Vastavalt Uuele Testamendile on otsene inspiratsioon üksikutele ustavatele ja teised Püha Vaimu annid kristlaste jaoks midagi väga tähtsat (nt 1Kr 14,26; Mk16,17). Selleni jõudmise teed on läinud ilmselt raskemaks. Samas aga on võimalik paluda, et saada Püha Vaimu.

Lisaks nelipühi kogudustele aktsepteerib ka katoliku kirik jumalike sõnumite võimalust. See kirik aga tõmbab vahejoone, kus ühel pool on "üldine ilmutus" ühiseks kasuks läbi piibli, traditsioonide ja teenistuse, ning müstilised "erailmutused" (isiklikud ilmutused) teisel pool. Viimaseid aktsepteeritakse senikaua, kui nendes on isikute ja nende ümbritseva keskkonna jaoks midagi kasulikku, tavaliselt ilma pühendumiseta ja ilma erilise toetuseta. Kui nad on sisaldanud prohvetlikke*) sõnumeid Maarjale, Kristusele või kirikule, siis on kirik sageli reageerinud kriitiliselt. Alates paavstist Paul V ei takista kirik katoliku kirjastajaid enam neid trükis avaldamast. Mõningaid selliseid sõnumeid on aga hoitud salajas palju aastaid, nagu näiteks Fatima 3. sõnumit. Sellistel juhtudel jätab kirik endale õigus lõplik hinnang anda. Kirikuseadus ütleb, et kui sõnumeid kontrollitakse, siis tuleb seda teha õiglaselt, nt autorid tuleb ära kuulata (Kaan. 844 §3). Kaan. 220 keelab kellegi reputatsiooni ebaseaduslikult kahjustada.
Need inspiratsioonid ei mängi paljudes teistes kirikutes suurt rolli. Või siis ei ole nendega tegelemiseks veel meetodeid välja töötatud. Mõned protestantlikud kirikud arvavad, et ilmutus jõudis lõpule Uue Testamendi ajaperioodiga. Teisest küljest esineb selliseid nähtusi väljaspool suuri kirikuid palju võrdle Johannese 14:21-23. Kogu olukorrast jääb mulje, et Jumal on huvitatud sellest, et meiega "rääkida", inimesi õpetada ja neid samuti hoiatada.

Eritunnused:  
- Kui keegi uurib selliseid kristluse nähtusi ilma eelarvamusteta, paneb ta ilmselt esiteks tähele, et enamikel juhtudel ei piisa sellistest seletustest nagu autosugestioon, massisugestioon, skisofreenia. Siis kerkivad üles tõeliselt huvitavad küsimused:

Veel üks tähtis tunnus on nende isikute tagasihoidlikkus, sest inimene kuuleb Jumala Vaimu häält üksnes siis, kui ta muutub tasasemaks, vaiksemaks. Teoloogilised teadmised ei tähenda siin midagi; sageli osutuvad valituks just eriti lihtsad inimesed ("tavausklike karisma"). Haritud isikud on selleks valmis üksnes siis, kui nad ei ole ennast täis ja ei ole ‘kinni kiilunud’, kuuludes seega ikka "vaimust vaesete" kilda vastavalt Matteuse 5,3. (Nt saduserid – ratsionalistid ja materialistid -, ning variserid, senikaua kui nende üleolek takerdus nende intellektuaalsetesse teadmistesse – kumbki ei kuulunud "vaimust vaesete" hulka.)
- "...Et te elaksite nagu inimolendid ja täidaksite oma igapäevaseid kohuseid, jättes aga kohaselt ruumi Jumala, kõikvõimsa isa jaoks oma igapäevases elus." (Ema Maarja sõnumitest nägijatele Garabandal’is ja mujal).

Armastav käitumine lähtuvalt Jeesuse eetikast - nt Matteuse 7,12 – võib samuti olla tunnusjooneks, kuna mida rohkem keegi tõstab esile Jumala loomujooni nagu armastust, seda rohkem võib ta olla ühenduses vaimuga – mis on ülem intellektist. Samas aga ei tähenda eetiline käitumine automaatselt, et nad peaksid ennast kohandama meie tavakujutlustega jumalakartlikest inimestest, nt mis puudutab nende riideid, kas nad käivad pühapäeval kirikus jms.
Sellele lisaks tuleb pöörata tähelepanu ka vabadusele välistest survetest. Kogemused ja piibel ütlevad, et Püha Vaim on vaba inimlikest klassifikatsioonidest (Jh 3,8;...) ja vajab oma kasvuks vabadust. Inimolendil on omaenda südametunnistus, mis ei kuulu välisele kujundamisele. Apostlite tead 5,29: "Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna!" See ei ole vastuolus vaimuliku juhatuse kasulikkusega. Iga põlvkond ei pea otsast alustama, korrates samu vigu.

On palju viise kuidas Vaimu sõnum väljenduda võib. Näiteks läbi "sisemise hääle/sisemise sõna", mis on teadlik ja mida seepärast ei tohi segamini ajada hüpnootiliste ja skisofreeniliste nähtustega. Harvadel juhtudel võib inimene jõuda transilaadsesse olekusse, milles inimene mängib rohkem teisejärgulist rolli; kuid isegi siin viitavad tingimused – häälestumine Jumalale ja hea mõju juuresolevatele inimestele – erinevusele selle ja spiritualismi (spiritismi) poolt esile kutsutud transi vahel – mis nõrgestab juuresviibivaid isikuid. Samuti võib juhtuda, et keegi kogeb nägemust, seesmist valgust või saab idee, ning on hiljem suuteline selle sõnades kirja panema. Samuti on olemas teatavat liiki otsene kirjutamine täie teadlikkuse juures, mis erineb spiritualismi "automaatsest kirjutamisest", mis on tavaliselt seotud mingit liiki transiga (Teadlik Jumala Vaimu otsimine on vaimsus, transis vaimudega kontakti otsimine on spirit(ual)ism.) Püha Vaim võib olla sõnumi allikas ka ilma kasutatud isikuid otseselt adresseerimata ("..."): mõte, vestlus, kirjatükk või raamat võib osaliselt või täielikult lähtuda sellest inspiratsiooniallikast, kuna ta võib inimese loovust aktiveerida nii nagu ta tahab.

*) Prohveteering – kreeka keeles – tähendab eelkõige meeltevälist informatsiooni, kristlikus kontekstis lähtub see Jumalast ehk Pühast Vaimust. Inspiratsioonid, mis on hoiatused või tuleviku ettekuulutused, on juhtum omaette. Püha Vaimu osas üldiselt vt Johannese 3,8; Johannese 14,26 ja ways-of-christ põhitekst, 1. osa, peatükk "Esimene Whitsun’i sündmus (nelipühi)".
Prohveteeringute osas läbi tulevikunägemuste vt vastavaid peatükke ways-of-christ põhitekstis, 2. osa, nt peatükk "Kuidas läheneda prohvetlikele sõnadele".
Siinkohal samuti mõned Vana Testamendi lõigud prohveteeringute olemuse kohta – võttes arvesse seda, kuidas tingimused tollest ajast alates muutunud on (Jeesuse ajaks oli muistne prohveteerimise viis peaaegu hääbunud, kuid see sai uuendatud): Joel 3,1-2; Aamos 3,7-8)