Kristuse teed

Täiendav lehekülg.

 

Need leheküljed ja erinevad teoloogiakoolkonnad.

1. Kõik katsed kristluse hingelise sügavuse kaotatud osade uuesti üles ehitamiseks peavad kindlasti alustama Jeesus Kristuse enese ning varaste kristlaste õpetuse, nende elukäigu ja tähtsuse uurimisest - kaasa arvatud nende "apokalüptilised" jooned, selle asemel, et piirduda ainult selle osaga õpetusest, mis paremini sobib antud teoloogiakoolkonna põhimõtetega. Oluline on seejuures suhtuda ka erinevatesse varakristlastesse tõsiselt, nii nagu seda evangelistid ****** tegid; sellega näitame Kristuse* osa palju kõikehõlmavamana.

2. Järgnevate sajandite Vana Kirikut iseloomustab "Kirikuisade" ulatuslike traktaatide kõigutamatu autoriteet. Kreeka keele ning oma õpetatuse abiga olid nad suutelised varakristlikke traditsioone eurooplastele selgitama. Nemad tundsid veel varajasi kirjatükke, mis nüüdeks on kaduma läinud. Selle perioodi jooksul ilmnes palju erinevaid arvamusi selle kohta, mis siis vastab tõelise kristluse vaimule ja mis mitte. Paljud nendest ideedest, mis hiljem põlu alla langesid, on väärt, et neid uuesti äratada – eriti võrreldes nende allikatega. Veelgi enam, leidus isegi kristlasi, kes ei otsinud oma pääsemist läbi Kiriku, vaid Jumalaga isikliku läbikäimise kaudu palve või meditatsiooni teel - näiteks Egiptuses, sarnaselt Naq Hammadi avastustega. Tänapäeva ortodoksse kiriku "müstilises teoloogias" on see kohati siiani säilinud.

3. Keskaegne skolastitsism ja kanooniline töö arendasid välja teoloogilise süstematisatsiooni, kasutades väiteid, vastuväiteid ja järeldusi – mida võiks nimetada ka religioonifilosoofiaks. "Kirikuisade" autoriteet oli kõikjal aktsepteeritud, kuid ainult niipalju, kui need olid kooskõlas nende mõtetega. Kuigi skolastitsism pakkus oma ajas palju kasulikku mõtteainet, oli selle tihtipeale ühekülgne absolutism ja sellest tulenev eksklusiivne intellektuaalne loogika hädaohtlik, ning seda oleks tegelikus religiosses dimensioonis tulnud oluliselt piirata. Kuid just seetõttu säilitati usku doktriinide ja dogmade vormis, mis tihti ahvatles kasutama ka inkvisiitorlikke meetmeid. Tänapäevaste spirituaalsete otsijate ja müstikute loovus tõestab meile, et samade intellektuaalsete meetoditega on võimalik jõuda ka teiste järeldusteni ning et tõeline hingeline kasv nõuab palju paindlikuma, kõikehaaravama ja minimaalselt paindumatu teadlikkuse olemasolu. Range skolastiline meetod on siiski tänapäevase süstemaatilise teoloogia oluliseks lähtepunktiks, seda eriti katoliikluse puhul. Kuid sellega kaasneb siiski teatav avatus teiste oikumeeniliste lähenemiste suhtes (näiteks Yves Congar). Siiski ei ole meie eesmärgiks ühe teoloogilise koolkonna ühekülgne kritiseerimine. "Kristuse teede" põhiteksti koostamisel kavandati teksti võimalikku struktuuri. Sobivaks osutus vaid üks võimalus, ning selleks oli idee kasutada "Jeesuse sammude" järjestust Evangeeliumidest enestest!. Olemas on ka võimalike inimarengu etappide ja ümbritseva maailmaga seotud teadvuse alade arhetüüpne järgnevus. Kuid see on uus ja interdistsiplinaarne lähenemine.

4. Niipea, kui religiooni alusele oli lisatud piisavalt kiriklikku traditsiooni, järgnesid Reformatsiooni püüdlused piibellikke põhimõtteid taas usu alustena kehtestada. Neis püüdlustes olid uuendajad ise siiski piiratud, kuna nemadki olid vaid oma aja lapsed ning teadsid õige vähe kristluse varaseima ajaloo spirituaalsetest ja müstilistest liikumistest. Samuti hülgasid nad ise rea põhimõtteliselt väärtuslikke traditsioone – nagu näiteks Neitsi Maarja kummardamine. Ainult üksikud teoloogid, nagu näiteks saksa protestantlik teoloog J. V. Andreae, avaldasid oma sügavamaid kogemusi, mida võib nimetada "kristlikult esoteerilisteks"; kuid pidid need turvalisuse kaalutlustel rüütama kas unenäo või romaani vormi. Isegi protestantlikud kirikud ei olnud alati nii tolerantsed, kui me praegu seda ette kujutame. Seega pole nimetatud kogemuste kritslikku olemust kerge määratleda.
Vastureformatsioon ja ususõjad jne. tegid ülejäänu. Kuid siiski on erinevad teoloogilised lähenemised paljudes punktides sarnased. Kuigi isegi protestantliku kiriku sees eksisteerib erinevaid usutunnistusi, nagu luteri ja reformitud kirikud, on see erinevus olemas vaid teoloogilise diskussiooni tasemel ning kiriku liikmed ise seda enam ei rõhuta (vähemalt Saksamaal**).

5. Uue filosoofia ajastu, Valgustusfilosoofia, ratsionalism ja (loodus)teadused, mis lõid uue ajastu, ei toonud endaga vana intellektuaalse teoloogia täiendamist uue, spirituaalse kogemuse teoloogia erijoontega. Vastupidi, ajaloolis-kriitiliste (historiokriitiliste) teoloogide arv kasvas ning nad hakkasid end orienteerima ajastule omastele uusintellektuaalsetele ning ühekülgselt loodusteaduslikele lähenemistele. Teoloogia hakkas muutuma kirjandusteaduse ja keeleteaduslike uuringute täienduseks – mis ei olnud ilmtingimata eksilk, kuid kindlasti ühekülgne.
Ei ole midagi kirjanduse liigi arvestamise vastu - ainult sel juhul võimalikult sobivalt ja mitte skemaatiliselt; vt nt meie lehekülge nn Filippuse evangeeliumi kohta. Samuti on tihti vajalik kirjade tunnistuste võrdlemine tolleaegsete asjaoludega - seejuures ei tohiks aga tolleaegseid tunnistusi tänase aja vaimu kombekohaselt kohe algusest peale halvaks tembeldada. Tähendust võib selgemaks teha samuti seostamine tulevase kogudusega - see ei tähenda aga vaatenurga piirdumist ainult inimeste poolt asetleidnud sündmustega, kus Jumalat enam otseselt ei esine, kes aga inimestele kõige tahtsam oli. Läkituste edastamine teatud inimestele ei välista mingil juhul universaalset tähendust. Algpärimuste tähenduste otsimine on meie jaoks tähtis - nende täielik sisu saab aga arusaadavaks alles siis, kui võtame tõotusi tõsiselt ka tänapäeva inimeste suhtes, või vähemalt püüame neid tõsiselt võtta.
Vastukaaluks sellele nägid kaasaegsed vana süsteemse teoloogia esindajad endid kui tegeliku teoloogia kandjaid, mille ümber saaksid uurimistegevuste uued distsipliinid koonduda. Samas oli nende võime nimetatud integreerivat rolli täita vägagi küsitav. Kindlasti oleks olnud õiguspärane seostada arvukad teaduslikud avastused teoloogilise õpetusega – vähemalt niikaua, kui see ei oleks viinud uute teaduslike dogmade tekkimisele. Kuid järelikult võiksime eeldada, et see leiab aset tänapäevalgi. See tähendaks uue maailmavaate ja paradigma esilekerkimist, mis võrsuks uutest teaduslikest koolkondadest kvantfüüsika, kvantbioloogia, uue geofüüsika, astrofüüsika ja eriti uute teaduste, nagu parapsühholoogia, alal, mis ei toetu enam vanale materiaalsele maailmavaatele. Kasutu oleks tänapäevast teoloogiat juurutada 19. sajandi teadusliku maailmavaate alustele!***
Vastupidi ratsionalismi tendentsidele, on alates 19. sajandist tekkinud rida uusi taaselustajate liikumisi, mis on pannud aluse reale uutele protestantlikele vabakirikutele. Siiski ei pidanud nad vajalikuks teaduste arengut analüüsida, et kontrollida, kas see on nende praegustele veendumustele vastav. Nemad propageerivad piibellikku usundit. Enamasti ei pea nad seda üldse "teoloogiaks", kuigi nende puhul on kindlasti tegemist Piibli teatud liiki teoloogilise interpretatsiooniga (eksegees).

6. 20. sajandil on paljud püüdnud teoloogiale täiendavaid tahke lisada, mida seni ei ole piisava tähelepanuga käsitletud, kuid see liikumine ei ole puudutanud müstilist ja spirituaalset dimensiooni – mida on Karl Rahner vajalikuks pidanud. Sellised katsed on katoliiklikus ja protestantlikus maailmas teatud osale ühiskonnast soodsad, kuna käsitlevad inimeste tegelikke vajadusi: näiteks Karl Barth; poliitiline teoloogia ja Kolmanda Maailma vabastamise teoloogia ning ****) loomise teoloogia, feministlik teoloogia. Mõned koolkonnad, nagu Bulltmann’i "Entmythologisierungstheologie" (demütologiseerimisteoloogia) tegid rohkem kahju, kui kasu, minimaliseerides peaaegu täiesti usu ratsionalistlikku maailmavaatesse – kuigi nad märgivad õigesti, et usk ei vaja teaduslikku kinnitust. Drewermann püüdis seejärel Evangeeliume süvapsühholoogiliste meetodite abiga tõlgendada. Sellest võinuks saada sild materialistliku maailmavaate hülgamiseks ilma hingeta, kuid süvapsühholoogia ei ole veel iseenesest Piibli tegelik vaimne dimensioon ning seega pole sellest kasu, kui neid alasid teineteise vastu välja mängitakse, nagu tegelikkuses juhtuski.  
Kuni siiani on fundamentalismi ja relativismi vahelised probleemid diskussioonis domineerinud.
Sellest lahus on viimase paari aasta kestel niinimetatud "Jeesuse avalikustamise lood" väljaspool teoloogilist ringkonda muutunud praegusele diskussioonile kahjulikeks.

7. Kuni tänaseni ei ole miski meenutanud 21. sajandi "post-modernistlikku" tehnoloogiat. Kristluse hingeliste võimaluste uuendamine – samal ajal vanade uskumuste sügavust ning ühiskondlikku teravust säilitades, nõuab teadvuse***** palju laiaulatuslikumaid muudatusi. Vaimne täpsus ja ühiskondlike lähenemiste diferentseeritud meetodid on selleks hädavajalikud, selle asemel, et piirdutaks vaid vanade teoloogilise uurimise valdkondade haldamise ning jäädvustamisega ning religiooni teadusliku analüüsimisega: see on võimalus luua "terviklik" kristlus, mis oleks vaba tänapäevasest fragmenteeritusest. Siin ilmub lavale "Kristuse teed".

*) Nad teadlikult ei aktsepteerinud mitte ainult "allikas Q-d", mille uurijad selle seest leidsid. (See sisaldas Jeesuse kõnesid enne Passiooni, mis käsitlesid eetilisi küsimusi avaramalt, kui paljud ühiskondlikud tavad, ning mida seostatakse sageli Mäejutlusega. Sarnased ja seega autentsed kõned "Toomase evangeeliumist" näitavad, et sõltuvalt jutlustajast ja kuulajaskonnast, olid Jeesuse edasised ütlused laialt levinud. Algul olid vaid vähesed jüngrid suutelised Jeesuse elu viimaste sammudega kaasa minema – alates surnud Laatsaruse ellu äratamisest – ning esitavad seda seega autentselt. Siiski oli see otsijale avaldatud.

**) Praegusel ajal on näiteks Saksamaal tehtud katseid seda situatsiooni lahendada. Täiendavalt erinevate kirikute kohta vaadake ka meie lehekülge "(Ilmutuse) 7 kirikut ja tänapäeva kirikud".

***) Vaadake ka meie täiendavat lehekülge "Teadus ja usk Jumalasse". Update English/ Deutsch. Kristluse arenemise kohta vt ka Prof. Hans Küng, Das Christentum. Wesen und Geschichte, Sonderausgabe 2007, (Kristlus. Olemus ja ajalugu, eriväljaanne saksa keeles 2007). Autor püüdleb integreeritud teadusuuringute poole, mis hoolimata arheoloogiast ja kriitilistest uuringutest võtavad tõsiselt vanu kirju kui sisulisi allikaid. Meie ei jaga kõiki seal toodud järeldusi ajaloolis-kriitilistest uuringutest. Nii tundusid näiteks Jeesusega asetleidnud sündmused mõnikord liiga puhtalt subjektiivsete kogemustena; kuid Küng on avatud selliste kogemuste sõltumatu veel uurimata reaalsuse suhtes. Muuseas ei tunnusta tema iseeneses huvitav meetod, kristluse (paradigmade) arengutasemete uurimine, piisavalt suundade tähendust, mis suures plaanis ei ole veel kunagi otsustavad olnud - nagu müstika -; need tõid esile kristluse täieliku potentsiaali ammendamiseks väga tähtsad teed. Lisaks tuleb mainida, et spirituaalse "ülesandega" inimesi või müstikuid üleüldse ei ole tihti võimalik õigesti mõista puhtalt ajaloolis-kriitilise analüüsiga, sest neil on väliselt mõistetava biograafia kõrval eelkõige veel teine, iseseisev sisemine spirituaalne biograafia. Nende maha materdamise asemel on siinkohal suuremaks abiks, vähemalt katsuda neid tõsiselt võtta. 

****) (Saksakeelne raamat: "Ökologische Theologie" (ökoliigiline teoloogia), Kreuz-Verlag).

*****) Seega Püha Vaimu "uus igavene Evangeelium" (Ilmutus 14,6) nõuab rohkem teadlikkust, kui puhas intellekt on võimeline pakkuma.

****** Jeesus, jüngrid ja teoloogia.

"Teoloogiad" on ka Uuest Testamendis. Kuid selle kirjutajad on ilmselt teadlikult neid kombineerinud. Nad lähtusid tõsiasjast, et Jeesuse loomusel on palju "tahke". Me vajame tema mõistmiseks erinevaid teoloogilisi seisukohti.

Tema õpetus sisaldab ka liberaalse ja vabastusliku teoloogia sotsiaalset teadlikkust - ja küllalt konservatiivsete teoloogide rangeid (individuaalseid) eetilisi juhiseid (kuid mis ei ole formaalsed ning mis ei põhine riiklikul sundusel).

Tema õpetuses on kristlike müstikute ja esoteeriliste kristlaste vaimseid hoiakuid (võrrelge ida-ortodoksse kiriku müstilist teoloogiat) – kahtlematult tahtis ta, et tema jüngrid elaksid oma elu meie füüsilises maailmas (mis on põhiteemaks enamike tänapäevaste teoloogiate ja misjonitöö puhul, eriti protestantlikus kirikus).

Jeesus demonstreeris "üleloomulikku" suhet Jumalasse, (alates ristimisest kuni ristilöömise ja surnust ülestõusmiseni, mis on ära märgitud näiteks Johannese ning teiste jüngrite meditatiivsetes ülevaadetes); mida ei ole võimalik seletada intellektuaalse teadvuse tasandil, nagu teoloog Bultmann teeb – siiski pidi Jeesus läbima elu inimlikud etapid, mida oma uuringutes käsitlevad loodusteadlased.

Mõned juhtumid on mõistetavad kaasaegse süvapsühholoogia meetoditega, mõnede hingelisus on psühholoogia tasanditest kõrgemal.

Paljud seisukohad on peaaegu kaotatud, kuna suured lõigud algupärasest varakristlusest tembeldati "ketserlikuks", (ja mis aeti segamini religiooni tegelike väärkasutustega). Nad olid kõik ühekülgsed, kuid mitte ühekülgsemad, kui ükski eksisteerivatest kirikutest.

Mainitud ühekülgsus ei ole automaatselt negatiivne omadus. Kõigi nende püüdluste konstruktiivsem osa oleks O.K. – kui nad seejuures ei arvaks, et ainult neil on õigus, ning et kõik teised on täielikult eksinud.

****** Evangeeliumid ja teoloogiad.

Evangeeliumid – ja näiteks see osa Markuse evangeeliumist, mida nimetatakse "Q" – esindavad erinevaid vaatekohti. Nad on kirjutatud erineva taustaga inimestele. Markus oli oluline (näiteks) roomlaste analüütilisele mõistusele ning sobis tõlkimiseks romaani keeltesse. Kuid Prof. Morton Smith nimetas selle evangeeliumi "salajast osa", mis pärines Peetruselt, sisaldas Laatsaruse loo ja nii edasi ning oli kasutusel vaid väheste kogenud inimeste seas. Austria müstik Lorber on öelnud, et Markus oli – kuna ta oli poiss – jüngrite seas hinnatud sõnumiviija. Nii et tema pidi täpselt teadma, mis toimub. Tema esituses on teoloogilist lähenemist ning keskseks küsimuseks oli " Kes on Jeesus?".
Võimalik originaalne Matteuse evangeelium, mis võib olla kadunud ja siiani avastamata, pidi olema suunatud juutidele; seega praegune Matteuse evangeelium on lõpuks suunatud igaühele, kes soovib lugeda laiendatud elulisi kirjeldusi Jeesuse tegude kohta.  
Luukas on tema sarnane, kuid sügavamate tunnetega.  

Johannese evangeelium kirjutati vaimsete kristlaste jaoks (näiteks kreeka müstikute algupäraga), kes kujundasid spetsiifilist kristlikku kontseptsiooni nende oma keeltes.
Johannes käsitleb kõige selgemini Jeesuse elu alates ristilöömisest kuni surnust ülestõusmiseni; Matteus algab elust. Mõlemad vaatekohad on sobivad, kuid just ristilöömisel ja ülestõusmisel on hilisemate aegade suhtes olulisimad tagajärjed.

"Filippose evangeelium" (apokriiva) ei ole evangeelium, vaid varakristlik "panus diskussiooni", milles on mitmeid liikumisi ja mis esitab seisukohti nende vahel. (See ei ole gnostiline kirjutis, nagu mõned võiksid arvata). "Tooma evangeelium" (apokriiva) ei ole evangeelium, vaid Jeesuse ütluste kogu – ilmselt enamik neist on autentsed - , mis sisaldab mõningaid mõtteid vaimsete huvidega inimestele ...

Erinevad inimesed suutsid erinevaid aspekte paremini analüüsida.

Meetodid.

Eelpooltooduga sarnaselt on kõik erinevad uurimismeetodid kasulikud, kui neid rakendatakse üheskoos (interdistsiplinaarselt). Kui keegi siiski püüab luua teoloogiat, mis toetub ainult ühele teadusele ( nagu näiteks lingvistiline uuring või "Formgeschichte" või arheoloogilised uuringud), siis tulemuseks on osaliselt moonutatud pilt. Täiendavalt vajatakse meditatiivsete meetodite kasutamist.
Lisaks sellele eksisteerivad kristlikust teoloogiast enam või vähem sõltumatutena üldine usuteadus ning filosoofia, mis mõlemad konkureerivad osaliselt teoloogiaga käsitledes usuteemalisi küsimusi, mis on uurija isikliku suhte puudumisel usuga raskesti ligipääsetavad. Kui keegi ühendab selle aga Jumala tõelise otsimisega, võib sellest tekkida viljakandev ühendus. Nende ainete kokkusobivus võib aja jooksul kasvada, kui religioossus tunnistatakse inimese olemuse juurde kuuluvaks põhiomaduseks. (vt "Usk...")

 

Selgitavad märkused kiriku doktriini kohta Jumala kolmainu olemusest (inglise).

Tagasi põhiteksti juurde, Sissejuhatus.....

Kodulehele
Edasised teemad ja põhitekst.

Jeesuse Kristuse teed, Tema panus inimese teadvusse ja inimkonna ning maailma muutmisse:
  sõltumatu infolehekülg uue lähenemisnurga alt paljudes kogemuse ja uurimuse valdkondades; praktilised nõuanded isiklikuks arenguks.