõud vastu võtab ja neid rakendab võib kogeda nende positiivset tahku, kogedes aga ka selle maailma kannatust. Teiselt poolt, need kes ei taha uusi jõude vastu võtta, kogevad neid kui lööki väljastpoolt. See ongi "kohtupäeva" tegelik loomus ilmutuse mõistes. Inimesel on suur vabadus teha omaenda otsuseid, kuid, nagu nii sageli elus, peab ta tegema oma otsused õigel ajal, vastasel juhul võib ka otsuse tegemata jätmine olla otsus. "Leigeid" (Ilm. 3:16) / "kõhklejaid ilmutuses eriti kõrgelt ei hinnata (Vt " 7 kogudust" lisaleheküljega). "Vaimude eraldamine" kujutab endast ilmutuse keskset sündmust teel ühtsusele.

"Seitse nuhtlust" – 7. lõpeb häälega Taevast "See on lõpetatud!" – mis on paralleelne Jeesuse sõnadega ristil "See on lõpetatud!". Vt nt Johannese 19, ja meie peatükki "Ristilöömine".

Müstiliselt või tundlikkusega on juba nüüd võimalik kogeda, kuidas maa kannatab ja hüüab appi, valmistudes selleks "raskeks sünnituseks". Ristilöömine ja matmine puudutavad ülestõusmiseni viiva vaheastmena kogu maad ja nende mõju ulatub sellest kaugemale. Kas siin on võimalik täheldada üleminekut ristilöömisest ja olekust väljaspool elu ja surma ülestõusmisele tervikuna. Sellest vaatevinklist vaadatuna võivad "viimaste nuhtluste" astmed leida aset ilma katastroofita, otsekui oleks tegemist maailma lõpuga.

Ilmutus ei pööra tähelepanu mehhaaniliselt läbijooksvale filmile vaid näitab paljukülgset arengut (vt sissejuhatavat peatükki "Johannese ilmutus"); nii võib olla, et tegelik väline protsess on juba kaugemale arenenud, kui inimestele tundub, kes võib-olla mõnda üksikasja jälgivad, mis tegelikult (veel) pole aset leidnud. Teistel aladel on juba nuhtluseid, mida selles ilmutuse vormis veel olemas ei olnud.

Lisa: Wladimir Megre’i uutes raamatutes Siberi targast naisest Anastasiast on samuti sisemist tarkust selle kohta, et vanu programme globaalsest katastroofist on võimalik muuta ning et eesmärgiks on kõige optimeerimine inimeste abiga ja vastavuses Jumala tahtega. See aga ei tähenda, et kaasaegne maailm võiks samal viisil jätkuda. (Saksa keeles: e-mail wega@verlag-wega.de. Esimene inglise keelne raamat anti ilmselt välja Kanada kirjastaja poolt.) "Kristuse Teed" on sõltumatu teiste jõupingutustest ja ei toeta automaatselt nende raamatute või kodulehekülgede sisu tervikuna.

Küsimus:
Kas ma tahaksin, et Jeesus Kristus, nagu ette kuulutatud, taas selgelt nähtavale ilmub, muutes inimeste elu ja maailma?

Lisaaken: Tuleviku stsenaariumid (meie inglise ja saksakeelsetel lehekülgedel).

tagasi.

 

(Tõeline) "tuhandeaastane rahuriik".

Pärast "7 viimase nuhtluse kausi" üleminekuaega tuleb kosmiline nägemus Kristusest, kes pöördub tagasi Taevast – kes tuleb kui ratsanik valgel hobusel, nimeks "Ustav ja Õige…Jumala Sõna", koos valgesse rüütatud taevaste väehulkadega (Johannese ilmutus 19). Sellega ei peta silmas kaasaegseid inimlikke "pseudo-Kristusi". "Valeprohvet" (kellel on valed/ühekülgsed ideed Jeesuse kohta, või selle kohta mis on kristlik...) kukutatakse. "Tuhandeaastane rahuriik" (Johannese ilmutus 20, 1-6) ei ole klassikaline "impeerium". Ühiskonna "Suur masin", välised negatiivsed jõud ja nende ilmingud kõrvaldatakse.

Siinkohal leiame ka vaimse kohtu. Siinkohal tuleb parandada ka levinud eksitav tõlge:
Ilmutusraamat 20:4: "Ning ma nägin nende hingi, kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid ellu ning valitsesid koos Kristusega tuhat aastat."
Tegelikkuses seisab siin sõna-sõnalt "elasid" ja mitte "tõusid ellu" (vrd nt Elberfeldi piibli joonealuseid viiteid). See võib "hingede" korral küll uuesti ellu astumist tähendada aga nende korral "kes ... metsalist ... ei võtnud tema märki" ka maa peal edasi elamist. St viimased ei pea mingil juhul kõik eelnevalt hukkuma.

See staadium on seotud Kristuse ülestõusmisega (meie peatükk ja Johannese 20 - 21). Isegi ilmutuse enese tekstis nimetatakse seda "esimeseks ülestõusmiseks".

Negatiivsed jõud ei ole aga veel täielikult hävitatud, üksikisikute ebatäiuslikkusega tuleb ikka veel tegemist teha, mis on nüüd aga kergem.

Pärast "1000 aasta" möödumist ilmuvad ülejäänud negatiivsed jõud kontsentreeritud kujul, et saada siis lõplikult hävitatud. Vt järgmist peatükki.

Tagasi

 

Uus Taevas, Uus Maa ja "Uus Jeruusalemm".

Pärast „tuhandet rahuaastat" surnute üle kohtumõistmiseks „avati raamatud", mis näitasid sündmusi, „ja ... eluraamat", mis näitab inimese lõplikku seisundit. Alles pärast sellele järgnevat tuld, mis sööb uuesti kiusatusse viidud väehulga ära, ja „kuradi" heitmist „tule- ja väävlijärve" (Johannese ilmutus, pärast 19,19–20,3 nüüd 20:11–15) tulevad uus taevas ja uus maa. Nende ajaperioodide tegelik pikkus jääb lahtiseks.

Kristuse moto on "Vaata, ma loon kõik uueks" – ilma erandita (Johannese ilmutus 21,5). See "uus loodu" sarnaneb aga eelnevalt nii üksikisikutes kui ka laiemas mastaabil avaldunud igaveste väärtustega. Praegused tegevused jäävad jätkuvalt oluliseks nende jaoks, kes ootavad apokalüptiliste sündmuste peatset kättejõudmist.

Uues Taevas – mida on mainitud tekstis enne maad ja Uut Jeruusalemma – on osutatud millelegi, mis meenutab kosmilist Ülesvõtmist. (Võrdle peatükiga "Ülesvõtmine" ja Luuka 24, Markuse 16,). Siiamaani on kirjelduse rõhuasetus olnud maa peal; nüüd aga tuleb esiplaanile sündmuste tähtsus nähtavas ja nähtamatus "taevas". Siin ei peeta silmas igavest Jumala Taevast väljaspool aega ja ruumi – see jääb muutumatuks – vaid loodud maailmu. Väga võimalik, et väike planeet maa osutub millekski enamaks kui "arengumaaks" ka kosmilisel tasandil; tema probleemide lahendamine võib aga olla ülimalt spetsialiseeritud ja kaugeleulatuv ülesanne. Vastavalt Lorberi ja teiste seisukohale ei ole teistel võimalikel "asustatud" maailmadel sellist problemaatilist olemust, mille on põhjustanud inimeste suur vabadus ja ülim takerdumine materiaalsetesse asjadesse. Kõigis maailmades ei leidu negatiivseid jõude, kes heideti maa peale ja nüüd "põleva väävli järve", nagu Johannese nägemused neid kirjeldavad. Nagu Jeesus mõjutas inimkonda, nii on läbi Jeesuse muudetud inimkonnal või maal kindlasti suurem, kaugeleulatuv mõju.

Seda uuendatud "Uut Maad" ja sellega seotud "Uue Taevase Jeruusalemma" alla maa peale tulekut võib võrrelda Apostlite tegude Nelipühi sündmusega, siin aga ka kosmilises plaanis. Tegemist ei geograafilise Jeruusalemmaga. Maa on erinevatel tasanditel vahetuses ümbritseva kosmosega.

"Ja midagi äraneetut ei ole enam" /teine tõlge "enam ei ole pagendatud asju"…ei ole enam negatiivseid jõude", "ei ole enam pimedust" (Johannese ilmutus 22:3). Sellest tulenevalt on tähendus, et siin vabastatakse ka negatiivsed jõud, leeridesse jagatud maailm on nüüd möödas. Esimest korda kujutab maailm endast teadlikku tervikut; sellist olukorda on võimalik ette näha ('Jumala lähedal') nägemustes jne, samas on see kirjeldamatu. Abitu koopia sellisest olukorrast oleks, kui – alates mingist punktist sisemises elus – kõik teised punktid saaks täidetud eluga, milline kogemus võiks olla võimalik käies teed "Kõik Kõiges". Jumalas eneses eksisteerib juba kõikide asjade kõrgem ühtsus.

Loodu Jumalik mudel - A(lfa) – ja uus loodu kus kõik olendid teadlikult taasühinevad kõiges Jumalaga – O(mega), algus ja lõpp ühilduvad, kuid A ja O jäävad sellele vaatamata alles. Seega on "lõpp" midagi enamat kui algus, kuigi algus sisaldab juba kõike. Ka see sündmuste kulg on juba märgatav tendentsis ühilduda väikestes osades, nt inimese puhul, kes kõike teadlikult kogeb.

Te võite heita pilgu tabelile "Arhetüübid (mudelid, sümbolid) varasemast ajaloost – mida Piibel selgitab – Jeesusest ja tulevikust".(meie inglise ja saksakeelsetel lehekülgedel)

Lisaks sellele juhime siin tähelepanu sellele, et nt vastavalt R. Steineri nägemusele on "uue maa" sündmused seotud ühega kolmest uuest "maa inkarnatsioonist", mis üksteisele hiiglaslike ajaperioodide tagant järgnevad. Üritamata seda kommenteerida mainime siinkohal vähemalt seda, et piibelliku "Uue Maa" loomus tuleneb lisaks sellele muudest protsessist kui nt Hindu kosmoloogia poolt arvutatud inkarnatsioonirütmist ka planeetide jne ja terve kosmose osas. Kui seda tõsiselt võtta, ületab see seda liiki Saamise ja Lagunemise mida me siiani oleme tundnud või tõeks pidanud ning siseneb üha kõrgematesse "oktaavidesse" ja "spiraalidesse".

Kontrastina tänapäeval võimalikele kogemustele kaotab täielikult mõtte mõnede teoloogide arusaam, et Johannese ilmutus sisaldab üksnes manitsevaid tähendamissõnu ilma reaalsuseta.

Jeesuse tähendamissõnad Evangeeliumides olid võetud inimeste eludest, et illustreerida teatud aspekte. Hiljem, kuid ikka veel maa peal olles rõhutas Jeesus oma õpilastele, et nüüd ei kavatsenud ta enam kõneleda tähendamissõnadega, vaid avalikult. Johannese ilmutus ei lähtu inimeste elust; igal pool, kus tekst ise tõlgendusi pakub, on olemas ka otsene "vastavus"; st et teadvuse tasandil nähtavad asjad "tõepoolest eksisteerivad", nagu kogemused kaasaegsetes vaimulikes uuringutes, nt R. Steineri omades. Samas aga sisaldab apokalüpsis ka manitsusi; nt et minna teo-loogiast edasi "teo-praktika" juurde; üritada näha, mis "on õhus" ning "lubada Jumalal ilmuda ka käesolevatel aegadel". Jumal tegutseb ka läbi inimeste – sellel ei ole mingit pistmist tahtlike inimlike tegudega: inimene ei tohi mängida Jumalat või apokalüpsist. Inimese areng võib üha rohkem läheneda Jumala plaanile maal (maailma loomise programm).

Tagasi selle osa sisukorra nimekirja juurde

 

Põhitekstide viimane peatükk: Kristlik suhtumine.

Tõeline "kristlus" on Jeesus Kristus ise, ning otsida ühendust Kristusega praeguses ajas oma seesmises elus – "Otsige ja te leiate". Võtta dialoogi temaga tõsiselt ning kasutada ja toimida nende impulsside alusel meie oma elus, teda kõige otsesemalt mõistes. Need peatükid on kirjutatud julgustamaks inimesi, keda just see huvitab.

Teine viis, mis on ehk seotud ülalmainitud "kõige otsesema" teega on püüelda iga Jeesuse Kristuse spetsiifilise omaduse poole ning tuua neid omaenda elus vähehaaval esile. Selles osas võib olla kasu (meie põhitekstide) rasvases kirjas lõikudest.

Neid erinevaid omadusi ühendab ja edasist diskussiooni väärt on see, et Kristus on ilmselgelt üle selle maailma "vastuoludest" (dihhotoomiatest): Samuti ei sega ta kahte vastaspoolt lihtsalt kokku, vaid tema poolt inspireeritud suhtumised kujutavad endast "Kolmandat Teed", millisel on võime hõlmata kõige viljakandvaid ja stabiilseid osi, nähtuna teiselt tasandilt, muutes seda mis on paadunud. Vt ka tabelit lõpus.

Meie kaasaegse ühiskonna varasemate ja hilisemate püüdluste erinevustena vaadeldud omadustest võib tuleneda edasisi tagajärgi. Paljudel nimetatud rühmitustest on midagi olulist öelda, mida vähemalt ühes punktis ja ühest küljest pole teiste rühmituste poolt kaalutud, nt seetõttu, et nad on takerdunud iganenud vasak- ja parempoolsuse kontrastidesse. Tülid vana ja uue vahel ei kao – vähemalt mitte ettenähtavas tulevikus – kuid paindumatud positsioonid ja näilised vastuolud on võimalik vahetada dialoogi vastu, mis avab uued diskussiooniliinid; nt võib inimene Jumalat teenida või raha jumaldada. See võimaldaks ka ühte moodi mõtlevatel inimestel kohtuda ja koos uute projektide kallal töötada – ilma järjekordselt ühekülgsusesse langemata. 

Paljusid teisi nendes peatükkides arutatud asju tuleks rakendada ka praktikasse, minnes samm kaugemale lihtsalt õppimisest, vastavalt individuaalsele arengule ja intensiivsusele – isegi kui mõned vaatenurgad on veidi laialipillutatud ja iga peatükk neid uuesti ei maini.

Selline uurimistöö läheb kaugemale paljude teoloogiliste ja teiste koolkondade harjumusest "kasutada" Jeesust oma heasoovlike kuid ühekülgsete vaadete huvides. Seepärast rõhutasid nad lõike, mis sobisid kokku nende arvamustega, teisi aga "seletasid ära", muutsid tähendust või ignoreerisid. Juba varajased evangeeliumide autorid mõistsid, et Jeesuse mitmekülgsust on kõige parem kirjeldada mitmete allikate abil. Nad olid piisavalt targad, et näha kui erinevad olid need mitmekülgsed seisukohad. Paljud teoloogid aga mõtlesid, et nad olid teinud suure avastuse, leides erinevaid Evangeeliumidesse peidetud erinevate vaadetega allikaid, mis meieni on jõudnud (nt nn "allikas Q"), mis olid seotud tormakalt formuleeritud küsimusega, mille osas autoritel võis õigus olla. Nüüd on lihtne näha, et igal autoril võis suuremalt jaolt õigus olla, kui igaühe ühekülgsus välja arvata. See võiks olla uueks impulsiks oikumeenilise liikumise jaoks.

End teiste religioossete või ideoloogiliste taustadega samastavad inimesed, kes aga tunnevad tõelist huvi kristliku lähenemise vastu, kes pole ei paadunud ega pinnapealsed, või kes selles midagi kasulikku näevad, võivad kindlasti samuti sellest midagi õppida, nagu ka selle artikli autor on tutvunud igasuguste erinevate rühmitustega ning on õppinud neid respekteerima. Juba täna on mõned teiste religioonide liikmed või esindajad õppinud vähemalt tunnustama mõningaid Jeesuse omadusi, palju selgemini kui paljud ajaloolis-kriitilised teoloogid. Seda on materiaalsel viisil raske seletada, kuid see võiks panna neid mõtlema.

Muus osas aga ei saa aga kristluse erinevad religioossed kogukonnad Kristust välja rentida. Tema lähenemine võib anda inimestele jõudu leida ühtsust eripalgelisuses – armastada sügavtõsist tahet mõista, samuti harmoneerivat energiat. Samas aga ei tasanda see kõiki erinevusi, kuid võimaldab kõigel ühtesobival armastavalt koos eksisteerida, tuues ühtesobimatu esile kui sellise. Kristlased on maailma eest sageli tagasi hoidnud Kristuse väge, mis on võimeline ühendama (ühildama) erinevaid filosoofilisi koolkondi maailmast. Maa päästmise huvides on kristlastel aeg kaalutleda oma tegelike ülesannete täitmist – eeldades et nad ennast tõeliselt kristlasteks tahavad pidada. 

Tabel: Kristlik suhtumine: Maailmas, aga mitte maailmast*.

Tagasi selle osa sisukorra nimekirja juurde

Osa 1 juurde: Evangeeliumid  /  Osa 3 juurde: teised teemad  /  Osa 4 juurde: Vana Testament ja teised religioonid.

Edasiste kaastöödega Kodulehele.

Te võite saata e-maili Ways-of-Christ’le (kui võimalik, palume kirjutada saksa või inglise keeles; vastasel juhul palume kirjutada lühikeste lausetega ja nimetada, mis keelega on tegemist.)

Viide teistele keeltele ja õigustele.

Saksa- ja ingliskeelset teksti värskendatakse jooksvalt. Me ei saa tagada tõlgete 100 % korrektsust teistes keeltes peale inglise ja saksa keele. Teil on lubatud printida koopiaid sellelt koduleheküljelt ning jagada neid huvitatud isikutele sisu muutmata.

Ways of Christ põhiteksti vastavatele peatükkidele on lisatud lühikesi Piibli tsitaate – mis on võetud erinevatest tõlgetest. Samas ei asenda selliste iseloomulike väljavõtete lugemine täielikult Evangeeliumi(de) tervete peatükkide uurimist ja nende üle mõtisklemist.