Jeesus Kristus rõhutas sellise eetilise käitumise standardite kõrget väärtust, mis elavad üksikisiku südames, selle asemel et olla efektiivsed välise seaduse või tavade survel. Seda ei ole võimalik saavutada inimestesse väljastpoolt reegleid sisse tuupides, vaid elades elu "Jumala armastuses, armastades ligimest ... nagu iseennast". "Ligimesearmastus" (Johannes 13, 34) annab meile võimaluse tegutseda kooskõlas oma tegeliku südametunnistusega. Jumalat armastades võime mõista, mis on tema kõrgemateks eesmärkideks. Kus iganes üksikisikud, abielupaarid, grupid jne. elavad universaalses armastuses, võib seda erinevust märgata. Mida rohkem sellist suhtumist on meist igaühes, seda vähemoluliseks muutuvad välised ja üksikasjalikud reeglid.

Nende sisu, näiteks vanemad "Kümme käsku", ei ole iganenud, kuid on muutunud tunnustatuks. Nende kultuuriline taust on muutunud, kuid mitte põhijoontes, vaid teatud üksikasjades. Seda on tõestanud juba Moosese enese tunnistus, kes algselt võttis vastu käskude kõrgeima versiooni ning pidi seejärel paluma veel lihtsamat teksti nende jaoks, kes polnud piisavalt arenenud. Sellel ajal olid eetilised printsiibid kristluse, judaismi ja islami käsitlustes identsed. Peaaegu kõigil teistel religioonidel on need printsiibid sarnased, nagu seda märgitakse ka "Maailma eetos – Maailma religioonide parlamendi deklaratsioon" (vt meie linkide lehekülg). Eetika põhimõtteks on: suhtu ligimesesse samuti, kuidas te tahate, et teisse suhtutakse, ärge kahjustage teisi, parem aidake. See on lõppude lõpuks ka tänapäeval elus peamiseks kriteeriumiks, nagu seda Meieisa palves öeldakse: "...Sinu riik tulgu!" (Matteus 6) ja mille kohta Mäejutluses öeldakse: "Alandlikud pärivad maailma". Laiemas mõttes viib see tähtsate seisukohtadeni inimelu erinevatel tasemetel. Mõned kristlased lükkavad Mäejutluse eetika kõrvale, nimetades seda " meelelaadi eetikaks", arvates ekslikult, et see pole rakendatav. Kuigi see tõesti ei varusta meid instruktsioonidega, näiteks raskete poliitiliste otsuste langetamiseks juhiseid andes, on see teatud mõttes mõõdupuuks. Kui inimlik, niinimetatud "vastutuse eetika" viib ühiskondlike otsuste langetamisele, mis on vastuolus selle käitumisjoonega, mida Mäejutlus üksikisiku puhul eeldaks, ei pea keegi arvama, et Jeesus oleks niiviisi talitanud.
Iga üksikisik on vastutav oma osa eest. Grupid oma sunnimeetodite ja mudelitega on samuti oma osa eest vastutavad. Iga ühendus vajab oma "eetikakoodeksit", nagu see paljudel elualadel juba olemas on. Seega vajab ühiskond ka teatud gruppide "strukturaalset eetikat". Seadused oma sunnivõimuga ei suuda seda asendada.  
Tabel:

English / German update

Edasimineku teadliku jälgimise tarvis võib olla kasulik oma iseloomu probleemsete külgede ja oma positiivsete omaduste ülesmärkimine. Selleks on mitmeid viise:
1. Probleemsete elujuhtumite otsene lahendamine. Positiivsed kavatsused. Ka Jeesus julgustas inimesi kõigepealt omaenese probleemidega tegelema. Koraanis on see tuntud, kui "Suur Džihaad", "Suur Püha Sõda", mis on palju tähtsam ja keerulisem, kui ükski väline konflikt olla saaks. Paljusid konflikte oleks võimalik sel viisil positiivselt lahendada.
2. Otsene parandamine ja 3. otsene üksteisele andestamine, nii palju, kui võimalik. Võimalik on ka probleemi Jumalale palves esitamine, et Tema leiaks lahenduse ning andestaks inimese hingele. Jeesus räägib ka "viimase pennini maksmisest". (vt ka 5.)
4. Kui muud väljapääsud puuduvad, võib isik sooritada heategusid ka teistele, peale nende, keda ta on otseselt kahjustanud. Jumal teeb paljud asjad heaks, kui inimene on näiteks hõivatud ühiskondlikult kasulikus töös.
5. "Palu Jumalat minu eest", palved Tema andestuse ja halastuse poole kellegi elu edasises arengus. See on oluliseks abiks, mida puhtalt humanistlik eetika ei suuda pakkuda. Saatust ei käsitleta enam kui midagi mehhaanilist, vaid kui Jumalast juhitud teed. Kõik kulgeb ja areneb meie eneste ja teiste parimaid huve arvestades, nagu seda Tema oma kõrgeimas tarkuses näeb. Inimese omadused muutuvad Jumalale sarnasemateks.

Vaadake ka Täiendavaid lehekülgi "Kristlikud seisukohad majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes" ja "Kristlikud seisukohad ühiskonna ja poliitika suhtes".

Käesoleva veebilehekülje tekstides on mõnesid ühekülgseid teoloogilisi teooriaid juba otseselt või kaudselt uute meetodite ja seisukohtade esitamise teel parandatud. Olgu siinkohal mainitud veel üks eksitav ja sensatsioonitsev bestseller-lugu. Me ei propageeri seda tüüpi raamatuid, nii et järgnev tekst on mõeldud ainult neile, kes seda teavad ning kes sellest häiritud on.

Qumran’i käsikirjarullide põhjal on need autorid interpreteerinud enamikku piibellikke kirjeldusi Jeesuse elust kui võltsinguid. Jeesus ja tema jüngrid olevat hoopis olnud sissivõitlejad rooma ülemvõimu vastu. *

Lisaks püüdsid nad asja huvitavamaks muuta, lisades õelise konspiratsiooniteooria, mille kohaselt 75% Qumran’i käsikirju, mis avastati ajavahemikus 1947 – 1956 hoiti paljude katoliiklike teadlaste poolt saladuses. Me ei pea konfessioone kaitsma, uid nimetatud informatsioon on lihtsalt vale. Vanade materjalide uurimiseks loodud meeskonnas töötasid rooma katoliiklased ja erineva protestandi, anglikaani, judaismi taustaga teadlased ning isegi ateistid. Materjali publitseerimine võttis tõesti aega, kuid selle põhjuseks olid vanade kirjutiste väikeste ja kahjustatud tükkide erinev interpreteerimine. Kuid "sensatsioonilise" raamatu ilmumise ajaks oli publitseeritud juba ligikaudu 80% Qumran’i tekstidest. Ja juba 1992. aastal – üks aasta enne, kui "sensatsioonilised" autorid avaldasid veel ühe menuki, milles väideti, et 75% on veel avaldamata – avaldati ülejäänud osa Qumran’i tekstidest.

Oma käsitluse koostamisel pidid autorid oma eesmärkide saavutamiseks looma ja kombineerima rida hulljulgeid teooriaid. Nende kohaselt, ei olnud vanad kirjutised mitte eelkristlikud, vaid Jeesuse kaasaegsed.** Samas on nad ilmselgelt erinevad nii oma tausta kui ajastu poolest. Qumran’i kogukond eksisteeris mitme sajandi vältel. Samuti ei saa neid automaatselt samastada esseenidega – nagu autorid seda sooviksid – ega sõjalise ühenduse "selootidega", kelle keskus Mashada asus hilisemal ajal samas piirkonnas. Me võiksime võrrelda Qumran’i kogukonda meie aja ökoloogilis-spirituaalsete kogukondadega. Neil oli palju sidemeid oma aja ühiskonnas. Nad pärisid mõned rituaalid esseenidelt, Jeruusalemma Templi preestrid andsid neile üle Templi aarete nimekirja – mis tähendas, et Qumran’i inimesed ei olnud otseselt seotud roomlaste ja juutide vaheliste konfliktidega ning olid seetõttu nimekirja hoidjateks sobivad. Neil võis olla ka kontakte selootidele lähedaste inimestega.

Autorid kirjutasid, et esseenid ei olnud askeetlikud mungad, vaid roomlaste-vastase relvastatud vastupanuliikumise liikmed. Kõik, mis on esseenidest ajalooliselt teada, jätab mulje, et nende näol oli tegemist patsifistliku, vegetariaanliku, tõsiuskliku juudi-esoteerilise koolkonnaga, mille liikmed elasid maailmast tagasi tõmbunult oma zoroastristlike puhtusenõudmiste tõttu. Seega ajasid autorid esseenid ja seloodid põhjendamatult segamini.

Autorite teooria kohaselt olid Ristija Johannesel, Jeesusel ja Jakobil, Jeesuse (pool)vennal, kõigil samasugused vägivaldsed veendumused nagu esseenidelgi. See teooria, mis põhines teistel eelpoolmainitud konstruktsioonidel, ei saa põhineda Qumran’i käsikirjadel. Üheski neist tekstidest ei ole Jeesus, Jakob või Johannes selgelt identifitseeritavad. Autorid väidavad, et "Õigluse õpetaja", kes oli kogukonnas ilmselt juhtival positsioonil, on Jakobiga identne – ja seda täiesti põhjendamatult. Teoreetiline võimalus, et Õigluse õpetaja oli relvastatud vastupanuliikujate juht, on täiesti põhjendamatu ning väga ebatõenäoline. On võimalik, et kogukond tunnistas teda kõrgema spirituaalse juhina, vastandina Templi korrumpeerunud juhtidele. Ja veel Jakob – mitte jünger Jakob, vaid Jeesuse vend, kellest sai Jeruusalemma varakristliku kogukonna juht – pidi olema just erakordselt tolerantse ja harmoonilise iseloomuga mees. Just tema oli jüngrite vaheliste erimeelsuste korral nende vahemeheks. Ta pidi kujundlikult väljendudes istuma Peetruse ja Pauluse vahel, et kogukonda koos hoida.

Selleks, et väita, et Paulus oli rooma käsilane, pidid nad konstrueerima teise skeemi, kus roomlased olevat vangistanud Pauluse, et luua kaasaegsete silmis "illusiooni", nagu oleks ta olnud Jeesuse jünger. (Meie "Kristuse teede" tekstis nimetatakse Pauluse müstilisi kogemusi autentseteks, pole oluline, mida mõned traditsioonilised käsitlused temast arvavad, näiteks naiste suhtes. Seda on võimalik tunnetada müstiliste kogemuste tegeliku ja reaalse praktiseerimise käigus – see on midagi, mida nimetatud autorid ilmselt ei teinud).

Qumran’i dokumendid on lihtsalt veel ühed paljudest Jeesuse elu käsitlevatest kirjutistest. Nad annavad meile teatud mulje mõnedest tolle aja kommetest ning on mõnes punktis küllaltki sarnased Jeesuse mõnede õpetustega – just kirjelduste Jeesuse, mitte mõne sõjaväelise Jeesuse omadega. Mõned kirjutised olid meile juba ammu "apokrüüfiliste kirjutistena" tuttavad, mõned avastati hiljem – näiteks Naq Hammadi tekstid, mis pärinevad Egiptuse kristlaste grupilt. On võimalik, et Ristija Johannes oli tõesti algselt seotud kas esseenid või Qumran’i kogukonnaga, või oli ta nende seas vähemalt austatud külalisena aktsepteeritud. Samuti on võimalik, et Jeesus kohtus nende huvitavate inimestega. (Kuid meie veebileheküljel "Kristuse teed" on märgitud, et ta kohtus väga paljusid erinevaid koolkondi esindavate inimestega, mis kindlasti ei tähenda, et tema õpetused pärinevad tegelikult mõnest sellisest koolkonnast.)

Jeesus aktsepteeris, et on inimesi, kes uskumise küsimustele vastamiseks vajavad asjaolude vaatlemist, arvestamist, mõõtmist ja kaalumist, nagu näiteks Toomas, kes esindas jüngrite hulgas nn "teadlasetüüpi" ning ühtlasi ka paljusid meieaegseid inimesi. Kui tal oli võimalus proovida, kas Jeesus Kristus ikka tõesti seisab tema ees, siis ütles Jeesus: "Ära ole uskmatu, ole ustav". See tähendas, et Toomas pidi rakendama oma uusi kogemusi, et mõtestada need ausalt ja sügavuti lahti, kuni kahtluse varjud temas kaovad ning temale koidaks tõde. See, et Jeesus seda siiski pidi pärastpoole ütlema, ei tähendanud, et Toomas oli skeptik, keda väline reaalsus niivõrd "rabas", et ta oli "sunnitud uskuma", sunnitud isegi karistuse kartuses. See tähendas hoopis, et Toomas oli eneses säilitanud võime jõuda iseseisvalt uute veendumusteni. Siinkohal ei halvustata sellist faktide ja mõtete töötlemise meetodit, nagu mõned tõlgendajad on ekslikult arvanud puudulike teadmiste tõttu inimteadvusest. Sellele vaatamata pidi Toomas õppima, et veendumusele jõudmiseks on teisigi teid, isegi füüsilisi fakte arvesse võtmata. Jeesus teadis, mis on sobiv Toomase jaoks. Tema ei tahtnud kedagi sundida. See oleks olnud liiga palju kohtumõistmise moodi ning ilmselt ei soovinud ta provotseerida kedagi keelduma millestki sellisest, mille kohta ta pole valmis otsuseid langetama.

Teadus, mis ignoreerib korduvaid kogemusi, et miski ei sobi kokku vanade teooriatega, ei vääri teaduse nime. Tõeline geenius nagu Einstein ei ‘hallanud teadmisi’, vaid alustas avatud küsimustega. See otsing võib olla üheks võimalikuks teeks Jumala juurde – niikaua, kui motiivid on ausad ning teadus ei ole korrumpeeritud majanduslike või muude probleemsete huvide poolt.

Teadlaste töö väline osa – vaatlus, hüpotees, teooria ja tõestamine – on enamikel juhtudest ainsa meetodina ebapiisav, kui uuritakse humanitaaraineid ning religiooniküsimusi. Alati ei ole kohal kõrgemat olendit, kes vastuvaidlematult või isegi taasloovalt esindaks kõrgemat tegelikkust (nagu Jeesuse jüngrid seda kogesid); või kes tegutseks silmade avajana (nagu mainitud Johannes 1, 51). Siiski on rida märke, et inimolendis ja sellest väljaspool on mitmeid "kihte", mis ei pärine ainete ja jõudude teadaolevast spektrist ning mis ilmutavad ennast ainult oma mõju kaudu. Eluenergia, psüühika/meele tegevus ja teadvus...(Mõned näited paljudes kohtades ways.of-christ.net põhitekstis). Sageli paljastavad erinevate vanade kultuuride "eel-teaduslikud" traditsioonid teatud empirismi ja teaduslikku lähenemist. Tänapäeval on ka võimalik arendada ka selliseid taju ja hinnangute adekvaatseid meetodeid, nagu Goethe teaduslikud vaatlused näitavad. R. Steiner ehitas oma epistemoloogia (kogemuse teooria) üles just Goethe poolt ette valmistatud alusele. Uued teaduslikud lähenemisviisid, nagu kvantfüüsika ja kvantbioloogia, uus astrofüüsika ja lõppude lõpuks uus "paradigma" või maailmavaade on kantud ühest ja samast tendentsist, kuid enamikul juhtudest ei püüdle rakendada uusi meetodeid uue sisu uurimiseks, nagu Steiner.
Niisiis, me teame, et tänapäevased teaduslikud teadmised a) kajastavad ainult väga väikest osa reaalsusest;
b) teaduste põhialused on muutunud suhtelisteks ja see tendents kasvab. Mateeriat võib käsitleda kokkupressitud energiana – või isegi kontsentreeritud vaimuna. Energia vormid võivad saavutada valguse kiirusest suuremaid kiirusi kuni lõpmatuseni välja ("tachyon"...). Need osakesed võivad ka "nooreneda". Aeg on muutumas isegi veel suhtelisemaks, kui seda käsitleb relatiivsusteooria. Need osakesed võivad sel viisil meie ruumist lahkuda ning ilmuda uuesti, naastes millestki teispoolsuse/transtsendentsuse sarnasest – nii et isegi ruum ei ole nii absoluutne, kui seda käsitleti "ruumi kõveruse" teoorias. Meile jäetud "informatsioon" (üks küberneetika kontseptsioone) ei ole käegakatsutav, ilma mateeria ja energiata, ning seetõttu ei ole seda võimalik vanu meetodeid kasutades kirjeldada. Seda võiks nimetada ka "teadlikkuseks".
c.) Siiamaani, kui täpne olla, ei ole see vana maailmavaate kokkukukkumine "Jumala olemasolu tõestuseks, vaid parimal juhul selle ettevalmistuseks. Mõned inimesed leiavad, et sellest piisab, kuna neid siiani piiranud iganenud materialistlik vaatekoht on kadunud ning nüüd saavad nad sammuda oma Jumala-leidmise teel palju avatumalt. Kuid tähelepanu: see jätkub! Mis on see "informatsioon", mis on need teised universumi protsessid (b.)? Kes või mis loob pidevalt uut mateeriat ning uut energiat ning kustutab need jällegi? Kes või mis seab asjade ja inimelude piire, kes otsustab elu ja surma ning nende ülemineku üle – võrdselt nii ärkvel olles kui magades? Kes või mis mõjutab lakkamatult universumit väljaspool aega ja ruumi ning vastupidi? On see inimolend, kes on võimeline oma meeltes tajuma energiat, aega ja ruumi, nagu viibiks ta "väljaspool" – aegamisi tärkab meis kujutlus sellest Ühest, kes selleks sellises ulatuses on võimeline (võrrelge Genesis 1,26)?
d.) Kõigepealt välistame kaose ja juhuse. Meie maailm, elusolendid ja osakesed ning protsessid peegeldavad sellist korra astet ümbritseva kaose meres, et kaob võimalus puhta juhuse tekkeks. Ettemääratus ja kõiksuse tähendus on nagu kunstide ja ühendavate seoste süntees, mille tõttu igasugune vajadus juhusliku evolutsiooni järele puudub... Seda sügavuti tunnetades on mitteuskumine raskem kui uskumine, et eksisteerib algne ja keskne intelligentne olend, kes määrab ära "loomisprogrammi" alguse ja lõpu ning kes kujundab ja ohjab muutuvaid reeglistikke. Nii muutubki võimalikuks, et analüütiline mõistus jõuab samadele järeldustele, kui 800. aastal peale Kristust elanud vanaaja inimeste (aju)"parem, müütiline poolkera", kes leidsid, et Jumal on tööline. Mõnede inimeste "jumalad" olid algselt vaid ühe Jumala erinevad omadused, ning alles siis, kui see teadmine kaotati, muutusid nad erinevateks "jumalusteks", keda sai isegi mõnede tegelikult elanud kõrgelt arenenud inimestega segi ajada. Sarnased arutlused on mõned mitte-usklikud teadlased, nagu Max Thürkauf, Georg Todoroff ja teised usu juurde toonid.
e.) Lõpuks on usk, kui sügav veendumus rohkem kui lihtsalt intellektuaalne uskumine millessegi.
f.) Veelgi enam, ka teised inimesed on olulised – mitte ainult müstikud jne, vaid kui lihtsalt usklikud inimesed – kellel on olnud pöördelisi kogemusi Jumala ja Kristusega ning kes selles kontekstis on kogenud reaalseid ilmutuslikke kogemusi iseenestes paikneva jumaliku Hingega. Sellisel viisil on võimalik jõuda absoluutselt sõltumatu tunnetuseni ning oma kogemuste laadi sügavama mõistmiseni. See ongi koht, kus "ways-of-christ.net" põhiteksti seisukohad lavale asutvad.

Update English / Deutsch.

Eelmised sündmused: Esimene Moosese raamat (Genesis), 1,29 ütleb: Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks". See lõik kinnitab teooriat, et inimesel on peamiselt "puuviljasööja olendi" hambad ja seedeorganid (ja mitte "omnivoori" – kõigesööja omad, nagu võiks arvata, kui tunda loomade sugukondi, kes on "lihasööjad", "kõigesööjad" ja "rohusööjad").
Siiski öeldi peale Veeuputust - mis on Lähis-Idas arheoloogiliselt tõestatud sündmus - (Genesis 9,3-4) Noale: "Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; ... kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on : ta verega!" Siiamaani käib kõik selle perioodi kohta, mis oli enne meie aega, seega ei puuduta see ainult hilisemaid juute – eeldusel, et kogu pärimus on korrektselt üles märgitud.
Peale Egiptusest välja rändamist leidis see laiemat tunnustamist ning Viiendasse Moosese raamatusse (Deuteronoomium)14,3-21 lisati täiendavaid detaile. Tundub, et peale Veeuputust sai uueks reegliks kõike lubada ning ära keelati ainult täiesti sobimatud toiduained. Mõningaid selliseid põhimõtteid võib leida ka dietoloogia teooriatest. Siiski leidub juhtumeid, kus rõhutatakse taimetoidu erilist väärtust, kuid ei esitata seejuures mingeid siduvaid reegleid, vt Taaniel 1,8.

Sageli tundub, et paljude ohverdamist puudutavate ulatuslike reeglite ja ohverdatud liha söömise vahel eksisteerib teatav seos – kuigi seda on tänapäeval raske mõista. Prohvet Hoosea (6.6) jättis meile mõttetera: "Sest mulle meeldib osadus, aga mitte ohver, ja Jumala tundmine rohkem, kui põletusohvrid!" Sellele lausele viidates ütles Jeesus: "Ent minge ja õppige, mis see on: ‘Ma tahan halastust ja mitte ohvrit’" (Matteus 9,13 ja 12,7). Ja Luuka 22,11, kus Jeesus küsib, kus ta võiks paasatalle süüa (liha) – mis ei juhtu üldsegi järgneva Viimase Õhtusöömaaja käigus – siis selle kohta eksisteerivad varakristlikud "apokrüüfilised" tekstid (mida ei lülitatud piiblikaanonite hulka ligikaudu 400. aastal pKr), nagu näiteks "Ebionealaste evangeelium". Siin ta vastab: "Kas ma juhtumisi soovin teiega Paasapühade puhul (lambatalle) liha süüa?". Aramea keeles kasutati lausetes vähem sõnu, mis aga põhjustas erinevate tõlgendusvõimaluste tekkimist, kui algne intonatsioon oli kaduma läinud. Seda võimendati erinevates tõlgetes niikaua, kui need muutusid üksteisele vasturääkivateks.

Teod 15,19 kirjeldavad Varajase Kogukonna juhi Jakobi otsust: "Me ei peaks tekitama raskusi neile paganatele, kes Jumala poole pöörduvad (nagu õpetas Paulus). Selle asemel peaksime neile kirjutama, et nad väldiksid iidolitepoolt rüvetatud toitu, seksuaalset moraalitust, kägistatud loomade liha ja verd." Kuid varajase kiriku ajaloolane Eusebius, apokrüüfilised Apostlite teod ja nii edasi viisid arvamuseni, et Jeesus, Johannes, Peetrus, Jakob... jt. elasid tavaliselt ilma liha söömata.
Nagu Matteus 15,11-20  ja Markus 7, 17-21 on jutustanud, rõhutas Jeesus rohkem "neid asju, mis suust välja tulevad", mitte neid "mis iganes suhu pistetakse"; kuigi see on rohkem seotud variseride küsimusega käte pesemisest enne sööki. Sama suhe väärtustesse on edastatud Jeesuse tarkusesõnas "palgist oma silmas" ja "pinnust kellegi teise silmas". See tähendab, et parem oleks töötada oma nõrkade kohtadega, selle asemel, et karta väliseid mõjutusi. Igal juhul ei väida kõnealune lause, et inimene peaks liha sööma.
Luuka 10,8 kohaselt soovitas Jeesus jüngritel oma rännuteedel süüa kõike seda, mida nende võõrustajad iganes pakuvad. See ei tähenda automaatselt, et see on tähtsusetu küsimus. Isegi praegu riskib näiteks araabiamaades selline külaline, kes keeldub pakutud toidust või joogist, kõige ettearvamatute reaktsioonidega; eriti, kui ta pole eriti kogenud. Veelgi enam, algsed jüngrid olid õnnistatud võimega taluda ka väga kahjulikke aineid (Markus 16,18.). Seega pole Piibli tsitaatide alusel kontekstiväliste ja laiaulatuslike üldistuste tegemine korrektne.

Keha on meie tööriist ning tööriistadega peab ringi käima vastutustundeliselt ja eetiliselt. Ja loomad on piibellikus tähenduses sellesama Jumala looming; seega pole nad "asjad", nagu neid tänapäeval sageli koheldakse(piiratud ainult kaasaegsete loomakaitseseadustega).
Kõike seda arvestades peab inimene lõpuks ise otsustama, kuidas ta peaks elama.

*) Kes otsib informatsiooni tänapäevaste taimetoitlaste dieetide kohta, leiab seda näiteks siit: http://www.ivu.org
Ways-of-christ.net ei vastuta muude võrgulehekülgede eest ega toeta automaatselt nende muutuvat sisu.

 Jeesus Kristus ja tervendamine – isegi tänapäeval.

Paljude inimeste jaoks olid Jeesus ja tema jüngrid ja muud järgijad eeskätt keha ja vaimu tervendava liikumise esindajad. Tänapäeval ei ole see iseenesest mõistetav, selle kallal tuleb tööd teha.

Soov terveneda.
Jeesus küsis ühelt ettevalmistamata isikult tähtsa küsimus: "Kas sa tahad terveks saada?" (Johannes 5,6). Jeesus kõneleb tema hingega. Haige inimene kirjeldab, kui raske on leida abi. Siiski aitab see küsimus haigel mõista, et ta tahab tõesti terveneda. See on tervenemise esimeseks eeltingimuseks. Nii kaua, kui alateadvus blokeerib tema otsinguid ravi ja abi järele, on tal vaevalt võimalik abi vastu võtta. Loomulikult oleks võimalik talle esmaabi osutada, või muuta sümptoomide kulgu. Kuid Tervenemine on midagi muud, ning see võib mõjuda ainult siis, kui haige suudab selle vastu võtta, ühendades saadava abi omaenese tervendava jõuga.
Need meedikud, kes patsiendiga koos töötavad, samuti ausad "Tervendajad" ja patsiente oma usu ja palvega toetavad inimesed elavad kooskõlas selle printsiibiga.

Usu jõud.
Matteus 9,22: Üks naine puudutas Jeesuse rüüd ja tervenes. Jeesus ütles talle: "Sinu usk on sind terveks teinud". Ükskõik, kes seda on kogenud, võib tunnistada, et usu jõud on tema suhtes Jumalaga reaalne. Meedikutele on tuttav ka "platseeboefekt" (arstirohu asemel võetakse näiteks suhkrut), kuid see ei kutsu esile selliseid märgatavaid muutusi, nagu neid põhjustab usu jõud.
Jeesus on ka inimolendi eeskujuks – kõige laiemas mõistes terve ja mõistlik nii keha, vaimu, kui ka hinge poolest.

Käte peale panemine.
Jeesus ja tema jüngrid praktiseerisid tihti inimestele ravimise eesmärgil käte peale panemist. Harvadel juhtudel on see meetod ka tänapäeval kasutusel. Isik, kes haigele käed pea või õlgade peale asetab, lausub seejuures palve, mida juuresolijad võivad korrata. See toetab empaatiat ja rõhutab teadlikkust sellest, et inimesed on vaid Jumala halastuse jaotamise kanaliteks. Seda võib võtta ka sümboli tähenduses. Moodsate spirituaalse tervendamise liikumiste liikmeskonnas on ka teadlikke kristlasi – ning me teame, et see on tegelikkus. Varakristlik traditsioon kutsus sellist jõudu "pneuma’ks" (kreeka), "elu hinguseks" või Pühaks Vaimuks*. Seda praktiseeriti nii ravimise kui õnnistamise puhul ning kombineeriti osaliselt ka muude tegevustega. Vaadake näiteks Matteus 19,13; Markus 8,23; Markus 10,16 (laste õnnistamine); Luukas 4,40-41 (tervendamine ja kurja vaimu väljaajamine); Luukas 24,50 (jüngrite õnnistamine); Teod 6,6 ja 19,12 ja 28,8.
Tervendamise palve ei nõua tingimata haigele käte peale panemist. See mõjub ka teatud vahemaa tagant – mida võiks raskemaks pidada.

Psüühilised/ psühhosomaatilised haigused.
Psüühika heaolu, eluenergia ja keha on omavahel tihedasti seotud. Juba hea pastoraalne nõustamine või eluline nõustamine võivad mõjutada psühhosomaatiliste haiguste kulgu – seda juhul, kui mõistlik nõuanne võetakse avatud südamega vastu, selle asemel, et elus pidevalt samade vigade tegemist jätkata.

Üks võimalus on käituda nii:
1. Vaadelda negatiivsena tunnetatavat emotsiooni kohe, kui see tekib (näiteks ängistus, viha ja raev, ükskõiksus ja hoolimatus, äärmine kahtlus).
2. Selle asemel, et probleemi üle juurelda, oodake hetke, et täpselt mõista, mis see on.  
3. Anda nüüdseks selgesti tunnetatav probleem palves Jumala kätesse**.
4. Oodake rahulikult, kuni tunnete kergendust.
Mõningase meditatiivse*** kogemuse saavutamisel võite tunnetada pidevat üles ja alla voogavat liikumist ning võimalik, et hiljem püsivat energeetilist voogu, mis tuleb ülaltpoolt ja liigub alla. Võimalusel kombineerige seda hingamisharjutusega: välja hingake problemaatilisi omadusi, tunnetades, et annate need Jumala kätesse ning sisse hingake positiivseid omadusi, mida Jumala arm Teile annab. (Kohandatud Athose mäe kristlike munkade pideva palve vormist, mida on kirjeldatud põhiteksti peatükis "Vaikus kõrbes".

Vaimsed probleemid.
Väljavõte põhiteksti* peatükist "Issanda muutmine": On olemas "positiivne mõtlemine" ja "positiivsed kinnitused" (juhtivad printsiibid). Kui seda praktiseerida mitte-egoistlikul ja mitte-megalomaniakaalsel viisil, ilma tehniliste manipulatsioonideta, võib tõepoolest avada oma mõtted sellisel viisil, et need on rohkem avatud Jumala loodule ning seeläbi avada iseennast Jumalale. Siiski on selle koolkonna kirjutised praegu vajaliku põhjalikkusega läbi arutamata ning võivad vahel viia enesepettuse teele.

"Saatuse /ettemääratuse probleemid".
Moodsa aja spirituaalsed tervendajad on jäädvustanud kogemused selliste juhtudega, kus tervendajale jääb mulje, et tervenemine ei ole veel võimalik või "pole veel lubatud". Kirjeldatud tase sarnaneb "programmidega". Näiteks võib haige vajada sellest haigusest saadavat õppetundi. Jumala abiga on sellele probleemile ka lahendus. Vaadake eespool lõiku "Soov terveneda".

Õiguslik olukord.
Saksamaal on konstitutsioonilise usuvabadusega lubatud näiteks palvega ravimine ning haigetele käte pealepanemine. Siiski peavad need, kes seda teenusena väljaspool privaatsfääri ja kirikut osutada tahavad kõigepealt tutvuma selle tegevuse õiguslike alustega. Kui ravi käigus tehtavat võib käsitleda diagnoosimise või otsese teraapiana – isegi kui see on tasuta või põhineb täielikult annetustel – peab ravi osutaja olema saksa arst või mitte-meditsiiniline praktik (spirituaalsed tervendajad suudavad näiteks tihti haigusi kätega tunnetada. Enamikel juhtudel on nende tegevus erinev algsest kristlikust praktikast, kuid leidub ka ühiseid aspekte). Kuigi seadused võiksid olla vähemabürokraatlikkusega kohandatavad nimetatud praktikate spetsiiflise olemusega, soovitab Saksa spirituaalsete tervendajate föderatsioon kogenud praktikutel sooritada praktiseeriva arsti eksamid. Kui keegi soovib tegeleda ainult psühholoogilise nõustamise või hingelise tervendamisega, on võimalik sooritada lihtsustatud eksameid.
Teised riigid****: Inglismaal **** on spirituaalsed tervendajad rohkem aktsepteeritud ning tegutsevad isegi haiglates.

*) Ways-of-christ.net ‘põhitekst’ käsitleb seda ja muid teemasid seisukohast, mis ulatub tavamõistes tervendamisest kaugemale ning seetõttu puudutab inimarengut üldisemas mõttes.
**) Palveks sobivaima suhtumise kohta, võrrelge meie täiendavat lehekülge "Palve rahu eest..."
***) Meil on täiendav lehekülg "Kristlik meditatsioon".
****) Rahvuslik Spirituaalsete Tervendajate Föderatsioon (NFSH) - näiteks Harry Edwards Movement; pakub tervendajate konsultatsiooniteenust ja tervendamisvõime arendamise koolitust ja kursusi. http://www.nfsh.org.uk
Ülemaailmne Tervendajate Föderatsioon – erinevad grupid üle kogu maailma. http://www.wfh.org.uk
Praegu ei ole meile paljude selle alla ühenduste hulgast teada ühtegi ühendust, mis põhineks ainult kristlikel allikatel või mis ühendaks ainult kristlikke tervendajaid. Vahel võib siiski leida mõne lihtsa, intensiivse ja efektiivse tervendamise palve Vabade Kirikute hulgast, nagu baptistid ja nelipühilased. Mõnedes katoliiklikes palverännukohtades, nagu näiteks Lourdes, on toimunud erakordseid palve ja usu läbi tervenemisi.
(Ways-of-christ.net ei vastuta teiste võrgulehekülgede eest ega toeta automaatselt nende sisu. )

*) Siia võib lisada teisi.
**) siia võib lisada üksikasju, või peale palvet meditatiivselt mõtiskleda, nagu näiteks: 'et lõpetada vägivalla kogunemine', 'probleemide lahendamine vägivalla põhjuse kõrvaldamise teel', 'rakendada ainult selliseid turvameetmeid, mis on vajalikud rahumeelsete inimeste inimõiguste tagamiseks’, 'algatada rahumeelsed kõnelused erinevate religioonide rahumeelsete esindajate vahel', ... . Võite vaadata Mt 5:9 ja 26:52, ja Kirikute rahudeklaratsioon.

Erinevate religioonide pühad kirjutised rõhutasid algselt inimese võitlust omaenese negatiivsete omadustega – Piibel, Koraan, Zend Avesta ja Bhagavad Gita ... ja mitte välisvaenlastega sõdimist. Hiljem on seda peaideed sageli ignoreeritud või valesti tõlgendatud, kuid tänapäeval võib religioonidele leida ühise eetilise aluse, mis vastandub meie egoistliku tsivilisatsiooni manduvatele väärtusele. Erinevad religioonid võivad loomulikult säilitada oma erinevused, selleks, et palvetada, elada ning tegutseda "ühtekuuluvustunde" vaimus.
***) Looduse appikarje. On aeg palvetada, Jumal, päästa meid looduse ‘ärganud’ jõudude käest. Siiski ei asenda see inimeste käitumise muutmist ülejäänud loodu suhtes.
****)Luuka 11:2; 21:31. Ilm 11:16; ....
Käeoleva võrgulehekülje seisukohad ei ole vastuolus kirikute erinevate palvetega. Vaadake samuti Meieisa palvet, piiblikohti jne. mis puudutavad palvet. Jumal võib kõigis kirikutes jagada armastust, mida talle osutatakse.

Kui olete häälestunud Jumalale, on Teil kui usklikul võimalus õnnistada kõike ja igaüht, kui soovite ning niikaua, kui see on Teie arvates kooskõlas Jumala tahtega*). Peale tavalise preesterliku õnnistuse on veel teisigi viise, vt Numbrid 6:23 - 7:1.

TEIE võite õnnistust jagada. Selleks pole vaja mingeid eeskirju ning Te ei pea seda valjul häälel tegema, kuid vajalik on õige suhtumine, nagu "ole Jumala tahtel õnnistatud...". Jumala abiga ei saa Teie õnnistus kuidagi valesti minna. See komme on tänapäeval haruldaseks muutunud, kuid see võib olla oluline.

Kaeblemine kui võimalik osa kristlikust praktikast.

Vastavalt uusimate majandusteaduslike uurimuste tulemustele*, ei ole inimene siiski nii egoistlik, kui kaasaegsed liberaalsed majandusteooriad seda eeldavad. Ainult väike hulk inimesi reageerib puhtalt ainult oma huvidest lähtuvalt. Enamiku inimeste puhul on muudel väärtustel, nagu näiteks "vabatahtlikul vastastikusel koostööl", vähemalt samavõrdne või isegi suurem osakaal. Siiski ei too see "vastastikune altruism" - nagu ka egoism – automaatselt kaasa ühiskonna kui terviku parimate huvide jälgimist, vaid võib kaasa aidata huvigruppide tekkimisele, nii et ainult teadlikult ja järjekindlalt eetiliste otsuste langetamine võib meil aidata edasi liikuda.

Siinkohal omandavad tähtsuse ka psühholoogilised ja religioossed-eetilised seisukohad. Inimesel on nii individuaalne kui ühiskondlik loomus. Tagasihoidlik enesekindlus ja solidaarsustunne kaaslaste suhtes on arendatavad omadused, kui isik vaid õppida soovib. Ükskõik, mis puhul on meie egoistlik külg liiga tugev, juhtub see seetõttu, et meie altruistlikul küljel ei ole olnud võimalust avaneda, või on see atrofeerunud tänapäevase lääne ühiskonna karmi "elukooli" tõttu. Sotsialistlikud ühiskonnad seevastu võimendasid liigselt solidaarsust, mille tõttu meie iseloomu egoistlikumad küljed said kannatada ("atrofeerusid"), mis samuti on vastuolus inimese loomusega. Kui inimene ei suuda luua tasakaalustatud keskkonda, väljendub see varem või hiljem liigses krititsismis jne. Seega: kas ühiskond õpib siis, kui selleks on aeg, või liigub allamäge. See kehtib ka tänapäevase ülidominantse majanduse kohta, mis on globaalsete liidrite puhul tüüpiline. Jeesus soovitas meil tegeleda kõigepealt oma enese probleemidega (Matteus 7).

Ühest küljest on selge, et Mäejutluse (Matteus 5-7) üldiste väärtuste skaalat ei saa otse teisendada ühiskondlike probleemide käsitlemise instruktsioonideks. Kuid teisest küljest ei ole see Jeesuse tarkusega kooskõlas, kui me rakendaksime heategevuse põhimõtteid ainult oma eraelus ning kasutaks täiesti vastupidiseid printsiipe inimeste ühenduste ja poliitiliste funktsioonide puhul. Ausad eetilised väärtused** peavad suutma ennast tõestada meie elu kõigil tasanditel, seda isegi globaalsete mastaapide puhul.

Näiteks on heategevuse väärtus ning fakt, et Jeesus pöördus eeskätt vaeste poole, kahtlematult olulised – seda isegi väljaspool Kirikute sotsiaalse tegevuse sfääre – ka tänapäeva ühiskondlike liikumiste puhul, kaasa arvatud inimeste käitumine ettevõtete sees. Matteus 22,21 märgib ka praktilisi aspekte: Jeesus tunnustab nii heategevust kui traditsioonilist "kümnist", mis – Rooma riigi maksude kõrval – oli 10% annetus isiku sissetulekult religioossete ning heategevuslike eesmärkide heaks.
Tähendamissõna Matteuses 25,14-30 / Luukas 19 kordab tegelikke teadaolevaid fakte. Kuid selle sisu (Luukas: Tölneri eetiline käitumine; Matteus: eelmine tähendamissõna neitsite usu jõust) näitab, et maiste hüvede ja rikkuste lihtsa suurendamise kõrval on silmas peetud enamat. Veelgi selgemalt, näiteks Luuka 12,33 näitab, et hingerikkused on kõrgemalt hinnatud, kui maised rikkused. Siiski hõlmab usaldatud varade vastutav hoid ka materiaalsete väärtuste käsitlemise küsimusi. Näiteks soovitus aidata vaeseid ja vigaseid. Sel puhul on materiaalne või rahaline toetus aktsepteeritavaks väärtuseks, selle asemel et materiaalseid väärtusi kui seesuguseid täiesti kõrvale lükataks. Sellisel juhul sõltub kõik sellest, mis eesmärkidel vara või rahalisi vahendeid kasutatakse.
Vale ja pettus, mobbing kolleegide suhtes (*kolleegide külmutamine’, ‘kolleegide ostrakism’), projektide realiseerimine ilma, et oleks eelnevalt veendutud nende ohutuses (mitte-kriminaalsetele) inimeste jaoks, ning ilma, et oleks asjaosaliste arvamust küsitud, ei ole sellise vastutustundliku kooseksisteerimise näited, mida Jeesus oma eluga pidevalt demonstreeris. Jeesus ei rääkinud ka "loomupärastest vajadustest" kui iga ebaõnnestumise puhul sobivast ettekäändest.

*) Ernst Fehr, Zürichi Ülikooli "Institut für Empirische Wirtschaftsforschung" direktor Šveitsis, vastavalt "Spektrum der Wissenschaft" märtsinumbris 2002. aastal ilmunud intervjuus "Reziproker Altruismus...".
**) Nende väärtuste spirituaalsed aspektid on kirjeldatud Ways of Christ’i põhiteksti peatükis Mäejutlusest.
***) Vaadake ka meie täiendavat lehekülge "Eetiliste väärtuste põhialused".

Ühest küljest pole võimalik teisendada Mäejutluse (Matteus 5-7) jne üldist väärtuste skaalat otseselt ühiskonna probleemide lahendamise instruktsioonideks. Kuid teisest küljest ei järgiks me Jeesuse õpetuse põhimõtteid, kui rakendaksime heategevust ainult eraelu sfäärides ning praktiseeriksime vastupidiseid printsiipe ühenduste ja poliitiliste funktsioonide puhul. Ausad eetilised põhimõtted** peavad tõestama oma elujõudu kõigil tasanditel, isegi globaalses mastaabis.
Näiteks oleks Jeesuse tõearmastuse ja vastutustundlikkusega vastuolus konkurentide seljatamine ebaausate vahenditega, avalikkuse petmine ning erinevate projektide läbiviimine, ilma, et eelnevalt oleks veendutud nende ohutuses (mitte-kriminaalsetele) inimestele ning ilma asjaosalistega arutamata.

Update English / Deutsch.

Jeremijas 29,7 leiame prohvetliku nõuande sõnad: "Ja taotlege selle linna heaolu (rahus ja õitsengus), kuhu ma olen lasknud teid viia... Paluge selleks Jehoovat; sest selle hea põli on teie hea põli!" Sellega rõhutatakse solidaarsuse vajadust. Ka Matt. 5,13, Matt.13,33 jne. soovitab tunda elavat huvi ühiskonna vastu ning hakata "maa soolaks".
Leidub ka olukordi, milles kristlastelt oodatakse ebasoodsatest ühiskondlikest oludest distantseerumist. Ilmutusteraamatu 18,4: "Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: Minge välja temast (Baabüloni linn), minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused...".

Kristlus ja filosoofia: Kommentaarid Habermas'i kõnele "Usk ja teadmised" (2001*).
- Koos märkustega teiste filosoofiliste koolkondade kohta -

Filosoof Prof. Dr. Juergen Habermas, keda senini peeti ateistiks, tunnistas religioossete ideede tähtsust ilmaliku ühiskonna väärtuste ja solidaarsuse põhialusena. Inimese sarnasus Jumalaga, mille on põhjustanud õigus vabadusele ning võime seda vastu võtta, võib tähendusrikas olla isegi "religioosselt kirjaoskamatule" (sõna-sõnaliselt: "religioosselt ebamusikaalsele") isikule – kui ta vaatab iseennast. Tema määratlusel on maailma areng ilma leppimise ja andestamiseta võimatu – ning need väärtused võrsuvad religioonist. Ta viitab "süütult kannatanud, alandatud ja mõrvatud inimeste kannatustele, mis ületab kõik inimlikult võimaliku heastamise piird". "Kaotatud usk ülestõusmisesse jätab endast järele märgatava tühiku" (ilmalikus ühiskonnas).

Habermas tunnustab valgustatud kristlaste olulist "eelnevat järeleandmist" – mida ilmalikud mõtlejad peaksid nüüd esitama ühenduses nende moodsate kristlastega:
- religioosne teadlikkus peaks töötama teatavas mentaalse "dissonantsiga" kontaktis teiste konfessioonide ja religioonidega. Kommentaariks niipalju, et vähemalt läänemaades esineb selles mõttes vaid piiratud hulgal tsivilisatsiooni. Oikumeenilise või religioonide-vahelist dialoogi puudutavad seisukohad sisalduvad meie ‘põhitekstis’ ning mõnedel täiendavatel lehekülgedel, näiteks neil, mis puudutavad Kirikuid, ja eetikat.
- Religioosne teadlikkus pidi ennast teaduslikele mõtlejatele häälestama. Kommentaariks: meie seisukohast vaadatuna ei ole teaduslike uurimuste peavool sageli kursis viimaste uurimustetulemustega, või ei tunnista neid, kuna neid mõjutavad majanduslikud või muud sarnased faktorid. Seega, paljude teemade suhtes on seda tüüpi autoriteet tegelikult küsitav. Teadusringkondade puuduseks on ka erialade vahelise koostöö ja pluralismi puudumine. See puudutab eriti neid küsimusi, mis on olulised inimteaduste puhul, näiteks geeniuuringud; (neid probleeme mainib ka Habermas); kuid kehtib ka teiste teadusharude puhul. Me puudutame selliseid uusi teaduslikke avastusi oma põhiteksti erinevates osades, järgides Evangeeliumide samme. Vajalik oleks ka teaduse ja religiooni vahelise dialoogi käivitamine. Siiski peaks meie kogemuste kohaselt hõlmama ka (loodus)teaduste** uuemaid koolkondi ning "autsaiderite uuringuid" jne. Religioossest vaatepunktist vaadatuna, peaks kaasa haarama ka sügavate religioossete kogemuste teadliku analüüsi tulemusel tekkinud teadmisi, selle asemel, et arvestada ainult teoloogilise mõtte esindajaid. Ainult sel viisil on võimalik ristuvatest eesmärkidest mitte rääkida. Varasemad dialoogid põhinesid vanadel teaduslikel paradigmadel (vanad põhieeldused maailma olemuse suhtes) ja/või piiratud vaadetel kristlusele ning ei olnud iseenesest piisavad. Inimest uurivad teadusharud võivad samuti kasu saada, kui tekib protsess, mille käigus inimene muutub uuesti inimeseks ning tema hing saab uuesti hingeks, selle asemel, et seda vaadelda lihtsalt kui aju teatud keemilist funktsiooni.
- Valgustatud religioosne teadlikkus pidi "aktsepteerima konstitutsioonilise riigi poolt seatud piiranguid...". Ta märgib ka selle sammuta võimalikuks saavat laostumist. Kommentaariks: kaasaegsete kristlaste kohandumine vaba kodaniku väärtushinnangutega on osaliselt sammuks tagasi varakristluse juurtele, enne, kui kristlus 325 AD alates segunes riigi sunnimeetmetega.

Kuna kristlikud/religioossed ringkonnad, kes käisid läbi ilmalike institutsioonidega, võtsid tavaliselt kasutusele ka nende keele, siis nüüd kutsub Habermas ilmalikult mõtlevaid inimesi üles oma keelt religioossete inimestega kontakteerudes religioosse keelega kohandama; selle asemel, et teksti mõtet lihtsalt elimineerida’. Ilmalik enamus "ei tohiks kasutada häälteenamuse survet" sellistes küsimustes, mis on usklike jaoks olulised, vähemalt mitte enne, kui nad on ausalt enesesse vaadates kontrollinud, mida nad ise võiksid sellest protestist õppida. Kommentaariks: teadlased, poliitikud jne peaksid end täiendavalt häälestama "teatud millelegi" sellistes kontseptsioonides, nagu "loodu kaitsmine", "looming" isegi "inimolend" jne., võrreldes selliste kontseptsioonidega, nagu "kosmos", või "biosfäär", "ökoloogia", "elusolend", "Homo sapiens"... .

Habermas loodab "kolmanda osapoole" vahendusele religiooni ja teaduse vahel: "demokraatlik, valgustatud terve mõistus" – mis tekiks "post-ilmalikus ühiskonnas" ning oleks ette valmistatud religioossete ühenduste püsivaks eksisteerimiseks selles ühiskonnas. Kommentaariks: näiteks Saksamaal ei tööta see vahendus kuigi hästi, või ainult niipalju, et suured kirikud peaksid olema kutsutud osalema mõnedes diskussioonides. Näiteks USAs on üksikisiku religioosne tegevus ühiskonnas üldiselt palju kõrgemat hinnatud – kuid tavaliselt võtavad religioossed väärtused ilmalikus ühiskonnas äratundmatu vormi.

*) "Glaube und Wissen", Saksa raamatukaupmeeste rahuauhinna võitja poolt peetud kõne. FAZ /SZ 15-Oktoober-2001, Lehekülg 9; või Saksakeelne interneti tekst .
**) vaadake ka meie täiendavat lehekülge " Teadus ja usk Jumalasse".

1 Mo 1:26-28 "Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid ... kogu maailma üle".**) See ei tähenda, kuigi nii on läinud, et inimene võib keskkonda vastutustundetult kasutada, vastupidi. Algne jumalik visioon inimkonnast, kui kogu eelnevalt loodu kroonist, on ära määratud väljendiga "oma näo järgi". Algupärane inimese autoriteet on sellise inimese loomulik autoriteet, kes võis teistele olenditele "nimesid anda" ning kes loomulikult käsitses seda autoriteeti vastutustundega. 1 Mo 2:15 kirjeldas seda vastutust järgnevalt: "Ja Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma". Eedeni aed ehk loodu on elav ja järk-järguliselt lahti rulluv. Inimene hülgas hiljem oma ühtsuse Jumalaga (vaadake Paradiisi-aia lugu) ning muutus isekaks. Põhimõtted hüljati ning nüüd peab inimene kõike uuesti õppima, selle asemel, et pärida Aadama ja Eeva ajal Paradiisis kehtinud autoriteeti. Uus Testament hindab loomist samuti: Roomlaste 1:20 võime lugeda, et "sest tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates...". Roomlased 8:19: "Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsiks saamist" (teine tõlge: "... lunastatud inimolendite", st täiuslikumaks saanud olendite. Roomlaste 8:22: "Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini.". Markus 16:15: "Ja ta ütles neile: "Minge kõik maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule." (vt samuti Koloslased 1:23
Nüüd on Jeesus Kristus aitamas, kuid ta ei võta enesele kogu inimkonna vastutust teiste inimeste ja elusolendite eest. Tema abiga saab inimene muutuda "täiuslikuks, nagu Teie taevane isa on täiuslik" (Matteus 5:48); nii täiuslikuks, nagu see oli algselt kavandatud – vastutustundlik ja "Jumala näo järgi". Nii saab loodu taas üheks. Kuid see kõik sõltub inimese soovist seda abi vastu võtta. Roomlaste 1:20 kinnitab isegi, et sellele, kes jätkab oma elu Jumalata, "ei ole vabandust".

Ilmutusteraamat (selle olemuse kohta vaadake meie põhiteksti Osa 2) nimetab isegi katastroofilisi arenguid, mida inimkond, või selle osa või loodus võivad kogeda. Kuid need jumalike korrektsioonide aja kaasnähtused ei ole kuskil kirjeldatud positiivsetena või jumalike eesmärkidena. Ilmutusteraamat ei leia vabandusi ega julgusta inimesi, kes on aidanud kaasa paljude liikide väljasuremisele või muudele katastroofidele. Vastupidi, Ilmutusteraamatu suhe sellesse tsivilisatsiooni on kriitiline. Ilmutusteraamat ei muuda küll ülejäänud Uue Testamendi positiivset visiooni, mida esindab näiteks Mäejutlus (Matteus 5 "Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa".)

Inimelu algus: 
Konservatiivsed ja kriitilised kristlased on seisukohal, et inimelu algab sigitamisega.
Mitmelgi viisil käsitleb Piibel inimelu kui ühte üksust, mille jumalik päritolu kulgeb läbi generatsioonide, kaasa arvatud üksikisiku individuaalse arengu erinevad astmed. Piibel ei kõnele ei "väärtusetust ega ilma inimväärikuseta elus", kusjuures ei ole oluline, kas tegu on sündimata eluga, vanade ja haigete inimestega jne.
Oma raamatus "Handbuch der christlichen Ethik" (saksakeelne kristliku eetika käsiraamat)nimetab professor Böckle mõnesid teolooge, kes on märkinud, et inimelu alguseks ei ole sigitamine, vaid mõni aeg hiljem aset leidnud "nitatsioon".
Moodne teadus püüab tavaliselt hoiduda hinnangute andmisest, kuid uurimustulemused näitavad ainult "sujuvat üleminekut" viljastatud munaraku olekust kuni täiskasvanud inimeseni. Missugused iganes oleksid teooriad inimelu algpunkti kohta oleks, on nad puhtalt meelevaldsed. Võtame näiteks embrüoloogi Erich Blechschmidt’i: varasem "biogeneetiline seadus", mille sõnastas Haeckel – et embrüo kordab loomse evolutsiooni astmeid – on iganenud. Iga organ areneb vastavalt sellele, milline on tema otstarve inimorganismis. Tänapäeval võime embrüo reaktsioone ultrahelikaamerate abil filmida. Inimgeneetik professor L. Lejeune on samuti väitnud, et viljastatud munaraku geenid sisaldavad täiskasvanud inimese organismi skeemi. Võime öelda, et nad on selle skeemi füüsiliseks kehastuseks. Aju-uuringud, arengu neuroloogia ja psühholoogia pakuvad sarnaseid seisukohti. Kõikehõlmavad ja eelarvamustevabad uuringud võivad fikseerida teadvuse ja mälu ilminguid üha varasemates staadiumides.
Seega on need väärtused olulised ka väljaspool religioossete ühenduste piire.

Hoopis teiseks küsimuseks on, kuidas selliseid vaateid käsitleda.  
Vana Testamendi aegadel tähendas käsk "Sina ei pea tapma"  - 2 Mo 20 – tähendas kitsamas mõistes, et "Sina ei pea mõrvama"; hiljem aga muutusid arvamused selle kohta, mis siis tegelikult mõrv ja tapmine on. Laiemas mõttes rakendatakse selle käsu standardeid kogu inimelule ning taimetoitlased rakendavad seda isegi loomadele. Religioonide-vahelise "Maailma eetose" kaasaegne lähenemine sisaldab ka "kõige elava respekteerimise kultuuri" mudelit.
Siiski peavad ausad emaduse keskused – laste saamise abistamise kõrval – peavad asjassepuutuvate inimeste elu tõsiselt käsitlema koos nende raskuste, hirmude, sisemiste konfliktidega jne. – selle asemel, et mõista hukka kõiki neid, kes mõtlevad abordi katkestamise peale. Naised ei langeta otsust abordi tegemise kasuks tavaliselt sugugi kergekäeliselt. Oluliseks oleks saavutada meeste ja naiste ühine vastutus, selle asemel, et omistada probleemi kogu keerukuse põhjustamine ainult naistele.
Kui eesmärgiks on vähendada abortide arvu, siis tuleks elu lapsega ühiskonna tasandil oluliselt hõlbustada. See tähendaks tegelemist sotsiaalsete probleemidega, selle asemel, et raskendada vähekindlustatud ühiskonnakihtide elu, sest vaesus on tänapäeval paljude abortide põhjuseks.

Õiguslikud küsimused *:
Jeesus Kristus propageeris sellist eetilist käitumist, mis põhineks teadlikel otsustel, selle asemel et korrektselt järgitaks ainult välise tava ja kommete survet, nagu see oli olnud Vana Testamendi aegadel. Siiski võivad seaduse standardid toetada eetiliste küsimuste lahendamist, nagu inimkond on paljudel elu aladel kogenud.
Rahvusvahelisi kogemusi võrreldes tundub, et kriminaalõigusel – ükskõik, kas rangel või liberaalsel – on abortide arvule üsna väike mõju. Seega, nagu eespool mainitud, on vajalik muude taotluste rakendamine.

Abortidest geenitehnoloogia ja kunstliku viljastamise kontekstis.
Teadusuuringud ja kunstlik viljastamine "kasutavad" samuti embrüoid. Mõnedel maadel on see tegevus seadusega piiratud. Viimasel ajal on implantatsiooni-eelne diagnoos saanud uueks kiusatuseks luua täiendavaid põhjusi abortidele.

Tagajärjed muude elualade suhtes. 
Kui eesmärgiks on seatud elu kaitsmine, peaks siinkohal mainima ohtusid vastsündinud või täiskasvanud inimeste suhtes – eriti ohtusid, mis ähvardavad samal ajal sündinu ja veel sündimata inimelusid. Keskkonnaprobleemid toovad kaasa negatiivseid mõjusid nii emade kui loodete suhtes, kes on täiskasvanud inimestest vastuvõtlikumad. Sündimata elu kaitsemise liikumised neid teemasid tavaliselt üles ei tõsta. Samal viisil eiravad keskkonnakaitsjad tavaliselt abortide teemat. Näiteks saksa teležurnalist Franz Alt tõstatas selle probleemi juba 1985. aastal.

Tagasi sisukorra juurde.

Osa 4 juurde: Vana Testament ja teised religioonid.  /  Osa 1 juurde: Evangeeliumid  /  Osa 2 juurde: Ilmutusteraamat.

Edasiste kaastöödega Kodulehele.

Te võite saata e-maili Ways-of-Christ’le (kui võimalik, palume kirjutada saksa või inglise keeles; vastasel juhul palume kirjutada lühikeste lausetega ja nimetada, mis keelega on tegemist.)